Mis toimub?

Mis minuga toimub? Ma ise diagnoosin endal masenduse ja depressiooni. :)

Ma olen olnud masenduses, depressioonis… Ega ma täpselt ei tea ka, aga igaljuhul väga hullus seisus. Olen istunud terve päev toas ja mitte midagi tenud. Olen terve päeva maha maganud. Olen hakanud nutma lihtsalt niisama. Vaatan saina ja järsku hakkab endast nii hale, et pisarad tulevad silma ja ei oska ise ka põhjust tuvastada. See oli hull periood. Ega ma seda ei mäletagi eriti. Aga CV-s laiutab tühjus ja kui ma vaatan oma päevikut, siis leian sealt väga negatiivset teksti. Ja õige nätuke meenuvad mõned tühjad seigad….

Aga preagu ma nii hullus seisus ei ole. Olen selle piiri peal.

Mu tujud on kõikivad. Nt eile olin täielikult masenduses. Ma ei jõudnud kätekõverdusi teha. Eelmisel päeval ka ei jõudnud, aga õhtul pingutasin ikka ära, aga eile jäid täitsa tegemata. Jooksma pole ka juba 3-5 päeva jõudnud. Ilmad läksid ka koledaks, vihma sajab ja meeletu tuul on. (Seega ma vist niipea jooksma ei lähe.) :D

Minu masendunud päev: ärkan kell 8 või 9 või 10. Siis uimerdan ringi. Joon hommiku teed tundaega (jah lõpp on juba jahtunud). Vaatan aknast välja ja korrutan endale, et midagi tuleks teha, midagigi. Midagigi sellest nimekirjast, kus on asjad, mida ma pean tegema. :D Mõtlen töö-otsimine, keele õppimine. Aga üldiselt ei jõua ma nende asjadega tegeleda. Aga ma jõuan teiste blogisid lugeda (ja end siniseks vihastada ning kadestada). Ja uudiseid jõuan lugeda ja kassidest pilte vaadata (see pidavat tuju tõstma, kui vaatad kassipoegi). :D

Eile ma korrutasin endale, et mis on minu eesmärk, mis on minu soov ja et ma tahan tööle minna jne… Lõpuks sain end töö-otsimise lainele. Siis tulid õhtused kohustused ja uneaeg. Täna ärkasin küll hiljem, aga mul oli üllataval kombel hea tuju. Olin nii lootusrikas. Jõudsin hommikul 10+10 kätekõverdust teha. Ei olnud suremise tunnet, pingutuse tunne oli. :D

Ja siis… Siis tuli igasuguseid asju vahele. Ja sattusin lugema midagi, mida ma poleks vist tohtinud lugeda. Ma poleks tahtnud seda üldse näha. (Mu ema kurtis mu “halva iseloomu” pärast. Peale selle heidab ta mulle ette, et miks ma istun toas ja kodus oma tagumikku laiaks…). Mu enesekindlus ja entusiasm (tööd-otsida) kadus.

Püüan seda taastada.

Muidugi oleks see ideaalne, kui mind ümbriteks mu isiklik fänn-klubi ja pöidlahoidjad, kes kiidaksid ja plaksutaksid ka selle peale, et ma hommikul silmad avan ja päeva peale pesus suudan ära käia. :D Aga seda vist ei tasu loota.

Püüan ema virisemised ja etteheited kõrvust mööda lasta. Püüan oma elu ise elada. Ta pole mind vist kunagi mõistnud ja nii see lihtsalt on. Oleme liiga erinevad inimesed.

Kurjaks teeb see, et hukka mõistetakse sekunditega, aga mõistmise jaoks pole aega ega viitsimist. Vahel mul tekib endal ka tunne, et ma ei tohi kurta, et olen tössike. “Vaata teisi, kuidas nemad hakkama saavad jne…” “Jah, aga mina pole ju teised, mina olen mina ja mul on omad hirmud ja oma ajalugu…”.

