Kaalud kahtlevad, olen otsustusvõimetu

Mulle tundub, et ma kirjutan siia blogisse juba liiga isiklikke asju ja peaksin end 75% tagasi tõmbama.

Siis mõtlen, et see on ju minu blogi. See on minu maailm. Mina võin siia kirjutada mida iganes mina tahan. Kes tahab see loeb. Kes tahab, see kommenteerib.

Alati leidub keegi, kellele ei meeldi. Sellest pole ka hullu. Üldiselt, kui neid on olnud, siis siia blogisse nad pidama pole jäänud ja märki pole nad ka maha jätnud.

Ma mõtlesin, et kirjutan ikkagi.

***

Printer hakkas täna tööle. Eile vist kuumenes üle. Mul on hea meel, et see täna töötas.

***

Mida ma selle L-ga teen?

Täna ta helistas ja kutsus välja jalutama. Mul oli nagunii plaanis välja minna (poodi ja natukeseks mere äärde). Mõtlesin, et püüan L-lile seletada oma seisukohti. Eelmine vestlus toimus SMS-i teel ja seal ei saa ju end eriti väljendada… Igatahes ma nõustusin. Ta tundus telefonis nii kurb olevat.

See auto. Üldse autod. Ma muutun autos nõrgaks. Mulle nii väga meeldib autoga sõita. See on nagu narkootikum mulle, ajab mu pea sassi… Ma ei rääkinud temaga sellel teemal. Üldse olin vait.

Ma enam ei tea, kes ma olen. Mul oli endast ettekujutus. Aga kui ma kuulan oma sõnu või loen oma teksti, siis jääb mulle mulje, et ma olengi “raha taga ajav tibi” või “mehi ärakasutav tibi”. Ma ei tea, mis min nendest eristab (mul ei ole brändi-tooteid kodus ja ma ei tea brändidest midagi).

***

Püüan natuke mõtteid koondada.

Ma olen jätnud L-lile vale mulje. L on nii kindel, et ta meeldib mulle, et mul on tema vastu tunded. Ta tugineb sellele, et ma kallistasin teda, et ma suudlesin teda vastu, et ma vaatsin talle silma, et mul oli temaga tore, et mind huvitavad autod ja me rääkisime tunde tema autost, et ma leian tema jaoks aega.

Ma arvasin R-i kohta sama. Ma ei suutnud ka uskuda, et kuidas see võimalik on, et ma talle ei meeldi. Et ta mind ei armasta.

  1. ma kallistasin teda, sest mulle tundus, et nii tehakse ja hakkasin seda harjutama. Aga vist poleks pidanud. Selles osas tuleks jääda vana Minny juurde.
  2. suudlesin teda vastu. See oli nii ootamatu. Huvitaval kombel mul ei olnud seda pea ära keeramise refleksi, ju ei jõudnud reageerida. Siis tekkis huvi, et mis tunne on suudelda. Kõik oli tore, aga libika-tunnet ei tekkinud. Ka ei olnud see midagi sellist, mida tahaks uuesti teha. Aga ma ei saa ju talle seda öelda. Vähemalt mitte selles sõnastuses.
  3. vaatsin talle silma, sest A2-le ei vaadanud ja kahetsesin, et ei vaadanud, sest A2-te ma ei tunneks ära ja ma ei tea, kas ta oli ilus mees. Ma treenisin L-i peal seda silm-side hoidmist ja üllataval kombel see tuli mul välja. Liiga hästi õnnestus.
  4. mul on paljude inimestega tore. Ma olen kameeleon-inimene. Kohanen kõigiga. Ma püüan alati midagi uut õppida ja seega ma kuulan tähelepanelikult ja püüan aru saada ja siis tekivad küsimused ja nii tekib vestlus ja nii tekib inimesel mõte, et ta meeldib mulle, aga tegelikult on see lihtsalt lobisemine.
  5. tunnistan, et auto remondijutud on minu jaoks väga huvitavad ja ma naudin autoremondist rääkimist. Mulle meeldib juurde õppida ja selles osas teadmisi juurde saada. Aga see huvi ei teki kindla inimesega, vaid see huvi tekib autodega… Auto on ees, mulle räägitakse detailist/varuosast ja ma saan kohe näppida juppe ja vaadata mitme kruvi või poldiga see kinni on ning kuidas seda vahetada oleks jne…

