Lihtsalt mula

Nagu ikka aega ei ole. Plaanin, mis ma plaanin, aga ikka jääb aega puudu. Ja ometi ma koperdan siia. Juskui see annaks midagi. :D

Natuke olen mures. Minu sünnipäev on lähenemas. Mitu aastat on mu sünnad ebameeldivad olnud ja tuju on ka olnud siis null. Püüan üle elada. Õnneks on sünna kord aastas ja see on kõigest üks päev ja kui arvestada, et ma olen pika unega, siis äkki õnnestub mul sündimise päev (südimise aastapäev?) kulutada hästi lühikeseks või raisata hästi lühikeseks.

S (loe: ema) hoiab ikka kätt mu pulsil ja teeb ikka seda, et “Minny aita mind” ja kui ma aitan, siis “Kuidas sul keele õppimine läheb kah, töö-otsimine?”. Siis mina mõtlen: “Sry, et sind aitasin ja ma tulin kooki sööma, mind ju just kutsuti….”. Aga hakkan juba ära harjuma. Minu elu ja minu otsused. Ta ongi selline ja ma ei saa teda muuta, aga saan kontrollida oma reaktsiooni sellisele olukorrale. Tänane reaktsioon oli juba leigem kui eelmisel korral.

Kuulan siin ikka Taani noorte raadiot. Muusika on enamasti inglise keeles, aga vahele räägitakse taani keelt ja ma püüan seda kuulata (mõnikord edeneb see paremini, mõnikord halvemini). Kuulsin siin mingit lugu… Minny vaba tõlge inglise keelest: “Kui sügav on su armastus, kas nagu ookean või…”. (“How deep is your love..”). Tundus tobe lugu. Ja siis kuulasin ühte Eesti raadiot ja sealt tuli sama lugu. Sain aru, et see ongi pop-ja-noortepärane. :D Las see siis olla. Teise (noorema) generatsiooni asi, ma ei saagi seda mõista (dimensioonide erinevus). :D

Märkasin, et kasutan palju võõrsõnu ja inglise keel ronib ka teksti sisse. Olen võõrdumas. Muutun kodumaatuks nagu mustlane. :D

Ma püüdsin eesti keelest tugevalt kinni hoida ja vältida võõramaist. Esiteks, ma ei viitsinud vaadata, kuidas võõrsõna õigesti kirjutada ja mis selle tähendus tegelikult on ja teiseks, mulle tundus äge kasutada eestikeelset ja võib-olla unustatud sõna. :D Aga las olla. Muutustega tuleb kaasa minna. Või ei tule ka, aga eduks ja arenguks oleks vaja muutustega kaasa minna. Ma siis ka natuke lähen kaasa ja hakkan ägedaks. :D Kasutan võõrsõnu ja inglise keelt. :D

***

Kaks päeva olen jooksmas käinud (eile ja täna). Eile sõitis üks auto kõrvale, keskealine meesterahvas (30-40 aastane välimuse järgi) tegi mulle ristküsitluse. :D Ei. Tegelikult tundis huvi, et kes ma olen ja kust ma tulen jne… Oli mind märganud, et ma hommikuti seal jooksen. Tema majast jooksvat mööda.

Suhtlesime inglise keeles. Kunagi kartsin inglise keeles rääkida, sest tundsin, et ma ei oska, aga nüüd on see keel minu abirõngas. Nüüd olen lausa õnnelik, kui saan inglise keeles oma asju ajada. :D Kõik sõltub olukorrast ja keskkonnast.

Aga… Ma sain teada, et mees elab seal kandis, tal on naine ja kaks last (poissi). Ta on pärit Saksamaalt ja elanud siin 15-aastat ja tal käis Ameerikast sõber külas (ma ei küsinud, kust kohast täpselt (osariik, linn)). Siis sain teada, et siin on üks jooksmisklubi, soovitas mul sellega ühineda, kui jooksmine mulle meeldib. Kõlab hästi, aga ei. (Mul on omad põhjused miks mitte, aga ma ei hakka siia neid kirjutama.)

