Rahandusministeeriumi lehel on võitjad välja kuulutatud. Minu nimi on ka seal olemas. Jeii… Vaatasin, et komisjonis on ka üks tuttav nimi, minu kunagine õppejõud Mainoris (nüüd töötab ta vist Tartu Ülikoolis). Tema ainetes olin ma parim ja ta kindlasti mäletas mind. Tahtsin teda oma kursusetöö juhendajaks, ta oli nõus, aga siis asjaolud muutusid ja ta ütles ära. Pidin kiiruga uue juhendaja leidma. Ja siis tekkisid isiklikud mured ja ma ei saanudki oma tööd valmis. Seega… Noh, ma natuke arvan, et tema valmis minu töö, sest tundis natuke süümepiinu või nii. Samas tegemist on audiitoriga, nad peaksid olema väga ratsionaalsed. Aga noh… komisjonis oli ka teisi inimesi ja kui minu töö tunnistati parimaks, siis… Ju nii ongi. Ma olin tubli, võin end kiita küll. 
***
Üks mõttetera, mille ma olen paberile kirjutanud, aga nüüd tahaks laua puhtaks teha ja et see ära ei kaoks, siis kirjutan siia.
“Kui sa teed midagi, mida pole silmaga näha, siis järelikult ei tee sa midagi.” Mina suure mõtlejana pole sellega nõus. Aga mulle vahel tundub, et mu ema näeb asju nii.
Nt. kui ma õpin uusi sõnu, siis näiliselt ma istun ja vaatan lakke ja vahel pomisen endamisi midagi, vahel olen täitsa kuss. Ja siis ema vaatab, et ma ei tee midagi ja hakkab kohe mulle ülesandeid jagama. Aga mul on sõnade õppimine pooleli. Ja tegelikult ka.
Vahel ma tahan lihtsalt mõelda. Analüüsida oma päeva ja oma elu ja muud sellist, siis ma ka lihtsalt istun ja vahin lakke. Justkui ma ei tee midagi, aga mõnikord on mul pärast “pööningu koristust” parem olla ja tekib motivatsioon midagi teha.
Aga selle lause taustal veel mõned märkmed:
- Kui see lause kehtiks (nüüdselajal), siis ei saaks (ei oleks põhjust) raamatupidamises arvele võtta immateriaalset vara.
- Lugemise tulemust pole näha, ei saa käega katsuda, seega seda pole. Õppimise tulemusega sama. (Ei saa ju näha, mitu lauset sa lugesid või äkki lasid niisama silmadega üle (et kui oleks raamatu teistpidi keeranud, siis poleks see n-ö lugeja arugi saanud)).
***
Aga jah, ega mul kauem ei lastagagi siin olla. S-l on täna jõulupidu tööjuures ja ta õmbleb endale viimasel minutil kleiti. Ja otseloomulikult pean ma olema kõrgendatud valmisolekul, et kui tal järsku on midagi vaja, siis…
Seega, täna ma suuri mõtlemise töid ei tee ja suuri asju ette ei võta. See postitus jääb ka selliseks. (Juba käis “segaja” ja mõte läks uitama.)
***
Üks asi veel. Preemia, rahalise auhinna sain kätte (450 eurost laekus natuke üle 355 euro. Ma ei tea, mis maksud sellelt maha läksid. Taani sotsiaalmaks vist (nii pidigi vist minema?)… Aga vahet pole. Lambist tulnud raha, pole ju ilus nokkima hakata. Ma isegi ei läinud end näitama autasustamisele. Seega… Jah… Las olla.
Sellised asjad võivad tulevikus kasu tuua. Nt meeldejääv olemine, õppejõud võivad olla komisjonides või kusiganes. Või mõni kursakaaslane töötajate värbamise ametis ja siis tuleb kasuks see, et kooliajal aitasin ja jäin meelde.
Jah… See on huvitav, et minevik mängib üsna suurt rolli tuleviku mõjutajana või tulevkus. Mina olen ju see, kes tahab tihti minevikku kustutada.
***
Sain e-kirja. Üks ajaleht oli võidutööde vastu huvi tundnud ja nüüd palutakse kirjutada oma töödest lühikokkuvõte ja natuke endast ka. See peaks olema ju minu teema. Mulle kirjutada meeldib.
Aga seda e-kirja lugedes läksid näpud krampi. Tegelikult ka. Minu mõtted avalikustatakse avalikult ja minu nimega ja väga suures ajalehes. Kuigi asja natuke pehmendati. Kirjutati, et tekst tehakse korda, et selle pärast muretsema ei pea. (Mul on keelega probleeme ja mu töös on ka palju vigu.)
Ma ikka kasutan seda võimalus, aga…
Minu puhul on nii palju intrigeerivat (uudishimu äratavat). Võib-olla olen ma see keskmine, aga… Ma mõtlen, et kui ma kirjutan oma haridustee, siis see juba vajutab või osutab 3-4 aktiivsele probleemile (ühiskonnas) ja kui ma kirjutan oma tuleviku plaanidest, siis see ka… Ja minu magistritöö teema ning tulemused… See on selline asi… Ma tunnen, et kui ma kirjutan ja see avalikustatakse, siis oleksin ma nagu sipelgapesa kihevile ajanud.
Aga loodame, et ma ikka nii “kõva eit” ei ole. Loodan, et asi sujub rahulikult ja kui keegi kihevile läheb, siis pigem jääb see minust kaugemale. Ma pole kohe kindlasti vaimselt valmis avalikuks esinemiseks. Ma olen ikka väike maatüdruk, kes kogemata satub väga põlevatele aktuaalsetele teemadele.