Praegune olukord on see:

  1. Ma tean, et L arvab, et ta meeldib mulle, et mul on tema vastu romantilised tunded.
  2. Ma tean, et L eeldab, et kui ma temaga nõustun välja minema, siis järelikult on mul tema vastu mingi tõmme.
  3. Ma tean, et mul ei ole L-i vastu mingit tõmmet ega romantilisi tundeid. Temaga on tore koos olla, ta on natuke tagasi tõmbunud domineerimise osas.
  4. Ma oleksin valmis teda paremini tundma õppima.

Emotsionaalne Minny ütleb: “Minnyl on tore ja Minny ei taha üksi olla. Seega Minny peaks L-ga suhtlema.”

Ratsionaalne Minny ütleb: “Minny teeb poisile haiget, sest Minny tegelikult ju teab, et oma “jah”-dega annab ta poisile valesid signaale. Poiss ei ole suuteline ise otsustama, seega peaks Minny ise selle raske otsuse tegema (nagu eksmehe puhulgi) ja ütema “ei” igale jalutamise kutsele.”

Ma ei oska L-lile öelda, et palun otsigu omale naist edasi, et kui naise leiab, siis öelgu mulle või antku vihje ja siis me enam ei kohtu. Aga seni-maani, kui ta kedagi veel leidnud pole ja ma ka, seni-maani võime jalutada, lobiseda ja niisama hängida. Kaks üksikut inimest ei pea nelja-seinavahel üksi aega surnud olema, vaid nad võivad koos toredaid asju teha ja muuta selle õige otsimise perioodi teistmoodi mõnusaks. (Aga suudlused ei käi selle mõnusaks olemise juurde.)

***

Ma ikka imestan, et kuidas ma suudan oma elu ikka keeruliseks elada. See on täitsa uskumatu. Olen vallaline, elan kassiga, püüan siin täiega vanatüdruku igavat elukeskkonda luua. Kustutasin Flirticu konto. Püüan end analüüsida, õppimisega tegeleda ja mitte teistega kontakti otsida… Ja… Nüüd siis see L.

Ma vihkan neid olukorda, kus ma pean ütlema “ei”, kuigi tahaksin öelda “jah”. Pean ütlema “ei”, kellegi teise heaolu jaoks. Kusjuures see teine inimene ise ka ei saa aru, et tegelikult on minu “ei” talle parem ja vähem valusam, kui minu “jah”, sest viimasega kaasneb tulevikus suur pettumus.

Paljud asjad on meeldivad ja tore teha, nt suudlemine, aga ka kiiruse ületamine, autoga külg ees sõitmine… Neid asju lihtsalt ei tehta. Piiravad seadused, reeglid, moraal, eetika, oma tõekspidamised.

Ma nii kardan, et mulle jääb külge maine, et ma suudlen iga päev uue noormehega või ma ei tea, mida veel. Samas, kelle asi see on… Võib-olla polegi oluline teiste arvamus, sest ma võiksin seda ju kodust kaugel teha. Aga ma ise hakkaksin endast halvasti arvama ja seda ma ei taha.

***

Ma ei teagi, mida ma selle L-ga teen. Ma vist püüan temaga ikkagi rääkida. Harjutan peegli ees ja kirjutan teksti valmis…

Või ikkagi öelda, et mulle väga meeldiks, kui ta leiaks endale naise, kes teda armastaks, sest ta on tore poiss ja igati seda väärt, kuid kahjuks minul tema vastu selliseid tundeid pole.

