Täna sain end kell 5:00 üles. Eile vaatasin ilmateadet, et täna tuleb vihma. Hommikul oli asfalt märg ja ma hakkasin otsima endale soojasid vihmariideid.
***
Mis täna hommikul teisiti oli?
Ma ei näinud olukorda läbi selle, et miks ma rulluisutada ei saa või miks ma ärgata ei saa. Ma vaatasin olukorda läbi lahenduste (mitte läbi probleemide). Nt. vihma sajab, vihma vastu on mul jope, külma ja tuule vastu on mul soojad riided, joogijänu tekib, selle vastu on mul pudel vett kaasas jne…
Tee on nii pikk. Selle vastu on mul mugavad jalanõud, hea muusika ja oskus tõsta üks jalg teise ette ja siis teen võistlust, et kumb jalg saab teise ette kiiremine. Ülla-ülla, juba olengi kahe tänava jagu kõndinud ja veel kiires tempos. 
Siis hakkasin vaatama majade ülemisi korruseid. Tänav oli tuttav, aga ma polnud ülesse vaadanud. Seal on nagu teine elu. Seal on pikad rõdud, klaasseinad ja muud põnevat. Katuse korrused. Ühe maja juures hakkasin ette kujutama, et kui ma elaksin seal, et mis vaade mulle avaneks. Siis tuli päike välja, siis mõtlesin, et praegu ma kõnniksin valges hommikumantlis ja jooksin kakaod või teed seal rõdul. Naudiksin päikest ja hingaksin seda mõnusat õhku (ei olnud veel autode heitgaase). Siis hakkasin otsima, kas ma leian sealt enda n-ö kehastuse, aga ei leidnud. Hakkasin mõtlema, et kui mul see kõik oleks, et ega ma siis tegelikult ju seda oskaks hinnata. Ma ju lubasin, et kui mina kord Tallinna kolin, siis mina käin iga päev merd vaatamas. (Talved on möödunud nii, et mere äärde pole ma kordagi jõudnud. Vabandan end sellega, et seal on siis ju külm.)
Nii see aeg lähebki. Tee ei tundugi pikk ega ebameeldiv. Täitsa tore on.
***
Pakkisin endale kaasa kindad, mõtlesin salli ka võtta, aga ei võtnud. Võtsin siis oma rulluisud kaenlasse ja hakkasin Pirita poole jalutama.
Kuidas ma seda suudan (st suutsin)? Esiteks, ma lubasin ju (siin blogis), ei julge inimesi alt vedada, seega suurest kohusetundest. Teiseks, eesmärgid olid pisikesed ja ma ei mõelnud ette. Sain voodist välja, siis mõtlesin, et kus on mu jope ja kindad ning üks asi viis teiseni, kuni ma jõudsin õue.
Mulle meeldivad hommikud. See varajane õhk, kerge kargus, see on nii mõnus. Inimesi liigub vähe, liiklust praktiliset ei ole. Korraks tekib tunne, et aeg on seisma jäänud.
Kuulasin oma muusikat. Meeleolu läks heaks. Olin valmis vihmasajuks, aga päike tuli hoopis välja. Ma olin veelgi rõõmsam. Mõtlesin, et kui ma poleks hommikul ikka end üles saanud ja välja saanud, siis oleks päike paistnud ilma minuta.
Teekond tundus ebameeldiv, sest tavaliselt käin ma seda teed, mus on kitsad tänavad. Nüüd läksin mööda laia tänavat, võib-olla läksin ringiga, aga nii oli palju mõnusam. Ma mahtusin ilusti ära (minu, minu rullikud ja ego).
Leidsin sobiva bussipeatuse. Istusin pingile ja hakkasin varstust selga panema. Aega läks, aga asja sai. Üks buss tuli. Ootasin, kui inimesed jäljuseid ja ära hajusid, siis ajasin end püsti. Esimesed meetrid olid väga algajalikud. Käed olid mul laiali. Jõudsin inimestele järele.
Mõni inimene püüdis minust hästi kaugele hoida, mõni oli kohe valmis mind püüdma, kui ma kukun. Inimesi on erinevaid. Aga ma ei kukkunud ja varustus oli mul hea.
Kui ma sain pikale sirgele… Ma võin kindalt öelda, et siis olin ma õnnelik ja rahul. Seal polnud ühtegi inimest (alguses). Tuul oli ka tagant. Ma lausa lendasin. Korraks tundsin ninasõõrmetes sirelilõhna, kui vuhisesin neist põõsastest mööda.
Hiljem tulid jalgratturid, aga me mahtusime ilusti ära. Keegi polnud kuri ega pahane. Kaks inimest oli ka, kes jalutasid vastasssuunas, aga ma ei saanud nende peale pahaseks. Võtsin end teekeskele ja läksin neist mööda. Vaatasin enne ka selja taha, et keegi ei tuleks (ja ei kukkunudki).
