Ühiskonnale meelejärele olles kaotasin end

Ma mõtlesin, et üldiselt inimesed kallistavad tervituseks ja lahkudes ka. Püüdsin ise ka seda tegema hakata (sest üldiselt nii tehakse). Kuid see pole mina. Mulle ei meeldi see. Ma vajan oma ruumi.

Hea, et ma seda katsetasin. Nüüd ma tean, et see pole mulle. Minny enam ei kallista.

***

Ma ei julge olla mina ise, kardan, et ühiskonnale ma ei meeldi. Ei meeldi sedavõrd, et mind eraldatakse ühiskonnast: (1) füüsiliselt (hullumaja) või (2) vaimselt (hoitakse minust eemale).

Samas ma tean, et ühiskonna ootustele vastavalt käitumine ei sobi mulle. See tekitab minus nii palju konflikte ja pole loomulik. Nt see kallistamise asi.

Tulemus on see, et peaksin käituma nii nagu mulle meeldib nagu mulle mugavam on ja kui tõesti kõik minust eemalduvad selle tõttu, et ma olen erinev, siis… See on mitu korda parem, kui ise endaga konfliktis olemine.

***

Ühiskonnas on erinevad ootused ja ei saa ju käituda kõigi ootuste kohaselt. Nt suhtlusportaalis:

  1. mõni on L-i sugune, kui sa vastad, siis oled sa valmis tõsiseks püsisuhteks ja sul on huvi (see huvi on midagi armumise ja sellele inimesele pühendumise laadset)
  2. mõni on A2 sugune, kui sa ei vasta, siis sa oled ülbe. Tema on võtnud julguse kokku ja kirjutanud just sulle, ta on su välja valinud väga mitme hulgast ja sina ei vasta talle.
  3. ….

Kindlasti on veel erinevaid tüüpe. Seega ei ole ühte selget tegevust kirjale vastamise (mittevastamise) osas.

Minu uus taktika on see, et ma hindan kirja põhjal ja kui vaja siis vaatan profiili ja püüan aru saada, mis tüüpi inimesega on tegu ja sellest tulenevalt otsustan, kas vastan või mitte.

***

Kui L ütles, et ma peaksin teda suudlema, siis see oli natuke ebameeldiv olukord. Ma ei tahtnud. Kui ma ütlesin, et ei taha, siis tema reakstioon oli pettumus ja nagu palumine. Aga seda oli mul isegi parem taluda, kui seda konflikti enda sees.

Konflikt minu sees: (1) ma ei taha seda teha, (2) ta ootab seda, temaga välja tulles ma justkui nõustusin seda tegema, tema tõlgendab nii, olen kogemata n-ö alla kirjutanud mingile lepingule, mille tektist ma polnud päris täpselt aru saanud. Aga õigusriigis on allkiri määrav, mitte see, kas ma aru sain või mitte (raske on tõestada, et ei saanud aru)… Igatahes, kohusetunne sundis seda tegema.

Minu konflikt: (1) tahe ve (2) kohusetunne. Mõlemad on mulle olulised, see on nagu olukord, kus ma pean valima, kas loobun oma paremast või vasakust käest (mul on mõlemat vaja).

Tuleb tunnistada, et kui valida tuleb, siis tuleks eelistada oma tahet. L-i puhul oli see parem valik…

Kusjuures kohusetunne toob kasu pigem teistele. Vahel toob kaudset kasu ka mulle (sellele kohusetundlikule isikule), aga esmalt toob see kasu ikkagi teistele.

***

Ma vajan eesmärke. Vajan oma lühiajalisi eesmärke. Praegu mul neid pole ja olukord on kohutav. Võimalusi ja valikuid ja soove on nii palju, kõike ma teha ei jõua ja seega kaob nii palja aega. Ma mõtlesin, et kaardistaks oma päevase ajakasutuse (ma pole seda veel teinud).