***

Ma tahan tsikliga sõita. Kas see on rahaahnus või kokkuhoid? Kui ma otsin kellegi, kellelt küüti paluda, selle asemel, et ise tsikkel osta ja load teha. Võib-olla tsiklimees tahab seksi ja räägib selle pärast ilusat juttu, siis poleks ju keegi selle vastu, et ma ühte sellist ära kasutan. Aga äkki on tsiklimehel ka tunded, siis oleksid väga paljud selle vastu, et ma inimest ära kasutan. Samas, kas see on ära kasutamine? Ma ju olen alati otsekohaselt öelnud, mida ma soovin, kui keegi eeldab rohkem, siis on see juba tema enda probleem.

Äkki ma olengi muutunud buldooser-inimeseks. On vaid minu eesmärk, minu soovid ja ma teen kõik, et need saada ja sealjuures on teiste tunded ebaolulised… Aga kui see tõesti nii on, siis ma ei saa aru, miks ma mõtlen L-i tunnetele ja tema heaolule.

***

L ütles: “Siis sa oled hea inimene, kui sa lapsele nii väga meeldisid.” Ma ütlesin: “Ei, ma olen lihtsalt nii hea näitleja, et petsin isegi lapse ära.”

***

Koolis ma ka aitan paljusid. Isegi neid, kelle suhtes ma olen natuke skeptiline. Ma lihtsalt mõtlen, et ma ei kaota sellest midagi ja vahel saan teiste õpetmisest ise targemaks, hakkan asjast aru saama. (Öeldakse, et õpetamine on kõige parem õppimise viis.)

Öeldakse, et heategu tuleb ringiga tagasi. Eks ütles, et iga heategu saab karistatud (ma uskusin teda). Aga nüüd mõtlesin, et esimesel väitel on tõepõhi all. Aidates jääd ikka inimestele meelde ja jutt levib ning kunagi ei tea, kuna sa ise hädas oled, siis kui n-ö eeldtöö on tehtud, siis võib abi väga ootamatult tulla.

Nt. ma sain praktikakoha tänu kursaõle, keda aitasn. Ema sai töökoha, sest tema uueks ülemuseks oli tema kunagine töökaasalne, kellele oli ema meelde jäänud tubli ja toredana… Hetkel rohkem ma ei teagi, aga ega ma väga abi polegi vajanud.

Minu täditütar tundub väga kibestunud inimene. Ta on nagu pahatahtlik. Mulle on jäänud vähemalt selline mulje. Kunagi ta pakkus abi tõlkimisega. Siis palusin abi, aga ta vastas täpselt päev hiljem sellest kuupäevast, mis ma sinna kirjutasin. Siis palusin tal mu tõlgitud töö üle vaadata, et ta annaks oma e-maili, aga ta ei ole seda teinud. FB-s ei võtnud sõbrakutset vastu (mitte, et see minu jaoks oluline on, aga tundub, et ta häbeneb mind, minu tädi ka), käis Eestis, ütlesin, et ta külastaks mind ka, andsin oma tel. numbri, ema veel helistas, et täditütar on Eestis, et äkki ta tuleb mind ka vaatama… Aga ei…

Olen kuulnud, et ta on masenduses, sest tunneb end vanana ja meest pole ja head töökohta pole, et teistel läheb nii hästi… Aga kui inimene, tahtlikult püüab teistele halba teha (ta teab, kui olulise tähtsusega on tõlgitud kokkuvõte ja kuupäev ja ta lihtsalt laseb mu n-ö üle…). Ta on vist kade, et ma saan ka magistrikraadi nagu temagi, siis ei olegi tema enam suguvõsa kõrgeima kraadiga inimene…

Mulle tundub, et ta on minu peale kade. (Võib-olla kujutan vaid ette.) Sellepärast ma vihkangi, seda kui perekond kiidab ja võimendab minu saavutusi. See tekitab vaid kadedust ja lisa probleeme.

