Minu suured sammud

Nüüd teen ühe mammut-postituse.

Tänane olukord on küllalt sarnane kahe aasta taguse olukorraga. Mõned väljavõtted oma postitustest.

27.06.2013 –> http://blogi.ee/minny/2013/06/27/segadus-mu-peas/

„Ma mäletan, et enne Mainori testi ma ka kartsin ja tahtsin sinna mitte minna. Aga ma lihtsalt läksin ja tegin. Kooli astuminegi oli suure küsimärgiga, et kas ma saan hakkama ja kas ma olen ikka kõik endale selgeks teinud, kas olen saanud kogu vajaliku info. Kas olen piisavalt end selleks ettevalmistanud… jne. Peale selle veel suur hirm, et olen teistest 4-5 aastat vanem. Nagu vanamutt laste keskel…“

1. Mainorisse minekut kartsin. See oli mu esimene suur samm.

„Nüüd, enne TTÜ-sse astumist on sama asi. Ma kardan. Nii hullult kardan. Pean ju kolima teise linna, võõrad inimsed, võõras keskkond. Suur pingutus, kõik on korraga nii uus ja võõras mulle.“

2. TTÜ-sse astumine oli mu teine suur samm. Isegi natuke suurem kui Mainorisse minek, sest TTÜ-ga tuli teise linna kolida. Minu mõtted enne seda suurt sammu.

„Kuid nüüd ma mõtlen, et pooled kohad on juba n-ö nagu täidetud. Teiste kõrgkoolide parimad ka ja mina jäängi sellest pingereast välja. Ohh, milline kergendus. Ei peagi enam ajaga võidu jooksma ja töö kõrvalt õppima. Saan edale terve aasta, et kohaneda. (See on sarkasm ja lolli-lohutus…  ).“

„Praegu ma tohutult kardan. Kui ma kunagi varem, sellistel hetkedel pugesin teki alla ja värisesin, siis nüüd ma liigun edasi. Ma loen oma märkmetest, mida ma järgmiseks pean tegema. Võtan neid märkmeid nagu käske ja lihtsalt täidan neid.“

„Kui keegi küsib, mis saab? Ma ei tea. Ma ei tea, mis saab mu kassist? Ma ei tea, kus ma olen järgmisel aastal? Ma ei tea, mida ma teen järgmisel aastal? Ma ei tea mitte midagi. Ma ei suuda ka midagi kontrollida.“

„Ehk siis, kui saan TTÜ-s tasuta koha, siis jätan mõtlemise ja tegutsen ning annan endast kõik, et sealne programm läbida. Võtan endale ette uued punktid, tegevused, mis on vaja teha ja hakkan otsast tegema ja teen nii kaua, kuni enam ei saa. Kuni tuleb ette totaalne müür, kust kohe mitte kuidagi mööda, üle ega alt ei saa.“

„Ma igatsen julgust ja enesekindlust. Hetkel ma teen küll julgeid tegusid, kuid need on sunniviisilised. Piltlikult ma justkui hoiaksin ise-endal revolvrit meelekohas. Sunnin end midagi tegema. Kui miski muutub mulle kinnisideeks, siis ma lihtsalt tahan seda saada või saavutada. Ma ei lõpeta enne, kui ma keskendun mingile teisele kinnisideele või kui ma einam ei taha seda saavutada.“

17.07.2013 –> http://blogi.ee/minny/2013/07/17/elukoht-tallinna/

„Ma pole ikka veel maakleritele helistanud. Vaatasin varem n-ö kõrvale pandud kuulutusi ja mõtlesin helistada, kuid neid pole enam. Enamus on juba võetud. Paanika. Nüüd pole enam mitte midagi võtta. (Rumal olin, et kohe ei helistanud. Aga mida ma rääkida oleks osanud. Polnud ju raha ega midagi.. Njah..)“

„Ühesõnaga. Olen juba lootuse kaotanud. Loodan teiste peale ja ise lõin sellele käega. Tegelen sellega augustis. Kui juhuslikult peaks motivatsioon tekkima, siis ka varem, aga ma arvan, et ei teki.“

