Pettumus, masendus… kõik on halvasti

Ma küll ei tahaks kurta. Mulle meeldiks (ideaalis), et mu blogi oleks positiivne nurgake. Aga täna ma olen väga negatiivne ja ma tahan siia kirjutada, seega tuleb siit nüüd üks hala ja kurtmine.

Mu kursaõde ei tulnudki mulle külla, seega sõin küpsised ise ära. Ta ei helistanud (ise pakkus eilse külastamise välja). Ma ei hakanud ka talle helistama, sest mul poleks midagi öelda. Kui tal oli tegemist, siis las olla. Mul ei ole siin midagi vaatamisväärset ja ma arvan, et ma pole just hea vestluskaaslane ka. Hüvastijätud mulle ei meeldi. Seega, las olla nii nagu on (oli).

R-le kirjutasin küsimused äriplaani kohta. Ta pole vastanud. Jah, tal pole aega. Nädalavahetusel on ta koos naisega. (Ratsionaalne inimene saab aru ja on mõistev). Aga mina pole ratsionaalne ega normaalne. Ma tahan oma ülekohtust pahameelt välja elada.

Tema naudib mõnusat olemist naisega ja mina kirjutan siin tema äriplaani nii, et tatt ninast väljas ja ta ei saa ühte õhtupoolikutki naisest vabaks võtta, et mulle vastata, et ma saaksin tööga edasi minna. Mul hakkab aeg otsa saama.

Mu motivatsioon kuivas kokku. Kirjutan mingi pudru kokku… Kaua võib?! … Raudselt hakkan seda äriplaani parandama, kui R kirjutab, et see ikka ei sobi jne… Ma vihkan seda. Vihkan, et ma teatud inimeste poolt nii mõjutatav olen. Ma ei saa aru, mis võim neil minu üle on. (H-l on ka see võim.) Kui teaks, millele see võim tugineb ja kuidas seda ära võtta, siis võtaks neilt selle võimu ära. Aga ma pole päris täpselt veel aru saanud… Ma olen aru saanud, et neil on mingi võim (minu üle), aga ma pole aru saanud, kuidas see võim neil tekkis ja kuidas see neilt ära võtta.

***

Eile tundsin end hüljatuna. Et kõik on mu maha jätnud. Mul viskas sellest kõigest nii kopa ette…

Ma tahan siit Eestist minema minna. Üks suur must auk on ees, takistused, mis tuleb läbida ja ma ei tea, mis mind seal Välismaal ees ootab. Aga siin Eestis ma enam olla ei taha. Ma ei jõua enam inimestes pettuda. Ma ei jõua tunda (kuulda, näha) seda vaikust (märkamatuid vihjeid), sellest, kuidas mind siia ei taheta.

Viimasel ajal on mul selline tunne, et inimesed lihtsalt sülitavad mulle näkku. Ma püüan olla sõbralik (võib-olla teen ma midagi valesti), aga selle asemel, et mulle seda öelda… On vaikus ja ära kadumine.

Kursaõde on mitu korda öelnud, et võiks kokku saada. Käib kuupäeva välja, ma planeerin oma asjad ümber ja siis… Äkki ma peaksin teda taga ajama hakkama. Paluma, et kuule tule mulle külla… Ma ei saa aru, miks ta üldse räägib kokkusaamisest, kui tal pole aega ega tahtmist. See viisakus on nõme asi. Ma pole sellest aru saanud. Nt see küsimus “Kuidas sul läheb?” Keegi ei ootagi vastust, neid ei huvita, kuidas mul läheb. Nad tahavad kuulda, et “Hästi läheb ja kuidas sul?”

Milleks öelda: “Mul oli sinuga koos tore olla,” kui tegelikult polnud. Milleks öelda: “Kohtume veel,” kui tegelikult ei soovi kohtuda…

Jah, kui mulle öeldakse, et ma olen nõme, ülbe, ebanormaalne ja minuga ei soovita kohtuda. Ma oleksin kurb ja võib-olla nutaksin. Oleksin vihane. Aga see läheb üks hetk üle. Aga see vaikus ajab närvi. Siis ootan. Alguses ei tea ju, äkki midagi juhtus. Mingil hetkel võtab see vaikus juba selle kuju, et inimene ei soovi minuga suhelda. Ja lõpuks võtab see vaikus selle kuju, et inimene põlastab mind. Ma olen nii tühine inimene tema jaoks, et ta isegi ei suvatse seda mulle öelda. Las ma ootan terve päev ja teine päevgi ja jäängi ootama.

Kui ma hakkaks ise küsima, siis olen ma kärsitu ja pealetükkiv… Mida ma siis tegema pean? Kui mul lastakse oodata 1 päev, siis loen välja, et inimene ei soovi minuga suhelda. Aga kui kolmandal päeval võtab ta ühendust ja räägib kurva loo, miks ta ei võtnud ühendust… Mis ma siis teen? Muudan oma arvamust jälle?

***

Ilmselgelt mul pole elu. Elan internetis ja lasen end mõjutada tühistest asjadest.

Pole ju vahet, kas ma saan teada tõe täna või homme. Kas mulle öeldakse otse näkku, et olen “mõrd” või tehakse seljataga või tehakse seda läbi vaikuse. Sisu jääb ju ikka samaks ning sealjuures pole oluline, mis kujul see sisu edasi antakse.

***

Elu läheb ju edasi. Üks kord… (jõuaks ma vaid selle korra ära oodata)… ma leian inimesed, kes mind austavad, kes peavad minust lugu, kellele ma meeldin sellisena nagu ma olen. Kindlasti on enne seda veel palju pettumusi, aga kuidas teisiti neid kogemusi ikka saab. :)

***

Olen lükanud asjade pakkimist edasi. Ma ei taha pakkida. Ma kardan ka kolimist.

