Käisin vanaema juures. Seal on väga ilus. Mõned pildid.
Leidsin ka selle raamatu:
Lugesin natuke algust ja lõppu, et meelde tuletada. Seda lugedes mulle tundus, et väljenduse kohapealt on see raamat mind palju mõjutanud. Peategelane on väga sarkastiline ja pika jutuga.
Seda raamatut on võib-olla natuke raske lugeda, sest seal kirjeldatakse laevu nagu naisi ja vahel on raske aru saada, et kas jutt käib naisest või laevast, kui jutt käib laevast, siis mida täpselt selle all mõeldakse.
Muidugi tahaks selle raamatu uuesti läbi lugeda, aga ma ei näe selleks võimalust.
***
Praegu on kõik väga segane. Vanaema tahab, et ma läheksin sinna pikemaks ajaks ja siis tahab ta veel autoga mööda Eestit ringi sõita ja ta tahab, et ma oleksin autojuhiks. See on tore, aga ei toeta üldse minu eesmärke.
Ma ei öelnud vanaemale, et kavatsen Eestist ära minna. Kusjuures ta küsis: “Ega sina ju Eestist ära lähe.” Mõmisesin midagi selle peale.
Isa naise vanemate haual käisin. Viisin lilledele mulda ja neid sai kastetud ka. Aitasin vanaemal tema lähedaste haudu korda teha. Olin vaid üks päev seal, aga ma usun, et see oli väga produktiivne päev. Arvutit ka õpetasin vanaemale. Kuulasin vanaema juttu mitu tundi.
***
Ma ei taha enam Eestis olla. Ma tunnen, kuidas ma muutun teiste tööriistaks. Ma ei taha seda olla. Minu soovid ja unistused kipuvad juba kaduma. Aga kui minu unistused ja soovid kaovad, siis kerkib mul küsimus, et milleks mind üldse vaja on. Vanaema sureb üks kord ja kui ma elan vaid tema jaoks, siis kaoks ju koos temaga ka minu eksisteerimise vajadus (mõte)…
***
Olen ema peale pahane. Ta hakkas blokkima minu minekut. See on niigi raske samm ja mul on mitmed hirmud ning nüüd hakkab tema põdema.
- Solvusin ja vihastusin ning minu esimene reaktsioon oli: “Ema ei taha mind sinna. Et ma jälle ei sobi talle. Mingu siis põrgu. Ma ei lähe üldse tema juurde, lähen kuhugi mujale ja kaon üldse tal jalust. Saab oma poegadele pühenduda.”
- Siis mõtlesin, et äkki ema kardab, et ma tahan sinna minna vaid kohusetundest ja teen vale otsuse tema meelest. Võib-olla ta kardab, et sinna minnes ei saagi ma omale meest ja lapsi. Samas ega seda ei pruugi tulla ka Eestis olles. Minu jaoks pole sobivat meest. Minu prints jäi auto alla või juhtus temaga mingi muu õnnetus.
(Must huumor.) - Hakkasin kartma, et ma ei saa emaga läbi ja ma ei suuda temaga koos elada (3-5 aastat)… Kardan, et hakkan tema peale karjuma ja pahandama, kui ta teeb midagi, mis mulle ei meeldi. Hakkan teda n-ö kasvatama… Aga ta rääkis, et tema isa oli karm, seega ta peaks ju ka minu karmuse üle elama.
- Ma ei näe teisi võimalusi nii produktiivseks säästmiseks. Ma ei usu (praegu), et ma leian endale mehe ja ma ei usu, et ma suudan Eestis karjääri teha. Siin ei osata lihtsalt mind ja minu võimeid hinnata… Kui ma peaksin mingi ime läbi endale mehe leidma, siis on see nii suur ime, et ma ei pea selleks Eestis olema…. Igatahes… Ma mõtlesin, et ma sõidan oma ema põdemisest ja kahtlemisest lihtsalt üle. Kobin sinna, nutku või naergu. Mina tahan ja mina pean saama.
See on üks mõtlemise koht. Otsusest, kas minna Taani elama või mitte, sõltub mu tulevik. Tänasest otsusest sõltub mu 5-10 aastane tulevik ja see teeb otsustamise raskeks. Kusjuures, see otsus ei mõjuta vaid mind, vaid see mõjutab mu vanaema ja minu ema.
Praegu ma ei tea, mida teha.
Lootsin, et korteriomanik ülteb, et koli septembriks välja. Siis oleks asi minu jaoks täiesti selge olnud. Aga omanikust jäi mulje, et ta tahab, et ma siin elaksin… Mitte, et see minu otsust peaks mõjutama, kuid lepingu lõpetamisest võib kujuneda mingi draama.
***
Teen nagu tavaliselt. Lasen asjadel lihtsalt minna. Äkki hea lahendus kerkib ise-enesest.