  1. Tuleks (“tuleks” on vale sõnastus, parem “ma tahan”) leida tööd. Oma CV-ga olen ma väga vähe tegelenud. Tööd pole ka otsinud. Nt eile tegelesin ma sellega null minutit. Mõtlesin, et revidendiks olemine tuleks ka CV-desse kirjutada.
  2. Ma tahan õppida ja praktiseerida inglise keelt. See ei peaks olema praegu primaarne, finantsiline tasakaal peaks olema primaarne. Aga inglise keelega olen ma viimastel päevadel väga palju tegelenud. (Julgelt 1/3 – 2/3 oma päevast) Tutvusmisprortaalis kirjadele vastanud ja siis üks tüüp, kellega ma suhtles Skypes ja kes arvab, et peaksime igapäev rääkima ja veegi parem, et ma kasutaksin Skypet oma telefonis ja oleksin 24/7 kättesaadav. (Minu jaoks kõlab see kohutavalt, nagu oleksin vang, mu vanematel pole ka minu üle ja mu tegevuste üle nii täpset ülevaadet olnud… Aga ma mõistan, et selles nutimaailmas on see tavaline. H ka kurtis, et kõik pidevalt kirjutavad, et ei lase temal oma asju teha. Minu jaoks oli kummaline, sest kes käseb tal vastata, aga see on kohusetunne või midagi muud.)
  3. Ma tahan selle äriplaani valmis saada. Sellega ma olen tegelenud u. 1/3 oma päevast. Aga reaalset tulemust pole. Pigem olen infot otsinud ja mõelnud, mida kirjutada. Olen tenud mõttetasandil tööd. Aga oleks aeg juba “pastakat kulutama” hakata.
  4. Perekond. Õppimise protsessis jäid nad tahaplaanile ja nüüd nad järsku kõik ärkasid. Vanaema tahab, et ma sinna läheksin ja ma võiskin kohe hästi kaua seal olla, ema kutsus enda juurde, isa naine kutsus Soome (isaga pole üldse suhelnud), vennaga rääkisin eile mitu tundi (hakkan neist juba võõrduma, pole nagu millestki rääkida, sunnitud small talk. Kuidas tööl on? Mis on puhkuse plaanid?). Vanaemale annan ma ühe päeva. Lähen järgmine nädal päevaks vanaema juurde. Isa naise perekonna haudadel käin ära, need on seal vanaema kodu lähedal. Ja kuna ema toetas mind õppimise protsessis rahaliselt ja ka emotsionaalselt kõige rohkem, siis kingin ma talle mõned nädalad. Olen valmis tema koera hoidma minema, kui ta puhkusele läheb. See asi selgu, aga juuli lõpp ja august olen ma Eestist võib-olla ära. (Mis tööotsimisest saab? Ma veel ei tea.)
  5. Ma tahan seada selged eesmärgid. Uued eesmärgid, panna paberile oma lühiajalised ja pikaajalised eesmärgid. Tahan saada selgusele, mida ma oma elult tahan, kuhu ma tahan jõuda. Hetkel mul pole sihti. Unude New York kusagil väga kaugel ja kättesaamatuna on, aga ise olen keset ookeani ja liigun sinna kuhu tuul viib. Mõtlen, et kui ma näen ema juures võimalust raha teenida, siis ma olen valmis mõneks aastaks sinna jääma. Seal saaksin kulusid kokku hoida, süüa ei peaks tegema.

Kui minu eesmärk on New York, siis on primaarne teenida suurt raha ja säästa. Eestis ma vaevalt suurt raha teeniskin ja väga säästa saaksin, siin on mul ju elamiskulud. Inglise keelt saan õppida nii Taanis kui ka Eestis. Oma eriala asju võin ju iseseisvalt õppida. Saan hakkama küll, tuleb lihtsalt selge plaan teha. Eesti keele lõpukirjandi tulemust ma ju parandasin. Terve aasta oma algatuslikult kirjutasin kirjandeid ja lugesin grammataika kohta… Muidugi oleks saanud ka rohkem teha, aga 20-lt 74-le punktile… Mina olen rahul ja õnnelik. See oli minu esimene selge eesmärk, mille ma ka saavutasin. Soovisin saada 80 (või 90 või 100) punkti, aga miinimum soov oli 70 punkti, ületasin selle 4 punktiga.

***

Ühiskonnale meeldimise projekt on läbikukkumisele määratud. Ma püüan siis taas olla mina ise. Esmalt püüan aru saada, kes ma olen. :D

Kui mõelda, et ühiskond suutis vastu võtta Marilyn Mansoni ja Lady Gaga, siis peaks see sama ühiskond ka Minnyga leppima. Läbi negatiivsete prillide vaadates, võib-olla peab Minny enne kuulsaks saama, kui ühiskond on valmis tema eripäraga leppima.

Aga see polegi oluline. Ma tean, et minule kõige sobivam (nendest ebasobivatest variantidest) on jääda ise endaks (ma olen kunagi vist selle teemalise kirjandi kirjutanud).

Õpin selgeks laused:

  1. “Vabandust, ma olen Minny.”
  2. “Jah, normaalsed inimesed teevad nii, aga mina ei ole normaalne. Ma olen Minny ja mina teen nii.”
  3. “Jah, sa eeldad ja ootad minult seda, aga mina olen Minny ja mina sain asjast hoopis nii aru ning teen nii.”
  4. “Jah, see on sinu arust viga, aga mina olen Minny ja teen oma vead ise ja siis nutan ise ja lapin neid ise.”

Mõte on hea. Mul on aega, et seda praktikas rakendada. Kindlasti esimesel, teisel ja võib-olla isegi ka viiendal katsel see ei õnnestu, aga kümnendal või viiekümnendal võib õnnestuseda. Seega tasub proovida küll. :)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>