Minu esimene reaktsioon sellele kontaktile oli jess… “Happy“. Jooksmine ka sujus kohe paramini. (Tol päeval oli mul vist elu raskeim ärkamine ja jooksma minemine. Aga sain end ikka välja.) Mõtlesin, et minu esimene tutvus ja täitsa ise ning ma suhtlesin vabalt, ei jooksnud eest öra, ei peitnud end kuhugi kraavi… Aga…

Pärast analüüsisin oma teksti ja kuuldut ja siis jäi mulje, et ta hakkas rääkima, sest arvas, et ma olen varas. (Ta ütles, et kui ma oleksin mees ja liiguksin sealkandis niimoodi üksi ja jalutades (ma tervet maad ei jookse), siis peetaks mind vargaks.) Aga, sugu ei ole ju määravaks selliste järelduste tegemiseks. Seega, hakkasin ma kartma, et teised arvavad ka, et ma võin olla varas. Igaljuhul olen ma võõras (nende jaoks), sissetungija. Seega täna jooksin ma maantee ääres, seal liiguvad nagunii turistid (nüüd vähem), aga seal vast on harjutud sellega, et üks inimene jookseb.

Ma poleks pidanud oma jooksuteed muutma, sest pole ju minu mure, mida teised arvavad või võivad arvata, aga… Seekord otsustasin nii.

Alguses ma olin pahane (mõtte peale), et mind peetakse vargaks. (Ema rääkis, et nii raske oli sellesse kogukonda end sisse saada, et võõraid ei võeta eriti vastu.) Aga nõme oli mõelda, et olen kõvasti koolipinki nühkinud, talunud vaesust, külma ja kesist toitu, aga varastama pole läinud ja nüüd arvatakse minust seda, sest olen uus ja võõras. Et mulle ei anta isegi võimalust end tõestada. (Esiteks, see on minu mõte, keegi otseselt mind vargaks ei pea.)

Aga siis mõtlesin, et algus ongi raske. Nad ei tunne ju mind. Ma ei saa neile seda pahaks panna. Ega ma ju ise end tutvustama ei lähe ja pole ka selline suhtleja. Ja kui nad eelmale hoiavad või mind põlgavad või midagi, siis kaotajaks jäävad nemad, sest nad ei saa oma igavat tutvuskonda värskendada sellise huvitava, värvika ja ettearvamatu karakteriga nagu mina. :D Nende maailm või maailmavaade jääks oluliselt väiksemaks. :D (Lohutan siin ennast.)

Aga üldiselt on siin totaalne külaelu. Kõik tunnevad kõiki. Kui otse ei tunne, siis kahe-kolme inimese läbi tuntakse ikkagi. Seega tuleb püüda viisakas olla külaga suheldes. Raske on, aga ma püüan. :D

Siin on inimesed kenad, näiliselt. Nad ütlevad ilusti ja kõik on sõbrad, aga seljataga… Tullakse ligi ja öeldakse, et tahetakse tutvust teha, et uusi inimesi tundma õppida, aga tegelikult kontrollitakse, kas tegu võib olla vargaga. Imelik on see, et vargaid kardavad sisserändajad (sakslased), aga põline taanlane usaldab. Aga… Äkki olen lihtsalt kibestunud. :D

Lasin oma ootusi allapoole. Ei oota, et mind hästi vastu võetakse. Olen valmis ka külmaks või negatiivseks vastuvõtuks. Olen ju uus. Nad ei tea mind ju.

***

R tundis huvi, kuidas mul läheb. Ma ei oska temaga enam suhelda. Ma küsisin kohe, et mis mureks. Ta ütles, et midagi pole, et tahtis lihtsalt teada, kuidas mu läheb. Aga ma siiski arvan, et tal oli igav. Kellaaja järgi oli ta tööl ja tööpäev hakkas lõppema. Vaevalt teda tegelikult huvitas, kuidas mul läheb. (Vist olen liiga pessimistlik.) :D Aga pole oluline, las olla. Mul pole nagunii temaga midagi rääkida. Ma ei saa aru ka miks pingutada, kui pole millestki rääkida, siis ei ole kohustust küsida, kuidas läheb. Aga noh, seda peetakse viisakaks ja R tahab olla (ja on ka) viisakas noormees. Mind ajab see viisakus segadusse. Aga püüan kohaneda. :D

***

Sai nüüd piisavalt negatiivne ja pessimistlik ja kibestunud postitus? Siis võib kirjutada “tehtud”. :D Tänane päev korda läinud. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>