Ma ei taha hakata kurtma oma kurva lapsepõlve üle. See on möödas (see on jätnud jälje, aga…). Nii oli kõige parem ja tänu sellele olen ma täna selline nagu ma olen ja ma arvan, et olen täitsa ok. Ma olen rahul. (Kuid teised ei kipu minuga rahul olema.) :D

Aga mida mina palun (emalt), et ta püüaks mõista mind. Et ta ei liigitaks mind kohe tagumikku laiaks istuvaks ja laisaks ja halva iseloomuga tütreks, vaid, et ta püüaks mõista, et kõik toimub mingi põhjusega ja ju nii on vaja. Ju see on üks etapp… Ahhh…

Inimesed on erinevad. Mõni vajab tagant tõukamist (nt minu ema). Ta vajab, et keegi annaks talle suuna ja paneks ta liikuma/tegutsema. Aga mina olen teistsugune. Mina tahan ise teha/otsustada, kuid vajan aega. Palju aega kohanemiseks ja sihiku paika penemiseks ja siis lähen nagu rong. Ja selline mõjutamine ja torkimine ei soodusta minu tegutsemist, vaid pigem pärsib seda hoopis.

Mu ema armastab poolikuid töid ja kohustuste nimekirja, mis on meetrite pikkune. Mina vajan ühte asja. Üks asi korraga. Alustan ja teen valmis ning siis teine. Kui kohustuste nimekiri liiga suureks läheb, siis olen ma võimetu. Ma ei suuda orienteeruda, ei suuda midagi teha.

Täna jõin teed, siis ta küsib, et kas ma helistaksin vennale ja paneksin üles kardinapuu. Ma panin arvuti käima, et siis joon tee ära ja hakkan tegutsema. Ta juba hakkas ette lugema, mida vennega rääkida. Ma natuke vihastusin ja küsisin, et mida ma siis teen, kas helistan vennale, panen kardinapuu üles või lõpetan oma tee joomise… Ta arvas, et teejoomise võiksin lõpetada.

Venda ma kätte ei saanud, hakkasin küsima, kus kardinapuu on ja kuhu ma selle panen, siis ta hakkas mulle seletama midagi kardinatest (aeg jooksis, mul oli plaanis ju tööd-otsida, sest eile õhtul tekkis juba motivatsioon). Lõpuks ta möönis, et kardinapuu paigaldamine lükkub edasi. Et natuke hiljem teeme. Siis ma olingi valmis. Kudusin sokki. Siis ta arvas, et väljas on külm ja vihmane, et ma võiksin koeraga lõunase jalutuse teha ja tema teeks õhtuse. Plaan jälle totaalselt pea peal…

Vihastusin. :D

***

Aga nüüd on ema tööl. Seega püüan töö-otsimise lainele saada. Ma vaatan juba päris kaugel asuvaid töökohti (kuni 150 km-t minu kodust). Ma isegi ei mõtle, kuidas ma sinna saan. Otsustan siis, kui selleks vajadus tekib. Kindlasti enamus CV-d saadan niisama tühja.

Kirjutasin kuhugi postitusse “just do it”, “sipmle as that”. Postitus ise on pikk ja lohisev. Ei viitsi seda lugeda. Aga püüan nendele kahele väljendile keskenduda. :D

***

Mitu teemat on, millest tahaks veel kirjutada.

1. Olukord, olustik, keskkond määrab hinna, väärtuse objektile. Mõtlen seda, et kui mul janu pole, siis ma pole nõus midagi maksma pudeli vee eest. Aga kui mul on suur janu (nt kohe pärast jooksmist), siis oleks nõus üsna paljust loobuma pudeli vee eest.

Ema rääkis, et tema sõbra õe tütar poos end ülesse ja sõbra õde oli öelnud, et sellest ei saada kunagi üle (st tütre enesetapust). See on midagi, mis häirib ja painab terve elu. Ja siis mõtlen ma oma ema peale. Selle aemel, et nautida aega koos oma tütrega, tema viriseb. Ei sobi. Aga ühel hetkel ei ole mul enam aega. (Äkki ma ikka saan tööle ja hakkan ületunde tegeme ja siis plaanin edasi liikuda, teisele mandrile.)

