Horoskoop

Lugesin oma horoskoopi.

Nädalakoroskoop: 31.10.2015-06.11.2015

Rahaasjad edenevad nüüd kenasti tänu suurepärasele vaistule. Sul on lihtne mõista erinevaid inimesi, läheneda individuaalselt nii klientidele kui ka kolleegidele. Leiad ühise keele ka nendega, kelle põhimõtted sinu tõekspidamistest erinevad. Pole välistatud, et nüüd läheb täide su salajane unistus.

http://naine24.postimees.ee/horoskoop/kaalud/

Nagu ikka, loen ma seda, mis mulle meeldib. Ma lugesin välja, et nüüd läheb täide mu salajane unistus. Esiteks, hakkasin mõtlema, et mida ma siis salja unistas, kas tasuvast töökohast, unistuste elukaaslasest (abikaasast) või midagi muud.

Nüüd loen, et seal on “pole välistatud”. :D Miks nad minuga nii teevad? Ükski päev pole välistatud, et ma võidan miljoni või kohtan ideaalmeest, aga tõenäosus on üsna väike. Ma ei tegutse kummagi nimel. :D

Lähen tusatsen oma nurgas edasi.

***

Täna hommikul jooksin (minu andmete kohaselt kaheksandat hommikut järjest). Jõudu ei ole, aga see jõud ei allu ühelegi seaduspärasusele. Mõni päev tagasi olin ma väga tubli ja jooksin eeskujulikult (minu standardite kohaselt). :D

Püüan viimase otsa joosta nii kiiresti kui suudan. Päris äge ja hirmutav on. Jalge all on betoonplaadid ja suur hirm on, et kui ma sellel kiirusel kukun, siis saan ma väga haiget. :D

Ma püüan lihtsalt sundida end hommikuti jooksma. Ei aja taga kiirust ja jooksusektori pikkust, vaid oluline on järjepidevus ja rutiin (nii palju kui vähegi suudan).

Vaikselt unistan, et kui ma suudan seda rutiini hoida kolm kuud järjest, siis peaks peegelpilt ka mind premeerima ilusama vaatepildiga. :D Aga ei tasu vist väga unistada. Olen oma organismi nii ära piinanud ja retsinud, et see ei lase end suuremast koormusest häirida. :D

Jooksmise puhul on raske veel see, et üks jalg valutab. Ma ei saagi aru, kas luu või lihas. Muidu on ok, aga poole tee peal on nii põrgu valu, et raske on seda eirata. Kui mul oleksid meeldivad mõtted ja unistused peas, siis vast saaksin hakkama, aga mul hakkavad unistused kuidagi otsa saama. Uskumatu, et minul pole enam unistusi. :D Masendus vist. :D

Noh, selle jalavaluga saaksin ma hakkama, toetun lihtsalt sellele jalale vähem. (Valutas säärelihas või sääre-kandis oli see valu.) Aga täna astusin kõhulihaste-masinale kuidagi galvasti ja valu lõi põlve ja põlvest ülespoole. See oli kindlalt lihase valu ja selline terav ja järsk. Hetkel enam ei anna tunda, loodan, et midagi hullu pole. Homme plaanin jälle end higiseks ajada.

Ma jooksen asfalti peal. Tean, et see pidavat põlvesid koormama ja teeb pigeb kahju jalgadele, aga mul ei ole siin muud kohta ja muru sees mätaste vahel ka nagu ei tahaks joosta ja senimaani on mu põlved olnud ok. Võib-olla vanaduses annavada tunda need tervise retsimised, mida ma praegu harrastan. Aga kes teab, äkki ma ei elagi vanaduseni välja. :D Preagu küll nagu ei tahaks selles osas midagi muuta.

Kui ma kunagi töö saan, siis vaevalt ma enam nii palju jooksmas käin.

***

Muidugi sellest emotsionaalsemast poolest võiks rääkida palju. Aga… Pole nagu mõtet oma vingumisega teiste silmi koormata. :D

Ma ei taha kellegagi eriti rääkida ka, sest tunnen end nii läbikukkununa ja luuserina. Tean, et olukorda parandaks see, kui ma hakkaks inimestega aktiivselt suhtlema, eeskätt ametnikega ja küsima oma NemID-d ja tööd ja võiksin teha ka vabatahtlikku tööd. Aga mul on suhtlemise ees nii meeletu hirm. Ma lähen ülekere krampi ja paanikasse ja närvi… See on nii kohutav.

See ongi minu tavaline päev. Teen end maha, mõnitan end. Tunnen end murust madalamana ja siis heidan endale ette, et ise olen süüdi, ise olen nii arg, ise ma ei julge seda esimest sammu teha.

Või siis muudan kogu protsessi enda jaoks ebameeldivaks, mõtlen ebameeldivaks (nt keele õppimise või töö otsimise) ja siis püüan kuidagi hambad ristis ja vastutahtmist sellega tegeleda. Kuigi võiks ju päeva alustada hoopis sellega, et oi kui tore, et hommik on, nüüd saan ma jätkata keele õppimist ja õppida selgeks paar uut sõna, siis olen ma taanlastest arusaamisele jälle sammukese lähemal. :D

Igatahes jah… Olen omadega üsna metsas. Mul on enda pärast nii piinlik, et ei julgegi ega tahagi kellegagi rääkida. :D

Lähen oma häbenemise nurka tagasi ja häbenen edasi. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>