Täna nägin unes, et elasin veekogu ääres. Elasin kõrges majas, minu pesitsemispaik oli vist 8 korrusel, aga ma ei olnud viimasel korrusel. Aknast nägin ma merd või ookeani ja enne seda jooksis jõgi või mingi kanal.
Vaatasin aknast välja. Kusagilt tulid pommid (nagu sõjalaevalt) ja lõhkusid selle kanali serva ära. Siis tuli suur uputus. Vesi hakkas suurel kiirusel selle maja poole tulema, kus ma olin. Teadsin, et vesi nii kõrgele ei ulatu, aga kartsin, et vesi uhub vundamendi ära ja maja variseb kokku.
Samas ma teadsin, et alla ma enam ei jõua. Ainus võimalus oli lihtsalt oodata ja vaadata, mis juhtub. Ma olin just uude kohta kolimas ja ma mõtlesin, et miks ma ometi ei kolinud päev varem sealt ära.
See oli kummaline unenägu. Ma ei olnud paanikas, ma ei kartnud. Ma olin täiesti rahulik ja olin valmis kõigeks. Olin valmis surema maja rusude all.
Kas maja kokku kukkus, seda ma ei tea, sest mu äratus helises. Ärgates oli silme ees see tohutu laine, mis liikus maja suunas. Võimas vaatepilt.
(See unenägu tundus nii reaalne, nii päris. Ma arvan, et ma ei taha, et see reaalsuseks muutuks.)