Aga need vastikud kingad viskasin ära ja väikseks jäänud pluusid ka. :D Kuid botaseid ei suuda ma ära visata. Need on vanad ja katki, aga ma ei suuda. “Äkki ma ikka veel paar päeva kannan.” “Äkki ma lähen homme jooksma ja siis on hea nendega minna.” “Nende vanade teksastega on maal hea olla, koer hüppab, siis pole hullu, kui mustaks saavad.” jne… Ma olen nii kohutav inimene. :D

***

Hakkan juba närviliseks muutuma, selle kolimise ja reisi tõttu. Ma juba kujutan ette neid tülisid emaga. Seda, kuidas ma ei suuda taluda, tema mõtlematuid oste. :D “Sul ei ole seda kleiti vaja. Jäta see kleit poodi. Need kingad ostad sa siis, kui sa oma miljon kinga oled juba ribadeks kandnud või maha müünud. Enne vabastad oma kodus sellele asjale koha ja alles siis võid sa selle endale osta.” Ma olen nii oma isa moodi. Aga isaga ma läbi ei saa. :D Kaks ühesugust kanget ja võimukat inimest ei saa koos olla.

Vahel ma tundun endale võimukana, aga vahel tundun ma endale täiesti sussina… Aga ma pigem oleksin julge ja võimukas. Mitte võimukas, aga julge, enesekindel ja et ma julgeksin oma arvamuse välja öelda. Julgeksin omada oma arvamust. :D

***

Aga jah… Üks samm korraga. Küll ma siit Eestist ka minema saan. :D

Kõik, kes üritavad mind häirida või närvi ajada või karistada vaikusega. :P Näitan teile keelt. Mina lähen minema ja need, kes ilma jäävad ja rumalaks jäävad olete teie ise. Istuge siis oma vaikuses.

Võib-olla täna olen ma häiritud sellest. Aga küll ma üle saan. Olen varemgi üle saanud. Ühel hetkel olen mina see, kes vaikib. Loodan, et siis teile meenub see vaikiv rünnak mulle. Ärge siis pahandage. (Kui ma teile samaga vastan.) :)

Rubriigid: Blogi prügikast, Määratlemata, Minny hala ja kurtmine. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

6 kommentaari postitusele Pettumus, masendus… kõik on halvasti

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Oi jeh. Nii arusaadav,lugedes su emotsioone.Miljon korda samu mõtteid mõelnud.K u i d a s on inimesed nii h o o l i m t u d ?!Endagi elust on kümneid täiesti kohutavaid näiteid. Kord läksin väikse lapsega sõbrannale teise linna külla.Rongiga.Külakostiga. Kõik oli planeeritud ja läbi räägitud.Aga kodus polnud kedagi. Isegi kirja ei saanud ukse vahele jäetud! Tagasisõidurong alles tundide pärast! Kunagi hiljem selgus, et ta mees oli huvitava pikamaaotsa saanud autoga,tema läks kaasa! Teine kord lubas sünnipäevale tulla.Ma valmistasin e r i l i s e l t ette.Ei kedagi!
    Või siis kaugel teises Eesti otsas surnuaial käik.Inimene lubas, viis mu sinna, ja hakkas siis ,et “ruttu-ruttu”, “kas juba saab”, “lähme juba tagasi või”.Põhjus—vaja naisele tööle vastu minna! Naisel koju sõita kaks tavalist linnapeatuse vahet bussiga! Naine teadis,kus mees on.
    Kui mul parem tuju on, mõtlen sellistele asjadele muigega a’la “maailm on kui üks pasameri ja mina kui üks lilleke seal sees” (“Kadri kasuema”-st),aga tegelikult on see hoolimatus erakordselt kohutav ilming jah.

  2. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Haa, see oli see koht,kus nad mängisid “kohut”.Kuskil oli ohver,kuskil süüdistaja,kuskil advokaat jne.

  3. Rloll kirjutab:

    Mina kui puhaste paberitega tüüp esimest korda elus, tunnen nende teiste pärast muret. Elu on chill ju :D

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Ma ei mõista. Kelle “teiste” pärast sa muret tunned? Ja miks sa “nende teiste” pärast muret tunned? Need teised on “mustade paberitega mehe” (vastand “puhaste paberitega mehed”)?

      Minu elu on väga “chill” olnud (kuigi ma ei tea, mida see “chill” tähendab). :D
      Mul on nii kiired päevad olnud, et pole olnud aega oma pabereid (igapäevane kaal, söömine jne) korda teha. Blogi kirjutamisest ei ole aega isegi mõelda. :D

      Aga olen palju pilte teinud ja elamusi saanud. Kui aega tekib, siis teen postitused tagant järele. :D

      Mõned vihjed:
      1. Kolisin ühe päevaga ja ühe korraga Tallinnast Jõgevale. Tegin pildid autost. Auto uksed pressisin kinni.
      2. Käisin Lõuna-Eestis sõitmas (vanavanematega) kell 8:30 startisime ja kell 23:00 jõudsime koju. Rallisin ringi. Vanaema kiljus kõrval. Aga hommikul oli ta täitsa ok ja rahul. Neile meeldis ja nad sõidaksid minuga veel. :D
      3. Kujundasin ümber vanaema kaks tuba, koristasin. Panin mööblit kokku.

      Plaanis on veel:
      1. Akendepesu.
      2. Vend lubas külla tulla.
      3. Lilled istutame ümber. Neid on miljon. :D
      4. Nipet-näpet veel…
      5. Ja siis tuleb korteriomanikuga sõdimine. (Üks suur väljakutse, proovikivi.)
      6. Taani kolimine. (Teine suur väljakutse, proovikivi.)

Leave a Reply to minny Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>