Täna on imelik lugu. Kui ma tavaliselt tunnen end paksuna ja koledana ja mõnikord täitsa ok-lt (st ei mõtle välimusele), siis täna… Täna ma tunnen end saledana. Mitte peenikesena vaid täiesti normaalse kehaga inimesena.
See on nii kummaline. Ma kaalun 60 kg (kui kaal ei valeta). Pikkust pole vast ka juurde tulnud, seega olen ma täpselt normaalkaalu ülemise piiri peal. St natuke veel ja ma olen ülekaaluline. Uskumatu.
S-l on ka nii kummaline peegel. Lähen mina peeglist mööda vaatan, hindan hindega “pole paha”. Tõmban kõhu sisse ja mulle vaatab vastu väga seksikas neiu, nii et armu või ära. 
See olukord on nii kummaline. Ma juba mõtlen, et kas nii algabki see paksenemise protsess ja lõppeb sellega, et ühel hetkel avastan, et kaalun 100-300 kg ja peaks hakkama midagi tegema (st end liigutama).
Aga võib-olla on see vaid ajutine. Vast läheb üle. Ma olen paar päeva üsna tubli olnud. Enda kohta tubli. Äkki selle pärast on tuju ka parem ja sellest tulenevalt näen end paremast küljest, saledamast küljest.
Äkki ma sain täna bioloogiliselt vanemaks või vaimselt vanemaks. Vanemad inimesed pidavatki end vähem kritiseerima ja rohkem armastama.
(Mainin ära, et unes nägin, et venna sõber ütles mulle, et olen paksemaks läinud. Ise veel mõtlesin, et viimati Tartus olles ja temaga kohtudes kaalusin ma 58 kg ja nüüd 60 kg, et ei tohiks ju väga palju vahet olla…)
***
Ema (S-i) kommentaarid ei lähe ka enam nii hinge. Keskendun oma eesmärgile ja las ta räägib.
Ta ütles, et mina olevat tark, et ma ei tohiks ühtegi viga teha (mul olid mõned näpukad arvepidamises, mille ma ise tuvastasin hiljem). Ja et tema on loll ja temale on vead ja rumalused lubatud.
Väga lihtne on pugeda selle taha, et sry ma olen loll.
Ma ütlesin talle ka, et ka mina olen loll. Et koolis peavad käima lollid inimedes, targal pole kooli asja ju, ta teab nagunii kõike juba. Aga ei… Mu emal on minu suhtes kõrged ootused ja need on vankumatud nagu minu kangekaelsuski. Seega, iga päev ta peab minus pettuma. Lasku aga käia. Üks kord ta peab ju lati allapoole laskma või äkki ta naudib minus pettumist?
Ma ütlesin emale, et ma ei suuda piiri pidada, et kipun üle sööma. Ta ütles, et tema hakkab mind jälgima ja annab mulle märku või hakkab mu toidukoguseid piirama, kui näeb, et ma paksenen. Ta pole mu toidukoguseid piiranud (öösiti pakub torti), aga iga hommik küsib, kas ma käisin täna jooksmas (vastan “ei”). (PS täna ta ei küsinud. Unustas vist.)
Üks kord ma ütlesin, et äkki ma thangi paksuks minna, et mulle meeldib süüa. Ta ütles, et MEIE oleme sellist tüüpi inimesed, kes tunneksid end paksuna väga halvasti. (Kui hästi ta mind ikka tunneb, omast arust.)
Võib-olla ma üks kord suudan tunda end ka paksuna hästi, nt täna. Inimesed võivad muutuda, kui nad väga tahavad. Ei, inimesed ei muutu, aga Minny võib muutuda. (Ma vist kunagi ammu, kirjutasin, et inimesed ei muutu. Siis kui ma rohkem kibestunud olin.)
Ma olen väga palju kirjutanud. Kindlasti leiab siit blogist väga palju vasturääkivusi. Ma ei hakka neid otsima ega parandama. Las olla… Terve see blogi on üks suur mustand. Aga mulle on see oluline, st selle blogi olemasolu. Ja nii ongi.