Mõtlesin, et kirjutaks ühe näidendi

Täna oli meri rahulik. Tõesti nagu helesinine peegel. Väga huvitav ja uus tundus see vaatepilt.

Ei, ei. Ma pole tubli. Ei ole saanud oma rutiini. Ei ole veel ühtegi CV-d kuhugi saatnud…

Ärkasin kell 6:00 ja otsustasin rulluisutama minna. Olen rahul.

***

Rulluisutades mõtlesin oma peas välja ühe näidendi. Paberit polnud käepärast ja diktofoni ka mitte… Püüan siia kirjutada need mõtted.

Peaosas oleks üks noor neiu. Ta on selline armas ja tubli ning eeskujulik. Hästi vaikne tüdruk.

Ta on lõpetanud ülikooli. Perekond ja suguvõsa kiidavad teda.

Tüdruk kolib teise linna, elab omaette. Terve elu jooksul pole ta ühtegi viga teinud, mitte keegi ei saa talle mitte midagi ette heita. Ta on olnud eeskujulik terve elu.

Uues kodus võtavad naabrid ta omaks. Tervitatakse ja räägitakse, et oi, kui tubli tüdruk. Haritud ja nüüd käib tööl. Ei pidutse, ei tarbi alkoholi ega raiska aega mõttetute meeste peale.

Siis on stseenid, kus tüdruk räägib oma tegelikest tunnetest. Sellest, mis tema sees toimub ja millest teistel pole õrna aimugi. Need on hetked, mil tüdruk on üksi oma kodus. Dialoog ise-endaga.

Tüdruk räägib, kuidas ta häbeneb oma keha. Nooruses ühe klassivenna möödaninnes öeldud kommentaar häirib ikka veel seda tüdrukut.

Tüdruk vaatab moeajakirja ja hakkab loetlema, kui mitu korda mainitakse ilusat figuuri ühel leheküljel ja kui mitu paljastavat naist on piltidel.

Tüdruk ohkab. Läheb peegli ette. Vaatab ennast ühe ja teise küljepealt. Viskab padja peeglisse ja hakkab nutma. Mõtleb, et miks tema ei võiks olla ilus ja ihaldusväärne nagu need naised seal ajakirjas või nagu klassi kõige popimad tibid.

Hommikuks on tüdruk toibunud. Pakib asjad, manab näole naeratuse ja läheb tööle. Naabrinaised jälle kiidavad, et oi, küll tema on ikka tubli tüdruk.

Ühel õhtul saab tüdruk töölt hiljem tulema. Väljas on juba pime. Jalutab koju. Ühe baari uks on lahti jäänud. Ta jääb seisatama ja vaatab, mis seal toimub.

Talle avaneb hoopis teine maailma (kui see, mida ta on senimaani näinud). Ta näeb seksikat postitantsijat ja purjus mehi, kes silmadega õgivad seda naist. Ta tajub, kui ihaldusväärse ja kättesaamatuna see naine seal nandele meestele on.

Tüdruk mõtleb, et mis siis kui tema ka prooviks seda. Tantsida talle meeldib, üksi kodus on ta tantsinud. Postitants hoiaks ka head figuuri. Ja seal laval oleks ta ihaldusväärne, ta saaks mõnekümneks minutiks võimu saalitäie täismeeste üle.

Tüdruk läheb koju ja hakkab otsima võimalust, kus saaks postitantsu õppida. Ta leiab ühe koha. Paneb end sinna kirja ja hakkab hoolega õppima.

Tüdruk on sihikindel. Nüüd tuleb ta kiirustades koju ja hakkab kohe kätekõverdusi ja kükke tegema, et lihasmassi kasvatada ja jõudu saada. Ta kuulab muusikat MP3-st ja kõrvaklappidest ning tantsib. Harjutab sensuaalseid poose.

Ühel õhtul võtab ta julguse kokku ja lipsab mõned minutid enne pesupoe sulgemist sinna ja ostab endale seksika pesu. Kodus proovib ta seda selga ja tantsib ning kujutab ette neid andunud nägudega mehi, kes ennast unustavalt tema tantsu ja keha vaatavad.

Mitu kuud on türduk olnud päeval tagasihoidlik ja igati ontlik ning öösel oma toas muutunud naiseks meeste erutaivamates unenägudes.

Perekond on märganud, et tüdruk on kuidagi rõõmsam ja rahulolevam ning muidugi on märgatud ka tema suurepärast figuuri. Türduk ütleb, et käib jooksmas ja tuju osas pole ta ise küll mingit muutust näinud. Kõik on korras. Perekond kahtlustab, et neiul on tekkinud kavaler. Juba sädistatakse, et ju see mõni nägus ja rikas doktor on. “Küll ta varsti oma kavaleri ka meile tutvustab.”

