Mulle toodi jalgratas. Ema ütles, et ma pean seda kindlasti proovima. Täna siis võtsin kätte ja mõtlesin, et sõidan mere äärde. Ema näitas mulle tee otsad, kust saan mere äärde sõita.
Ma mõtlesin, et kui raske see mere juurde sõitmine ikka saab olla. Meri on ju suur ja seeal peaks ju olema mere tuul ja õhk. 
Hakkasin siis sõitma. Tuleb mainida, et ratas on vinge. Üheksa käiku on ka, aga ma ei julgenud neid puutuda, sest kaks hammasratast on. Mul polnud aega süveneda, kuidas need üheksa käiku toimivad kahe hammasrattaga.
Ei olnud jalgratta sõitu unustanud, sain kohe alguses hoo sisse ja ei kukkunud. (Võib järeldada, et ujumist pole ma ka unustanud. Minu ujumine on nagu hulpimine ja põhi peab olema koguaeg jala ulatuses. Ma pole hea ujuja.)
Leidsin tee otsa, kust pidavat mere äärde jõudma. Sõitsin ja nägin ratta märki ja mingit suunda. Mõtlesin, et see viib rattateele, mis lookleb mööda mere äärt. Nii ma siis sõitsin selle ratta märgi järgi, neid oli igal ristmikul.
Sõidan, saan hoo ülesse, näen kauguses merd lähenevat ja siis järsku tee keerab hoopis teises suunas. Mõtlen, et minuga tehakse nalja, tahetakse, et ma ikka pingutan. Võtan uuesti hoo ülesse ja jälle näen merd, kuid jälle tee pöörab ja meri kaob.
Siis tekkis juba väsimus. Arvasin, et meri on lähedal, ma ei võtnud endale juua ka kaasa, aga mereni jõudmine tundus juba lootusetu.
Aga ma olen kangekaelne ja vastupidav naine. Ma ei anna alla.
Lõpuks jõudsin maanteele, minu rattatee märk kadus, st näitas tuldud teele vaid. Sain teada, et see tee oli jalgratturitele, et nad ei koperdaks maanteel.
Tagasi sõitsin mööda maanteed. See oli lühem tee koduni.
Merd nägin, aga hästi kaugelt. Oleksin võinud pilte teha, sest vaade oli ilus, aga seal olid majad ja ma kardsin, et nendele inimestele ei meeldi või et mind nabitakse kinni spioonimise tõttu.
Aga võib-olla järgmine kord.
Rohides põletas päike mind ära. Üks kõrv on punane ja on valus kui millegagi selle vastu lähen. Seljas on üks punane päikese triip. Ma peidan enda keha hoolikalt päikese eest, aga rohides tõusis pluus nii palju ülesse, et päike sai natuke mind kätte.
Praeguseks on rohimise isu täis. Enam ei taha. Täna jätan vist vahele. Homme pidi ema tulema.
Äriplaani tegemine hakkas jälle meeldima, sest ma jõudsin huvitava kohani ja asi hakkas jooksma. Täna teen vist tubasema päeva kirjutan plaani.
Eile kirjutasin FB-s R-ga ka. Tore oli inimesega vestleda. Koer ei soovi minuga rääkida. Ta on üldse mu peale solvunud. Teen talle vähe pai. Samas, kassiga ei tegelema üldse.
Kass on juba nii bossiks muutunud, et hakkas üleval laamendama. Ajas seal midagi ümber. Tuli alla kööki ka ja hakkas riiueleid tühjendama. Ta on väike hull loom.
Aga üks kord lähen ma veel seda merd püüdma. Ei saa ju nii olla, et meri on, aga mind sinna juurde ei lasta. Lähen läbi metsa siis, aga ma pean sinna saama.
PS (Tallinna) Loomaaia postituse olen ka võlgu. Ega ma eriti sellest midagi ei mäleta, aga pildid on. Kui aega tekib, siis panen ülesse. Nägin emalõvi (isast ei näidata, korraks vilksas kusagilt). Tiigrit ei näinud, tema oli üks eemärk, aga ta ei ilmunudki välja. Ei tea, kas peaks minema hommikul või hästi õhtul.
Soovitan minna hommikul (kohe kui loomaaed avatakse), sest siis pole veel lapsed tulnud ja seal on vaikne ja loomad on rahulikumad ja nähtavalt. Kell 12-13 on palsed unised ja kuuleb palju jonnimist ning lapsevanemad on pahased. Väga pingeline aeg. Kell 14-15 on natuke rahulikum, aga ma tulin siis juba sealt tulema.
Aga soov oli näha ka elevante, nad sõid. Sain nad pildile, madu ja korokodilli sain ka näha. Madude osakonnas sai fotokaaku tühjaks ja ma ei saanud enam pilte teha.
Ninasarviku ja jõehobuse nägemine oli nagu preemiaks.
Ahjaa.. Jääkaru nägin ka ja emane tuli isegi korraks uksepeale ja siis läks tagasi magama, koopasse. Aga lapsi oli jääkaru juures palju, seal ei saanud eriti pilti teha.