***

Mulle on vihajtud, et ma olevalt “eneseimetleja”, blogist jäävat selline mulje (tähemärgi iseloomustuses on ka seda mainitud). Aga ma ise arvan, et see pole üldsegi mitte nii.

Aga ükski tibi ei tunnista, et ta on tibi, aga ometi väga paljud arvavad, et ta on tibi.

Seega, äkki ma olengi eneseimetleja, ärakasutaja, meestega mängija jne… Kõik see, mis ma olla ei taha. Kui ma seda olen, siis peaksin ma hoopis keskenduma sellele, et enda omadustega leppida ja kohendada oma elu ka vastavalt.

***

Ma ise pean end hoolivaks, kartlikuks, tagasihoidlikuks, vaimukaks, rõõmsaks, heatahtlikuks, abivalmiks, töökaks, säästlikuks…

Ähhh… Üks inimene, kes arvab mind tundvat, aga tegelikult ei tunne mind üldse, vihjab, et ma olen eneseimetleja ja ma juba põen, et äkki olngi… :D

Ema ütleb, et olen säästlik, tema teab mind palju rohkem. Klassiõde ütleb, et ma olen vaimukas, tema tunneb mind üle 12-aasta.

Ei… Ma olen see, kes ma tahan olla ja arvan end olevat. Kui keegi näeb mind kuidagi teisiti, siis näb ta valesti või ei näe üldse tegelikku mind. Ega ma igaühele end täielikult ei näitagi.

***

Ma kujutan ette, et seda postitust on raske lugeda ja vähesed jõuavad siia lõppu. Aga see on minu mõttemaailm.

Mul on vaja eesmärke ja tegevuskava, sest ma olen kaalud, otsustusvõimetu ja kui mul pole eelnevalt väljatöötatud eesmärke, siis ei jõuaks ma kuhugi. Ma kaaluksin ja arutleksin, et kas peaksin tegema nii või naa või üldse mitte.

Nüüd võtan oma plaani välja. Vaatan, mida Minny standard (manuaal) ette näeb ja tegutsen vastavalt sellele. :D

Kahjuks on plaan üsna olematu… Hetkel on seal: magistritöö kaitsmine, kaitsmine, kaitsmine… :D (Nagu näha, ma isegi ei tegele sellega.) :D

***

Kusjuures ma olen jõudnud sellesse punkti, kus tuleks mõelda, mida ma tahan. Ma olen selle punkti edasi lükanud, TTÜ õpe tuli vahele, aga nüüd hakkab see läbi saama ja nüüd tuleb see otsus teha. Minu suur samm.

Peaksin paika panema oma järgmise viie aasta detailse plaani. Raske on see, et ma ise ka ei tea, mida ma tahan.

***

L küsis, et kui ma leian endale mehe ja ma armus, et äkki siis otsin Eestis töö ja jään siia. Ma ütlesin, et ega armastus kõhtu täida. Ta küll lubas, et tema mulle süüa annaks ja peavarju pakuks. Armas… Tegelikult, H-l ei olnud mulle mitte midagi pakkuda, aga ma ei mõelnudki sellele. R elas ka koos emaga koos ja ka see polnud probleem. Seega, armastus küll kõhtu ei täida, aga ta muudab menüüd… (Kartuli asemel süüakse kartulikoori.) :D

Üks vanasõna oli vist: “Kui nälg/vaesus tuleb uksest sisse, siis armastus lendab aknast välja.” Sellel on vist tõepõhi all. Väga paljud lähevad raha-tülide käigus lahku. See on väga tugev suhe, mis elab üle nii rikkuse kui ka vaesuse. Aga kuidas sa oma suhtes seda kõike proovida saad (katsetada). Kasiino? Korraks rikas ja siis vaena ning vaatad, mis suhtega juhtub?…