Aga kui inimene on häälestatud nägema vaid seda, mis on teistel ja kadestama ja taga igatsema seda, mida enam pole… Noh… Seda ju ei muuda. Kahju… Aga ma püüan üle olla ema negatiivsetest kommentaaridest. Ta on ikkagi minu ema ja pregu on periood, mil ma olen temaga koos. Aeg on hinnaline vara ja ma olen rõõmuga nõus selle investeerima temaga koos olemisse. Olen lihtsalt olemas ja püüan teda tundma õppida. Kogun mälestusi. Et ma kunagi ei kahetseks, et ei kasutanud võimalust, et emaga koos olla, sest ühel hetkel mul teda enam pole. Inimesed pole igavesed, kuigi vahel tahaks, et nad oleksid.

***

2. http://naistekas.delfi.ee/persoon/lugejakiri/volgadesse-uppunud-naise-lugu-kui-vaid-oleks-see-enda-otsus-poleks-ma-tahtnud-siia-ilma-uldse-sundidagi?id=72622085

Lugesin seda asja.

Sapised tähelepanekud. Olen see kommentaator Kägu positsioonis.

2.1. Laen korteri kommunaalide tasumiseks… (Ehmunud pilk. Majanduslikult mitte just arukas mõte. Kui järgneks, et kuidas oli plaan laen tagasi maksta ja selged arvutused, siis oleks ok… Aga…)

2.2. Olen täiesti päri sellega, et miinimumpalgast ei saa ära elada. Teatud tingimustel ja mitmekesi väiksel pinnal elades (neli peret 3-toalises korteris) saaks. Kuid igaljuhul vajab miinimumpalgaga äraelamiseks väga head planeerimise oskust ja nutikust jne… (Huvitav, et nii vähese rahaga peavad hakkama saama sageli just need, kellel koolitee jäi lühikeseks ja kes on teinud rumalaid otsuseid ja kellel ei ole seda planeerimise oskust ja nutikust. (St vähene raha neil, kellel puudub oskus nii vähesega hakkama saada). Samas, võib-olla see põhjus ja tagajärg on teistpidised. Et koolitee pooleli, rumalad otsused, planeerimise oskuse puudumine ja nutikuse puudumine on viinud selleni, et saadakse miinimumpalka… Märgin ära, et on inimesi, kes saavad miinimumpalgaga hakkama ja on haritud ja kõrgelt haritud jne… Aga see on pigem erand.)

2.3. Telefoni ja televiisori tasumine…? Et kas neid asju on vaja? Ma ise sain hakkama ilma televiisorita. Telefoni vajasin, aga tööl käies saaks ka ilma või kasutada kõnekaardi-teenust.

2.4. SMS-laenuga uued püksid ja talveks pusa? Ja selle laenu katteks uus laen. (Mul tõusevad ihukarvad püsti.) Aga ta on tagantjärele ise ka pidanud seda rumalaks otsuseks ja jõudnud järeldusele, et laenud talle ei sobi.

***

Irisen, mis ma irisen. Aga ega ma ise olen umbes samas seisus ju. Ma laenasin vanematelt (mul oli selline luksus, mõistke mind nüüd hukka selle pärast). :D Alguses laenasin ma elamiseks, aga minimaalselt (esmatarbevahendid). Sõin koos perega ja elasin ka koos, kuid jah, ei maksnud midagi, oleks olnud ilus, et oleksin maksnud. Aga noh, meil oli oma diil, kasvatasin vendadest vähemalt tublid mehed. Kaks väiksemat töötavad välismaal ja saavad endaga ise hakkama. Teismelise iga pidavat see kõige raskem olema, aga mina just siis nende kasvatamise üle võtsingi. (Noorem oli 11 ja teine oli 13 ja mina olin 15). :D (Kergitan nüüd rinda ja kujutan ette kuldmedalit enda rinnal). :D

Siis jätkasin õppimist ja minu laenukoorem kasvas mühinal. Äkki peaks need numbrid siia ka panema? Emale võlgnen umbes 5884,85 eurot (nüüd ostab ta kassile süüa ja muud kraami, aga ma seda arvesse ei võta. Kui saan oma palga, siis püüan tema koerale süüa osta.) Ja isale võlgnen 2797,96 eurot.