Aga ei. Tüdrukul on hobi.

Ühel õhtul tüdruk tunneb, et ta on valmis riskima. Ta tahab sinna baari tantsima minna. Ta võtab sihiks, et läheb sinna ja küsib mänedžeri ning pakub end tantsijaks, kuid oma tingimustel. Tingimused on, et neiu tantsib vaid maskiga ja varjunimega ning üksi mees ei tohi teda puutuda. Turvamehed peavad olema tugevad ja hoidma ära nende erutunud meeste lähenemiskatsed. Saadakse kokkuleppele.

Tüdruku varjunimeks saab BlackAngel. Tüdruk esineb parukaga, mustade pikkade juustega ja mask on ka must. Seljas on tal must nahkne rinnahoidja ja jalas on mustad bokserid. Varbaotsas mustad tikk-kontsadega kingad.

Tüdruku esimesed sammud on arglikud ja kartlikud. Muusika hakkab käima. Michael Jacksoni “Beat It”. Tüdruk kuuleb meeste vilistamist. Tüdruk kogub ennast ja keskendub ainult tantsule. Ja etendus võib alata.

Tüdruk teeb kiireid liigutusi ja siis pika venituse. Ronib mööda posti ülesse. Siis hoiab vaid jalgadega postist ja laseb pea alaspidi… Siis hüppab ta osavalt posti küljest toolile. Paneb oma kingades jalad toolile. Ühe jala paneb tooli seljatoele ja laseb tooli kahele jalale. Tõeline akrobaatika.

Saal hoiab hinge kinni, sest kardetakse, et ta kukub. Kui tüdruk on kindlal pinnal, siis saal rõkkab. Mehed vilistavad.

Neiu vaatab mehi üleoleva, kuid õrritava või võrgutava pilguga. Ta tunneb end rahulolevane. Talle meeldib see tunne. See tunne, et kogu saali täis mehi ihaldab teda, kuid ta on kättesaamatu.

Nüüd hakkabki neiu elama kaksikelu. Päeval on ta tagasihoidlik igati ontlik tüdruk ja öösel muutub napisriietuses meesteõgijast BlackAngeliks. Keegi ei oska midagi kahtlustada.

Perekond märkab, et neiul on raha tekkinud. Mõeldakse, et ju tema doktorist poissõber toetab. Mõned ehted on tekkinud ja tüdruk on juuksuris käima hakanud. Kuid päeval riietub ta tagasihoidlikult.

Neiu naabrusesse kolib üks nägus noormees. Hommikul tööle minnes kohtutakse. Naeratatakse üksteisele, kuid minnakse sõnagilausumata edasi.

Neiu hakkab sellest noormehest unistama. Noormees ei tee ühtegi lähenemiskatset. Noormehe jaoks on neiu lihtsalt üks tavaline armas ja tagasihoidlik tüdruk.

Ühel õhtul tantsides neiu märkab saalis seda poissi. Tollel õhtul tantsib neiu vaid noormehele. Hoiab terve tantsu ajal vaid selle noormehega silm-sidet. Noormees on ka tüdruku silmadesse uppumas.

BlackAngel on muutunud väga polulaarseks. Teda kutsutakse ka teistesse baaridesse ja klubidesse tantsima. Tasud muutuvad väga suureks, kuid neiu jääb endale kindlaks, et alati esineb vaid maskiga ja üksi mees teda puudutada ei või.

Neiu saab oma fännidelt kalleid kingitusi. Kuid ta ei hooli sellest. Šhampuse pudelid jätab ta alati riietusruumi, sest sellega pole tal midagi peale hakata. Kingituseks saanud ehteid ei julge ta kanda, sest kardab, et sedaviisi võidakse tema isik tuvastada.

Neiu naabruses elav poiss (silmarõõm) on peaaegu alati kohal. Kuid päeval ei pööra ta neiule enam üldse tähelepanu. Hommikuti enam ei naerata ka mitte, vaid jalutab neiust kui postist mööda. Kuid öösel (BlackAngeli) ees oleks poiss nõus kasvõi vaibaks olema.

Nii see aeg läheb. Päeval valge ja öösel must ingel.

Kuid ühel esinemisel rebib kollase ajakirja ajakirjanik tüdrukul maski maha. Järgmisel päeval ilmus esiküljelugu, kus avalikustatakse pilt BackAngeli tegelikust näost.

