Segaduses olen

Kontrollisin, et Eesti Rahvastikuregistris on minu elukoht ära muudetud. Jepiii… Üks võit.

Ma pole veel saanud kinnitust, et olen Taani maksuresident. Uurin veel asja.

Töötuna olen kirjas (siin Taanis). Raha ei saa, aga pole hullu. Kuid… Ma pean iga nädal mingit nupukest vajutama Jobnet portaalis. See tõestab, et ma otsin tööd ja vaatan töökuulutused üle. Mu ema ütles, et ma pean iga nädal kandideerima kahele töökohale (ma pole sellist infot veel näinud). Täna vaatasin, et pakutud töökohtadest, kuhu ma võiksin kandideerida. Polnudki nagu kuhugi kandideerida.

  1. Laotöötaja koht, kuid eeldas rekka juhilube (mida mul pole). Jätsin kandiderimata.
  2. Audiitori assistent, ühes kohas nõutakse 3-4 aastast kogemust, teises 4-5 aastast kogemust. Assistent? Tegelikult ka ve? Jätsin kandideerimata.

Ma ei teagi, miks ma kandideerimata jätsin. Vahet pole ju. Kui need on nõudmised ja mul neid pole, siis ma lihtsalt ei saa seda kohta, aga minul on linnuke kirjas, et ma otsin tööd.

***

Oh… Mul on nii palju hirme ja mõtteid (ja küsimusi), aga pole kedagi, kellega saaksin ma neid jagada. Emale püüdsin rääkida, et ma kardan kandideerida ja inimestega suhelda, aga ta nagu ei mõistnud mind ja ei saanud aru… Ta ütleb, et mine ja tee. Pärast emaga rääkimist tundin ma end veel rumalama ja laisema ja mõtetumana (kui enne). Seega enam ei räägi.

See hirm ei ole midagi sellist, et pressin end lihtsalt läbi. See on selline halvav hirm. Sõrmed lähevad krampi ja ajus ei liigu mitte ükski neuron… Ma ei oska sellest kuidagi üle olla. Ma ei tea…

Ei saa öelda, et ma ei taha või, et ma olen laisk. Ma teen ja sunnin end nii palju kui oskan. Olen suhelnud väikestviisi ja natuke tekitan ise endale võimalusi suhelda inimestega… Jah, näiliselt on see nano-edasiminek. Aga minu sees on tohutu torm ja vastuseis ja hirm.

Ja siis ongi, et ema vaatab, et ma suurt midagi ei tee ja ütleb, et ma ei saaks tema tööd teha, sest ma hakkaks siis nutma (nii meeletult raske on)… See omakorda tekitab minus tunde, et kõik, mis ma tänaseks olen teinud ja saavutanud (pingutanud ja oma hirmudega võidelnud, kõik need sisemised sõjad) on tühine, on lapselalin. Ja siis ma mõtlengi, et mina olen tühine ja mina olen lapselalin.

Aga kui ma kirjutan siia või ütlen emale või kirjutan sõbrale, et ma tunnen end tühisena, lapselalinana, siis tuleb vastuseks: “Mida sa virised, sa olen heaolu riigis.”, “Mida sa ajad, sul on kõrgharidus, mine ja löö jalaga uks lahti.” “Sa ei suuda lihtsat kandideerimise avaldust ära saata ja virised juba siin.” “Mida sa masetsed, teistel on suuremad mured kui sinul.” jne… Kuid sellest pole kasu minule. Ma ei taha seda kuulda.

Mida ma tahaksin kuulda?

  1. “Kõik saab korda, küll läheb paremaks.”
  2. “Ma tean, mida sa tunned, mul oli ka alguses selline tunne, aga kõik muutus järsku.” (Seda vaid siis, kui tegelikult ka nii oli. Jah, ma kirjutan, et muutub ja mitte, et mina muudan. Mina olen väsinud ja ei jaksa enam muuta. Nüüd võiks keskkond ka natuke minu pingutustele reageeringuid näidata.)
  3. “Sa saad hakkam. Ma tean, et sa saad hakkama.”
  4. “See on täitsa normaalne, et vahel esineb tagasilanguseid ja halba tuju ja abituse tunne. Kuid kõik on mööduv. Homme paistab jälle päike.”
  5. “Sa oled olnud tubli. Sul on õigus puhata ja mängida ja lihtsalt olla.”
  6. midagi sellist….

Taas ma soovin seda fänn-klubi. :D

Püüan ennast koguda ja edasi liikuda.

Praegu on mul endal emotsioonid väga kõikuvad ja miljon küsimust peal ja püüan võidelda masendusega ja käega löömise vastu. Ja nüüd on veel S-i probleemid ka. Tahes-tahtmata ma puutun nendega kokku. Minu jaoks on see lisapinge. Ma pole harjunud sellega. Oleks võõras inimene, siis kuulaks, laseks ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga kuna tegu on oma emaga, siis ikka tahaks aidata ja püüan lahendust leida jne…

Ühesõnaga, lisaks minu hirmudele ja muredele on mul veel ema probleemid ja mured. Jah… Saan hakkama.

Rubriigid: Määratlemata, Projekt: Töö otsimine. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

6 kommentaari postitusele Segaduses olen

  1. Roland kirjutab:

    Lugesin Sinu postitust eile, tänast ei loe. Vihjad vist minule mingis kohas, pole oluline tegelikult. Heaoluühiskond. Mingil etapil tahtsin öelda, et oled uuesti sündinud. Sa oled palju positiivsem. Jubedalt tahaks kanni katsuda, aga nii kaugelt ju ei õnnestu. Maailm on Sinu ees lahti ja Sul on toetus, mis peamine, Sinu emalt. Mina pean selles vallas alles vaeva nägema. Kurat, Sul on tore emps.

  2. Roland kirjutab:

    Kui oli kompliment, siis “aitäh” on ebasiiras?

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Ilma jutumärkideta. Seega siiras (st viisakas püüdsin olla). Ma panin jutumärgid vist selleks, et see tekstis esile tõsta. Tekitasin segadust ja vist raiskasin mõne tunni sinu aega (see aeg, mil sa analüüsisid mu lühikest sõnumit.) :)

      Ma arvan, et ma pole nii sügava-mõtteline ja ei peida nii peenelt sõnumeid ridade vahele.

  3. Roland kirjutab:

    Mõne tunni? Sa ei raiska kunagi minu aega.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Rääkimise või vestlemise korral ei oska kuidagi prognoosida, kui kaua see aega võtab. Vahel satun jutuhoogu, siis võin mitmeid tunde vestelda. Mõnikord vaibub jutt kiiresti ja piirdub paari minutiga vaid.

Leave a Reply to Roland Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>