„Ma võtan selle riski ja hakkan korteri-otsimisega tegelema augustis. Kindlasti on see viga, aga … ma ei jõua enam. Ma ei taha seda praegu teha. Mul on vaba päev, ma tahan puhata ja mängida.“ :D

2.1. Passiivsus, lootusetus. Lihtsalt ootan oma õnne.

19.07.2013 –> http://blogi.ee/minny/2013/07/19/elu-nagu-kiirteel/ –> töö Tartus lõppeb ja lubasin Tallinnas alustada augustis. Sinna vahele jääb korteri otsimine ja kolimine.

2.2. Teen oma olukorra veel keerulisemaks ja segasemaks. Olen juba supi kokku keeranud, aga keedan seda juurde. Mässin end korralikku jamasse. :D

22.07.2013 –> http://blogi.ee/minny/2013/07/22/seiklused-korteritoa-jahil/

2.3. Õnn naeratas. Üks sobiv korteri pakkumine potsatas mu e-mailile ja mina sobisin talle. Esimest korda kohtusin H-ga. :D

29.07.2013 –> http://blogi.ee/minny/2013/07/29/pakkimine-ja-kolimine-on-praktiline-kuid-vaga-ebameeldiv-tegevus/

2.4. Nüüd tegelen kolimisega. Esimesed reaalsed sammud.

15.06.2015 –> TTÜ on lõpetatud. Magistritöö kaitstud hindele 5. Ja mõtlen oma kolmandale suurele sammule. Taani kolimine. Esimene etapp on kassi sinna viimine ja teine etapp on asjade kokkutõmbamine Tallinnas. Kardan üürilepingut lõpetada.

Kuidas ma hakkama saan? Mis minust saab? Kas ma suudan valida ja kaasa võtta enda jaoks just need kõige olulisemad asjad?

Öösel ei saanud ma magada. Mõtlesin seda reisimise asja. Reaalsus jõudis kohale. See lennuk ja kass…

Ma isegi ei oska öelda, kas täna kardan ma rohkem kui enne neid eelmisi samme. Vist sama palju. Nagu narkootikum. Iga korraga vajan järjest hullemaid hüppeid ja tegusid. Nüüd plaanin kolida teise riiki.

Teoorias. Kui lennukiga reisimine on selge ja teise riiki kolimine ka. Siis peaks ju see New Yorki kolimise unistus ka nagu reaalsem olema. Et siis neljas suur samm on teisele mandrile kolimine või teisele poole maakera kolimine.

Mõtlesin google mapist vaadata, et kas Taanis oleksin ma New Yorgile lähemal. Siis mõtlesin, et kui ma panen google mapis “juhata teed” ja “jalgsi”, kas see näitab kui palju ma ujuma pean. :D

***

Ma kardan. Ma ei tea, mida ma kardan. Mu tunded on nii segased, seoses Taani kolimise mõttega.

R oli mures, et ma ei saagi tema äriplaani valmis, aga kui ma ütlesin, et saan Taanis ka seda kirjutada, siis ta ütles, et Taani kolimine on hea mõte. :D Ta toetab mind alati (tegelikult mitte alati. Kui ma tahtsin H-d suudelda, siis R ütles, et ära parem tee, pärast kahetsed.)

Kui ma mõtlen sellele, et lähen Taani ja siis jäängi sinna, siis ma ei ole Tallinnas. Ma ei näe enam seda osa merest, ma ei kuule eesti keelt ja need muud asjad. See teeb mu kurvaks… Mulle ei meeldi viimane ega hüvastijätud.

Kui ma mõtlen vaid oma sammudele. Nt homme ärkan vara, siis rongile jne… Ja siis kassiga arsti juurde ja enne lennukisse minekut kassile rahusti ning siis lihtsalt istuda ja oodata. Ette ei hakka muretsema. Muretsen siis, kui probleem käes on. Siis tundub see fun.

