Otsustusvõimetu naine

Tahaks rääkida, aga kellega? Ma ise ka päris täpselt ei tea.

Tahaks kurta ja kiruda ning nutta. Miks? Ma ka täpselt ei tea.

***

Kirjutan, püüan kirjutada R-i äriplaani. Jälle tekkis natuke raskem koht (tuleb infot otsida ja viidata). Seega kirjutamine takerdus. Magamise aeg on käes, aga ma pole tänast minimaalset plaanigi ära teinud, kirjutanud… Aga ma olen vaadanud mitu osa seriaalist Friends.

Selle äriplaani kirjutamine on nagu R-i ja tema naise elule stsenaariumi kirjutamine. :D Nad on minu nukud. :D

Ja siis mõtlen, et R lõbutseb oma naisega, tal on mõnus ja tore ning mina istun siin toolil. Olen üksi (koos kassiga). Ma ei teagi, kas ma olen armukade või lihtsalt kade, et tal on keegi, keda armastada ja mul mitte.

Tegelikult R oli üksi neli aastat ja ta otsis nii kaua endale sobivat naist. Minul hakkab neli aastat täis saama. Seega olen ma varsti samas seisus nagu R siis, kui me kohtusime. Tema unistas siis suhtest, mina kartsin seda väga. Nüüd hakkan mina juba suhtele mõtlema. Mitte koguaeg, aga üha tihedamini.

Tegelikult ei peaks üldse muretsema. Küll see suhe ja õige inimene ka tuleb. Peab vaid ära ootama selle hetke. Nii kaua tuleks keskenduda muudele asjadele. Praegu tuleks kirjutada äriplaani.

***

Enne Taani minekut peaksin ära lõpetama interneti ja võib-olla ka telefoni numbri kinni panema või kõnekaardiks muutma. Pangakaardid pean vist ka tagasi andma…

***

Igatsen H-d. Kummaline. Olen mõelnud talle helistada ja küsida (üks küsimus on). Samas ma tean, et see oleks vale. Ma helistaksin väga valel hetkel, ma kohe suudan kõige ebasobivama hetke valida. Pealegi, milleks kontakti otsida. Ma lähen nagu nii ära ja hüvastijätud mulle ei meeldi.

A on n-ö käeulatuses olnud. Justkui tahaks, et ma temaga ühendust võtaks… :D Tegelikult on endale neiu leidnud ja nad suhtlevad ja seetõttu on A roheline Skypes. :D

***

Vahel on raske üksindust taluda.

***

Ma natuke kardan üksi elada. Kardan, et tuleb hulluse hoog ja ma teen midagi väga rumalat ja mõtlematut. Vahel kardan, et kui minuga midagi juhtub, siis mitte keegi ei oska mind aidata. Minu kadumist märgatakse alles kuid hiljem.

Sellised mõtted teevad kurvaks. Tekib tunne, et keegi ei hooli ja kui mul tekib see hoog, kus ma endast ei hooli, siis… Njah…

***

Vahel ma nagu prognoosin oma elu. Olen hästi konservatiivne ja võtan sisendiks hetke olukorra ning praeguse olukorra ja keskkonna jätkumise, siis on tulemus see, et elan emaga ka siis, kui pensile lähen. :D Meest ei saagi, kass muutub mingi hetk tuhaks… Aga see on ka kibeda-maiguline mõte.

Tegelikult võib kõik muutuda sekundiga. On muutunud ja muutub ka tulevikus. Ma ei saa välistada, et ma leian selle õige, et abiellun, saan lapsed (kaks paari kaksikuid, poisid ja siis tüdrukud)… :D

Teinekord piisab vaid n-ö õiges kohas kellelegi otsa joosta või valesse lauda istuda… Mida iganes… Vastata meeldiva noormehe naeratusele või tähelepanule naeratusega…

***

Ohh… Mingi meeleolu langus on. Hetkel tunnen ennast nagu sassis lõngakera või nagu kehva puder. Ma ei tea, mida ma rohkem tahan, kas New Yorki või armastavat meest ja oma kaksikuid. Tahan kõike ja kohe, samas näen, et praegust seisu arvestades on see võimatu ja siis tekibki masendus. Milleks pingutada? Suure pingutusena jõuan ma heal juhul vaid poolele teele. Kas tasub?

Meenus, et kunagi olen kirjutanud, et tasub pingutada, sest äkki kogemata antakse (mulle) rohkem aega võimalusi ja ma saavutan need ülikauged eesmärgid. Aga nautida tuleks kogu protsessi, sest läbi pisarate ei tundu eesmärk enam üldse nii magus nagu võiks arvata. Midagi sellist juhtus minu õppimisega.