Tüdruk läheb perekondlikule üritusele. Kõik mõnitavad ja solvavad. “Kas ma sellepärast maksin sinu koolitamise eest, et sa klubisse tansijaks läheksid?” “Mul on piinlik, et sa mu tütar oled?” jne…

Tüdruk läheb koju. Naabrinaised viskavad teda kividega. “On ikka lita.” “Ja julgeb veel meie piirkonda tulla.” “Meil siin on korralikud tüdrukud.” “Issand, mis haiguseid ta võib endaga kaasas kanda.”

Tüdruk jätkab oma kahte tööd. Kuid nüüd liigub ta kiiresti ja märkamatult. Koju minnes ootab puu või prügikasti taga, et hoovis ega tänaval eriti inimesi pole ja hiilib oma koju.

Ühel hommikul ta kohtab seda noormeest. Noormees tuleb tema juurde, paneb käe tagumikule ja küsib “Kas keppi ka saab?” Tüdruk on šokeeritud. Ta poleks arvanud, et poiss nii lugupidamatult temaga käituda võib.

Tüdruk elas üle perekonna viha ja sõimu, naabrinaiste kivide rahe, aga selle noormehe sõnad tegid talle haiget. Tüdruk läks nuttes tööle, päevasele tööle. Enne kontoriise sisenemist pühkis pisarad ära, manas naeratuse näole ja läks oma kohale rutiinset andmesisestamist tegema.

Ja lõpp… Mul on kaks-kolm stsenaariumit.

(1) Tüdruk pettub kõiges. Kohtab asotsiaalseid noori. Ta kuuleb, et need inimesed hoolivad temast ja armastavad teda sellisena nagu ta on. Tüdruk tunneb, et on leidnud koha, kus teda austatakse ja temast hoolitakse. Ja siis proovib narkootikume, alkoholi… Tavaline allakäigu trepp… Ja siis naabrinaiste sajatus: “Ma ju ütlesin, et joodik ja lits.”

(2) Tüdruk püüab üle olla. Teeb oma ettevõtte, läheb välismaale. Saab kuulsaks disaineriks. Naabrinaised loevad, et tüdruk on üleilma kuulus ja edukas. Räägivad: “Oi, meie tubli tüdruk. Ilus ja sihikindel. Suutis isegi baaris tantside daamiks jääda.” Noormehega kohtudes. Noormees avaldab armastust ja poolehoidu, aga neiu teeb külma näo nagu ei tunnekski teda. (“Enne ei kõlvanud. Nüüd, kus mul raha ja võim, nüüd ütled, et tunded on tekkinud.”)

(3) Tüdruk käib läbi põrgust. Alkoholi liigtarvitamine, narkootikumid, oma keha müümine. Aga otsutab sellest kõigest välja rabeleda. Korjab raha kokku ja läheb välismaale ja saab edukaks. (Selline raamat nagu “Fucking Berliin” autor Sonia Rossi. Tema olevat sellest välja tulnud, seega on ka see stsenaarium võimalik. Muidugi see edukaks saamine on minu elukauge roosamaigunile “õnnelik lõpp”.)

***

Etenduses on ühe isiksuse soovi ja ühiskonna nägemuse vastuolu. Lisaks veel toitumishire (väga pop teema ikka veel). Ühiskonna mõjutatavus, karmus, kriitilisus. Perekonna hoiakud, mis pigem samastuvad ühiskonna omaga. Ja tüdruk jääb üksi (poolehoiuta), kui valib selle tee, mis talle meeldib.

Etenduses on ka armastus ja pettumus. See ka müüb veel. Suur ülekohus ja kättemaks või “buy back time“.

Samas see postitants tooks teatrisse ka neid inimesi, kes muidu seal ei käiks. Tooks kultuuri juurde neid, keda enam kultuurseks ei peeta. Lõhuks traditsioone. Seega ma usun, et see etendus peaks hästi müüma. Sellest loost huvitatud segment on oluliselt suurem, kui taditsionaalsete etenduste puhul.

Mulle tundub, et lugu on uus ja uuenduslik. Et midagi sellist pole veel näidatud, esitatud. (Kuigi olen võhik ja olen ka kultuuri kauge inimene.)

***

Ei tea, kui paks, mitu lehekülge teksti tuleks ühe etenduse jaoks kirjutada… Peaks otsima ühe käsikirja, et aimu saada sellest. Siis ehk saaks selle etenduse ka reaalselt valmis teha.

Aga jah.. Üks stiilinäide minu lugudest, mis sünnivad, kui ma jooksen, rulluiskudega sõidan, jalutan või enne magama jäämist mõtisklen. Siis kui poliitikast, magistritööst või muust olme jamast ei mõtle.