Seega peaksin ma sellele protsessile lähenema samm-haaval.

Mul pole ju kedagi ega midagi, mis mind siin kinni hoiaks. Vanaema tahab, et ma tema juures oleks, aga ma nagunii ei oleks. Mul ei ole siin linnas väljavaateid.

Lugesin just, et majanduskriis tuleb on vaid aja küsimus, et kuna. Ja nii palju kui majandust sai õpitud, siis oli näha, et suurt krahhi on edasi lükatud, kuid enam kaua seda edasi ei lükka.

Seega ma usun, et igati on mõistlikum Eestist ära minna. Usun, et Taanis on see kriis talutavam kui siin Eestis.

Lisaks veel see Venemaa.

Eks ma otsin oma otsust toetavaid fakte. Kuid see ju näitabki, et ma olen valmis minema ja tahan minna.

Üks samm korraga. Tagasi ei vaata. Lihtsalt tegutseda ja minna ning teha. Kõik läheb hästi. Kui ma usun, et kõik läheb hästi, siis läheb ka. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

5 kommentaari postitusele Minu suured sammud

  1. Avatar minny minny kirjutab:

    Tegelikult on see väike hall kiireke ehk Minny päris palju korda saatnud. Ei noh, mina olen küll enda üle uhke.

    Mina ju tean, kui kartlik ja tagasihoidlik ma olin ning kui palju ma olen muutunud. Tegutsen, riskin, planeerin, vastutan… (Vahel nutan ja kahetsen kah…) :D

  2. äärelinna rohutirts kirjutab:

    KUIDAS SA OMA TAGASIHOIDLIKKUSE JA ETTEVAATLIKKUSE JUURES SAAD MÕELDA KAASA VÕETAVALE KASSILE?(Caps lock, vabandust)Kassiga võõrsil ei oskaks ma miskit peale hakata, ma ei saaks iseendagagi hakkama hetkest, kui lennuk maanduks .

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Kui sinu loogika ütleb, et tagasihoidlik ja ettevaatlik inimene ei saa mõelda kassile, siis noh… Mina ei ole loogiline (sinu vaatenurgast). Ma vist pole üldsegi loogiline, olen igati loogika vastane.

      Ma pole kunagi lennukiga sõitnud, kass ka mitte. Seega ei oska ma midagi sellest arvata ega ette kujutada. Mida ei tea, seda ei karda, ei oska karta. Ma olen seisukohal, et ette ei hakka muretsema ega paanitsema. Teen seda, siis kui vastav olukord on käes.

      Kassidega on ennegi reisitud, miks ei peaks siis mina sellega hakkama saama.

  3. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Kui ma oma kassiga 10 km. autoga sõitsin,kuulsin esimest korda elus, et mu kass teeb kassi häält.Ma mõtlesin muidu, et tal on häälepaelad vigased, ainult mingid katkevad haledad piiksud vahel.Ja puur sai otsekohe kõrini täis pissitud.Seal ta siis ligunes…ja karjus.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Minu kass on autosõiduga harjunud. Esimesed 3-10 minutit karjub ja siis edasi on vait. Kolisin temaga Tartust Tallinna. Vahepeal tegin pissipeatuses, aga ta polnud huvitatud. Ei tahtnud juua, süüa ega pissida. Oli hea meelega oma puuris ja magas.

      Üks suvi viisin ta Tallinnast Jõgevale ja paar nädalat hiljem Jõgevalt Tallinna. Tartu ja Jõgeva vahet on ta palju sõitnud.

      Nüüd käisin loomaarsti juures. Taksoga sõitsin sinna. Karjus 1-2 minutit, siis oli vait. Loomaarsti juures ei teinud ka piiksugi (tavaliselt ikka tervitab uusi inimesi.) :D Tagasi tulin jalgsi (20 minutit) ja bussiga. Natuke karjus, aga siis oli vait. Bussisõit kestis 20-30 minutit ja korraks oli buss rahvast täis, aga teda see ei häirinud, peitis end lamamismati alla.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>