Mainori lõpetasin cum laude ja ma polnud õnnelik. Usun, et kui TTÜ oleks lõppenud cum laude, siis poleks ma ka sellest rõõmu tundnud… Lähen ja võtan selle diplomi või asja vastu. Püüan teha head nägu. Loodan, et mu ema ikka ei roni kohale (ähvardas küll tulla). Kui ema tuleb, siis pean ma veel rohkem tegema seda head nägu, aga see kisuks juba piinamise moodi (enese piinamine). Kaks aastat õpi nagu segane ja siis veel pinguta ning tee nägu, et küll see kõik oli mõnus ja tore. :D Saad selle paberi, tekase kino, õnnitletakse magistrikraadi saamise puhul, aga terve ruum on selliseid täis, seega pole see mingi saavutus, vähemalt selles keskkonnas ja ruumis mitte.

***

Ma olen mõned korrad õnnelik olnud. See tunne on mõnus. Tuleb tunnistada, et need armumised on mõnusad, aga need on kestnud üsna üürikest aega. Reaalsus jõuab minuni kiiresti. Ei teagi, kas see on hea või halb. :D

Aga samas on mul vedanud. Ma olen oma elu jooksul mõnel korral siiralt õnnelik olnud. Mõni inimene on terve oma elu kibestunud ja õnnetu.

Mul pole põhjust kurta ja kurvastada, aga ma teen seda ikka. Ju siis olen ära hellitatud väike nanni-punn. Aga kohe-kohe kolin ema juurde, seega… Seega peaksin olema 100% omas keskkonnas. :D

***

Plaanin loomaaeda minna. Loodan, et ilm on siis ilus, teeksin pilte ja promoksin seda ka siin. :D

Nõukogude muuseum jääb ära. Las minna. Elu muutub, alati ei lähe nii nagu tahaks, aga see ongi elu ja reaalsus. :D

***

Aga kordaminekuid ja edu mulle. :D

Ma saan hakkama. Alati olen saanud, siis saan ka edaspidi. Vahel on natuke raskem, aga mis sellest. Pärast raskuseid oskan rohkem hinnata seda, mis mul on. Seega vahel on vaja neid raskemaid hetki ka.

Rubriigid: Blogi prügikast, Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

5 kommentaari postitusele Otsustusvõimetu naine

  1. Avatar Isildur Isildur kirjutab:

    Sul mingeid juuri pole maas siin? Kodukohta? Kuskil Ameerikas oleksid kah täielikult veerev kivi

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Kodud, kus ma lapsepõlves elasin, on maha müüdud. Kodulinnaks (sünnilinnaks) on Tartu. Vend elab Tartus, tal on laenuga kolmetoaline korter, aga seal elab veel tema sõber ja sõbra vend ka vahel, seega pole too ka nagu minu kodu.

      Vanaema on siin (Eestis) kõige stabiilsem punkt, aga ta ei ole igavena ja kui ta otsa saab, siis läheb tema maja onule ja minu isale. Need on pidevas rahanäljas ja nad müüvad tolle koha maha. Mul on seal mõned asjad ja seega peaksin ma endale uue n-ö lao leidma.

      Isa elab Soomes, aga ta on kärsitu inimene. Ma ei usu, et see suhe tal kaua kestaks. Kui kestab, siis igaljuhul on see täis tülisid ja ma ei taha seal elada. See kõik tundub mulle ebastabiilsena.

      Ema elab mul Taanis. Tema on üks stabiilsemaid pereliikmeid. Sinna ma lähengi raha koguma. (Kui ema otsa saab, siis tema vara läheb jagamisele nelja inimese vahel. Ma saaksin 1/4-ku ja kui enamus otsustab vara rahaks muuta, siis pole mul kodu ega ladu.)

      Kaks nooremat venda on ka kusagil Euroopas, aga nad tahavad ka Ameerikasse. Ütlesid, et kui ma sinna saan, siis nemad tulevad ka.

      Kui minu praegune seis kokku võtta siis:
      (1) Mul on hulgaliselt kohustisi (võlg ema ja isa ees, õppimise eest).
      (2) Üks bioloogiline põhivara (mis toodab rõõmu), aga sellega kaasnevad kulud.
      (3) Mõned diplomid ja peaksid olema ka teoreetilised teadmised (immateriaalne vara, mille väärtust on raske määrata, rahaks muudetav tööd tehes või oma ettevõte luues).
      (4) Töökogemust vähe, aga see on väga erinevatest valdkondadest saadud.
      (5) Olen juba vana, varsti 30 aastane.

      Veel kokkuvõtlikumalt. Mul on ainult võlad ja kulud, aga vara pole. Mõnekümne aasta pärast pole mul ka kodu, ladu. Olen vana, seega traditsioonilise elumudeliga ei suudaks ma endale kindlat pinda luua (Eestis kindlasti mitte, vihjan siinsele (mulle kättesaadavale) sissetuleku ja kulude suhtele).