Ei. Mulle see päris elu ei meeldi. Ronin oma roosa pilve peale tagasi ja hakkan magistritööd kaitsma. :D

Rubriigid: Blogi prügikast, Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

6 kommentaari postitusele Kaalud kahtlevad, olen otsustusvõimetu

  1. Anonüümne kirjutab:

    Südalinna lastekodu buldooser :D

  2. Rick T kirjutab:

    Minu viimaste aastate kogemused ütlevad, et kui sa kuhugi uude kohta jõuad, avanevad sealt uued, teistugused vaated ja võimalused, samuti muutub inimene kuigi palju ise. Kui sul on hea, edasipüüdlik ellusuhtumine, siis saad lahendada suunavaliku kuigi palju “liikumise käigus”, siis võib ka olla, et “road is your driver” nagu miskid laulusõnad on. Mina olen muide samuti õhumärk, Kaksikud

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Siis on sul ju sünnipäev, kas just olnud või õigepea tulemas. Kuid see polegi tähtis, ma ise ei pea tähtpäevadest lugu, seega ei taipa nagunii inimest õnnitleda.

      Ma loodan, et suunavalik toimub lihtsalt ja ilma liigsete probleemideta. See “road is your driver” oleks päris hea lahendusviis. TTÜs õppimise etapp nii kujuneski. :)

  3. siam kirjutab:

    Blogi põhjal inimest enesekeskseks pidada on minu meelest veider, sest blogi ongi ju kirjutajast endast… Samas kuna oled üpris üksik, eriti lähemaid sõpru pole (va ema) – seda ilmselt ka omal valikul, ei arva ma, et sa ei leiaks sõpru – siis ilmselt su mõtted tegelevadki päevast päeva suures osas endaga ja enda osa analüüsimisega maailmas. Minule tundud veidi omapärase isikuna, samas kõik me oleme veidrad nii üksipulgi laiali lahatuna, nagu sa siin blogis ennast lahkad. Blogi on väga huvitav lugeda su sihikindluse ja lootuste tõttu, sest sa ka täidad oma lootused. Tundud ka hästi kannatlik, mis on naiste puhul minu meelest harv nähe – naised tihti ei tea, mida nad tahavad, aga igal juhul nad tahavad seda kohe :P Mingil määral tundud vanamoodsana, seda just teksti põhjal (väljendusviis, lauseehitus, mõningane moraalilugemine :D ), mitte su elusündmuste põhjal, mida kirjutad. Elad tiptop moodsa linnanaise elu :)

    L teema kirjeldus oli huvitav. Ma ka mõtlen tihti, et ega inimesed ei jagune ainult pruutideks-peigmeesteks, vahepeal on ikka tükk muud maad ka. Aga see on osade meeste pealt nagu peale surutud, et kui nemad kellelegi käpa vaikselt paari kohtinguga peale panevad, siis naine enam ilma nende loata oma samme ei tee. Kõige lollim ongi, et jah, L võib sulle rääkida küll, et jajaa, pühendume ja teistega ei sebi, aga no arvata on, et ta ise lubab endale vabalt väikest flirti ja nn menüü vaatamist siin ja seal. Et see jutt on suurelt selleks, et sinus sama käitumise puhul süümekad tekiksid, st et sina selliseid asju endale ei lubaks. Aga on ka hulk mehi, kes ei ole nii piiratud, suudavad nais-sõpru omada küll, ka peale suhte tekkimist. Samas nende puhul peab teistmoodi valvas olema – nende puhul on teada, et kui neil suhe üle viskab, siis nad lahkuvad kasvõi päevapealt (nende jaoks on elu elamiseks ja täis lõputuid võimalusi), selline L tüüpi armukade mees tiksub ikka tükk aega ka halva suhte puhul sabas (et kasvõi valvata, et su elu ilma temata edasi ei läheks) ja saab elukulud pikemalt pooleks maksta :P

Leave a Reply to Anonüümne Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>