Rulluisutada on mõnus. Ma teadsin seda, aga olin unustanud, kui mõnus see ikkagi on. Täiega tasub nii vara tõusta ja see 30 minutiline (üks ots) jalutamine ette võtta.
***
Rulluisutada oli mõnus. Aga kui ma otsa ringi keerasin, siis oli tuul vastu. Ma teadsin küll, et tänaseks lubati tormi. Mul tekkis selline tunne, et ma võin end tuule peale pikali visata. Ma nagu astusin rullikutega ja mäest alla ka. Ei saanud edasi, sest tuul oli nii tugev. Korraks tekkis ahastus, aga siis mõtlesin, et ma ei anna alla. Ma olen kangelane ja ma tulin trenni tegema, mitte vinguma. Pealegi ma püüdsin end ette kujutada, kui tobe ja naljakas ma võin seal vastu tuult välja näha. Siis tekkis endale ka muie näole. Kuulasin muusikat ja üks jalg teise ette ning jõudsin alguspunkti tagasi.
Mis ma tegin? Keerasin otsa ringi ja läksin uuele ringile. Kuigi teadsin, et tagasi tulla on raske. Tuul on vastu.
Tegin kolm ringi. Iga blogimise aasta kohta üks. Ma olen täiesti rahul. Päike kadus ära. Sain natuke vihma, aga ma olin sellega arvestanud. Mul olid kaasas väiksed kilekotid, panin telefoni ja MP3-mängija kilekottidesse ning jätkasin oma teekonda.
Teisel ringil sõitsin teelt välja, sest hoog oli tugeva tagant tuule tõttu suur ja ma ei suutnud oma poognat nii kiiresti ära teha. Tee jäi kitsaks. Sõitsin muru peale, aga ei kukkunud. Mõtlesin, et seal võiks olla üks suur “asfaltkattega au-ring”, siis saaksin minusugune ilma piduriteta “Kuri lind” ka otsa ringi keerata, tagasipöörde teha
Mul kulus kõigest kaks tundi ja 48 minutit kodus sportimispaika ja tagasi (ning sealhulgas ka sportimine). Ma prognoosisin, et 3-4 tundi, seega olin igati graafikus.
Minu puus ka ei tee enam valu. Hommikul natuke venitasin ja käis see kraks ära ning jalg läks paremaks ja pärast rulluisutamist oli juba täitsa inimese tunne.
***
Nüüd tuleb veel viis päeva kell 5:00 ärgata. Siis vast võib juba öelda, et olen oma rutiinis tagasi.
Tööd tuleb otsida. Mõte töölkäimisest hirmutab. Täna mõtlesin, et olen juba vartsi 30 aastat ema kulul elanud. Oi, kui häbi on. See mõte survestab tööd otsima. Oleks juba aeg vanemaid toetama hakata.
Magistritöö kaitsmisega tuleks tegeleda. Ootan retsensiooni. Mis ootan? Kardan. Aga see tuleb läbi lugeda ja vead üle elada. Üks osa magistrikraadi saamise protsessist. Olen hullematki üle elanud. Seega saan hakkama.
Täna oli selline tunne, et kõik läheb hästi. Ju siis läheb ka.
***
Minu pöidlahoidja (surnudhing). Hoia siis mulle pöialt 9. juuni ja kella 10-st 12-ni. Kui jaksad, siis hoia terve päev, kella 18-ni, siis peaksin ma ka tulemuse teada saama. Sa võid ka kahes osas hoida. Kella 10-12 (siis kaitsen) ja kella 17-18, siis peaksin tulemuse teada saama. 
***
Jah. Üks samm korraga ja küll see Mount Everest ka üks kord ületatud saab. Aega peaks jaguma. (Elada võiks ju 100 aastaseks, kes keelab mul nii kaua elada? Ma arvan, et mitte keegi ei keela.)
Ma just ostsin ka omale rullikad, nii mõnus on sõita ja omast arust tuleb hästi välja ka, aga vot pidurdada ma nendega küll ei oska
Siin Rootsis on nii palju rattureid ja kui rattatee auto teega ristub, siis hoian küll hinge kinni, et autot ei tuleks, sest ega seisma ma kohe täiesti kindlalt ei jääks
Ma isegi ei suuda uisu pidurit kasutada, et kasvõi natuke hoogu maha saaks, ma ei tea mis värk mul sellega on, see rõve kriipimise hääl ei meeldi äkki..
Ma vaatasin youtubest pidurdamise õpetuse videot. https://www.youtube.com/watch?v=Ee_TLHekF2o
Siin videos tundub täiesti õpitav. Olen proovinud. Väikse hooga (selline, kus võiks niisama murule astuda) olen harjutanud, aga kui hoog väheke kiiremaks muutub, siis ei julge.
Kui rattatee autoteega ristub ja see on ühetasane või ülesmäge ja post on ka tee ääres, siis oleks veel ok. Aga kui pole posti ja allamäge, siis ma hoian ma ka hinge kinni, et kedagi ei tuleks. Need on sellised adrenaliini rikkad olukorrad.