      Olen oma elu nii purki elanud, et kaotada pole midagi. Seega ma julgen riskida. “Kas kõik või mitte midagi”.
      Kui ma tahan stabiilset, iseseisvat (sõltumatut) ja mõnusat elu, siis traditsioonilised mudelid ei aita, mulle on jäänud ebatraditsioonilised ja suure riskiga mudelid ning mul pole midagi kaotada, seega otsustasin ma neid kasutada.

      N-ö vahepeatus Taanis. Kogun raha, et minna Ameerikasse ja teen seal natuke crazy’sid asju. Põhjalikult läbimõtlemata plaan, aga see ongi veel kauge unistus ja eesmärk 5-6 aastat. Hetkel keskendun lühiajalisematele eesmärkidele.

      • Avatar minny minny kirjutab:

        Minu praegusest olukorrast minu soovitud olukorda (praegust seisu arvestades) aitab vaid ime.

        Vahel juhtub minuga imesid (vist isegi tihemini/sagedamini kui keskmisel inimesel). Igatahes, ma panustan nendele imedele. (Äärmiselt ebaratsionaalne, aga vahel tuleb olla ebaratsionaalne, et saada sellest neetud purgist välja).

        Nt Tallinna kolimine ja TTÜ-s õppima asumine (tollel hetkel) oli ka äärmiselt ebaratsionaalne ja mõtmematu (ja Mainoris õppima asumine ka). Aga ma võtsin need riskid ja täna saan ma öelda, et mingi areng on toimunud. Ma olen füüsiliselt teises kohas ja mul on diplomid. (Kuigi võlg on oluliselt suurem kui enne.) :D

  2. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Otse—see bioloogiline rõõmu tootev kuluartikkel lõhnab mehele jäetud lapse järele…
    Aga tegelikult on teie “juurestik” lausa õudustäratav, kõik ilma peal laiali.Sinugi elu on kujunenud nagu mingiks “iseenda päevadest läbinärimiseks”.Samas ma ütleks, et enne algab Russalkal ments,kui Eesti elu paremaks läheb,kuid kas siis tõesti pole kõrgelt haritud inimesel siin tööd?See, et mehi pole,on muidugi üldtuntud.Enne kohtad oinast apteegis, kui normaalset meest.Laisad, kasvatamatud,hoolimatud.(ma ei valeta,hoian vaid tõde kokku).Mina siiajääja, ütlen vaid: igaüks peab oma risti kandma,kes ei jaksa ,see lohistab(Karl Ristikivi)
    Häid ettevõtmisi!

    • Avatar minny minny kirjutab:

      “Bioloogiline rõõmutootev kuluartikkel” on mu kass. Eksmehega võtsime ja kass oli ja on olnud lapse eest, kuid sellisel juhul jäi laps (loe: kass) ikka mulle ja (eks-)mees ei toeta teda üldse. :D (Üksikema olen) :( :D Üksik kassipidaja, vanatüdruk. :D Aga ei kurda. Või noh, kurdan, aga olen rahul. :D

      Eestis tööd on, aga siin töötades saaksin ma säästa 100 eur/kuus ja vahel sedagi mitte. Ja see eeldaks tõsist töötamist ja vahel ka ületunde. Kui ei taha rohkem töötada, siis tuleb lisaks veel midagi teha. Teine töö või oma ettevõte luua.
      Ema juures (Taanis) on palgad suuremad, säästa saaksin rohkem, sest elan ema kulul :D või ostan toidu pooleks ja elamiskulud ka pooleks. Igatahes, säästa saaksin rohkem. Mu ema saab mulle saata 300 eur/kuus, aga tal on ka oma kulud ja ta armastab asju. Mina säästaksin selle summa.
      Minu kolimise otsustavaks punktiks saigi see säästude kasvatamise määr või…

      Eks ma katsetan järgi, kuidas see reaalsuses toimib. Aga praegu ma naiivselt usun, et seal suudan ma rohkem raha koguda (vähema energia ja vaeva kuluga) kui siin Eestis.

      Karl Ristikivi ütles väga õigesti. Ja nii ongi.
      Mõnikord lohistad risti, siis kogud ennast, siis jälle kannad. Väsid ja lohistad. (Kui sured, siis on rist kohe su pea juures või jalutsis. -> must huumor)
      See on elu, aga tegelikult üks osa elust. Vahel paistab päike ja lilled õitsevad ning linnukesed laulavad (meri kohiseb), siis võib korraks tekkida tunne, et istuks nagu paradiisis. :D

Leave a Reply to äärelinna rohutirts Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>