Võlgnevus isale on tekkinud Tallinna ajast, aga emalt olen laenanud alates 2011. aastast. Olen kirja pannud laenatud summad. Parandasin hambaid, see läks ka kirja laenatud summana.

Ma ei julge neid summasid Taani kroonidesse arvutada. Tundub nagu korteri sissemaksena. Ja kui kaua ma peaksin töötama, et see tagasi teenida. :D

Aga… Nagu finantsinimsele kohale. Ma võtsin sealt, kust intressi ei arvutata (ise ma seda ei tee) ja keegi munult raha ei küsi ega oota. Seega ei olnud just kõige halvem otsus.

Ja peamiselt kasutasin ma seda raha enda harimiseks. Tallinnas elamine oli ka eneseharimise jaoks.

***

Mul nagunii pole enda elugi eriti midagi teha, seega püüan siis end n-ö nulli elada. Võlad tasuda, siis vaatan edasi, mida teha annab. :D

Kirjutasin, et kunagi olin depressioonis. Ise panin diagnoosi. Aga mingil hetkel ma tulin sellest välja. Endalegi märkamatult tekkis eluisu ja unistused. Ja nüüd murran ma pead, et kuidas ma sellest välja tulin.

Ma arvan, et see oligi see Peep Vainu raamat “Kõige tähtsam küsimus” ja need eesmärgid, mis ma seadsin. Mul olid selged eesmärgid. Tallinnas olid ka eesmärgid, umbes sama, mis eelmisedki, et õppida võimalikult hästi. Sain hakkama, aga sõnastus polnud täpne ja latt oli madalamale seatud. Segane aeg…

Kuid nüüd… Nüüd pole ma eesmärke kirja pannud. Need on väga kauged ja udused ning nüüd tikub masendus peale ja ebaolulistesse tegevustesse takerdun. Mul pole selgeid eesmärke.

Kui ma istun maha (kass hõivas tugitooli)… :D Istun ja mõtlen, et mis on minu eesmärk, mida ma tahan, kuhu ma püüdlen. Siis jõuan õige pea sinna, et prioriteet on tööle saamine. Kirjutasin selle isegi kuhugi paberile, aga see paber on asjade alla jäänud. :D Pole silma ees.

(Läpaka taustapilt on NY ja telefonis on sama pilt, aga see ei tööta enam. Ei motiveeri. Olen sellega ära harjunud. Ei süvene enam sisusse. See on nagu kulunud kardin akna ees, enam ei häiri/ei mõjuta, sest vaatan sellest mööda.) Seega… Tuleks uus taustapilt panna. Ja võib-olla tuleks panna lühema aja eesmärgi pilt. (Ilus mees, nagu Pitt – nali). Mina töö-laua taga, mina töötamas. Mis tööd ma teha tahaks? Mmmm… Njah, ei tea. Mõtlen veel.

***

Täna oli plaanis CV-sid saata. Mitte ühtegi ei saatnud. Avasin töökuulutuste portaali. Seegi hea. :D Noh-jah… Homme proovin uuesti. CV-sid saata plaanin. :D Äkki peaksin kohe hommikul seda tegema, et segajad ei saaks mind segada? :D Aga mulle meeldivad rahulikud hommikud. Rahulikult omas tempos ärkamine. :D

Ma olen juba nii ära harjunud selle susside lohisemise häälega. Olen harjunud sussi lohistama. :D Aga tuleb pingutada. Ma tahan pingutada.

***

Nüüd said vist kõik mõtted kirja.

Tubli kui lõpuni jõudsid. Oled väga järjepidev, sinust võib asja saada, kui juba saanud ei ole. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Mis toimub?

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Sa ajad hirmu nahka! 150km töökohani! Tule koju tagasi!

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Ega ma veel hästi ei kujuta seda ette. Aga proovida ikka tasuks, kui vähemalt selline võimalus on. Siin makstakse sõit kinni alates 7.-st kilomeetrist (ema rääkis). Aga enne ju ei tea, kui pole proovinud.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>