Selle aasta püüan lõpetada põhjalikult

Olen siin juba mitu tundi teinud väikest viisi research‘i. Olen üle lugenud oma eelmiste aastate viimased postitused (mis loogiliselt võttes peaksid olema aasta kokkuvõtted). Ja olen üle lugenud selle (2015) aasta postituste pealkirjad ja mõned postitused. Seda selleks, et võtta kokku see (2015) aasta.

Ma ei ole lugenud oma manuaalset päevikut. Ma usun, et ega seal midagi väga muud pole. Võib-olla mõni asi on detailsem, aga kokkuvõtte jaoks pole detaile vaja.

Homme on selle aasta viimane päev. Seega püüan ma oma habrast traditsiooni jätkata ja aasta kokkuvõtte postitada homse kuupäevaga (st homme).

Ma olen ühe paberi tihedalt märkmeid täis kirjutanud. Pilt.

Kui ma homme saan oma postituse valmis, siis saate näha, kuidas ma sellest käsitsikirjutatud kaosest ilusa teksti teen. Milline anne ikka. Etteruttavalt kiidan ennast.

***

Vaatasin, et mõned asjad on kirjutamata. Nt see kuidas mul läks see töövestlus töökäsi vahendava ettevõttega ja see karjäärivestlus.

Töövestlus oli nii, et mulle öeldi esimese asjana, et vestlus toimub taani keeles ja sry, et sa aru ei saa. Ja anti mõista, et targem oleks ära minna. “Mine häbene kodus.” Aga mul juhtus tõlk kaasas olema (mu ema). Seega sain seal osaleda. Täitsin pabereid.

Ma võtsin sinna kaasa kõik oma diplomid ja värgid. Harjutasin inglise keeles enda esitlemist. Ütlesin, et õpin iseseisvalt taani keelt kodus ja plaanis on keel selgeks saada. Aga see kõik oli kurtidele kõrvadele. Küsisin, et kas nad diplomitest koopiat ei taha. Nad ütlesid, et ei taha, kui mõni tööandja küsib neid, siis nad küsivad minult neid koopiaid. Nad isegi ei vaadanud, mis diplomid ja haridus mul on. (Pakkisin siis oma viis ja pool aastat rasket “paberkujul vaeva/pingutust” tagasi kaantevahele ning jäin nagu tumm-tumm vahtima.)

Siis küsiti, et mis tööd ma teha tahan. Ma ütlesin, et alustaksin lihttööga, nt koristamine, pakkimine, tootmistööline… Hakkasin rääkima, et siis saan korraga töötada ja keelt õppida/praktiseerida (sest ma õpin kodus iseseisvalt…). Aga mul ei lastud lõpetada. Kuulsin kergendusohet ja lauset, et väga hea, et lihttööd teha tahad.

Siis lõpetuseks kostitati mind lausega, et “kui sa taani keelt ei räägi, siis ei taha keegi sind palgata”. Olin hämmingus. Mul on olemas tahe keelt õppida, ma tahan ametlikult ja kohe tööle asuda, olla riigile kasulik, mul on ka teadmised, et teha rohkem, et pakkuda rohkem… Ja nemad, astuvad mulle peale nagu ebameeldivale ritsikale.

Kuni tänase päevani pole mulle helistatud sealt agentuurist. S-le helistati kohe paari päeva pärast. Ma arvan, et nad viskasid mu ankeedi minema. “Kui keelt ei oska, siis pole sa keegi.” Pole üldse oluline, mis haridus sul on või eesmärgid või taust. Keelt ei oska, siis ei kõlba sa kuhugi.

Mulle jäi mulje, et neil pole kogemusi haritud inimeste vahendamisega. Üle-üldse tundus, et nad on seal vaid sekretärid ja liini-teenuse pakkujad. Ma arvan, et nad isegi ei paku mind tööandjatele. Sest tööandjad kurdavad, et töökasi pole, et võtaks välismaalsegi, aga pole neid kusagilt võtta. (Tööandja võtaks välismaalase läbi agentuuri, sest siis saab ta kergelt töötajast loobuda, kui too ei peaks sobima. Agentuur eeldab, et keegi ei taha välismaalast ja ei pakugi mind. Tööandja eeldab, et kui talle öeldakse, et kedagi pole pakkuda, siis see tähendab, et polegi kedagi. St nad ei taipa küsidagi, et äkki on teal seal joone all mõni välismaalane.) Noh, ma siin tõstan enda väärtust ja püüan tarka juttu kirjutada.

See, mis ma kirjutan ei pruugi päris nii olla, sest ma pole seal kontoris luurel käinud ja ei tea täpselt, mis minu ankeedist sai. Aga ma avaldan oma arvamust (ilma faktipõhise kinnituseta).

Ma tean, et mu vend Inglismaal oli umbas samas olukorras, aga tema käis iga päev seal agentuuris kohal ja küsis tööd. Käis ja näitas oma nägu lihtsalt ja siis 1,5 nädala pärast sai ühe töö-otsa. Ma peaksin sama tegema, aga ma olen natuke laisk ja natuke uhke.

***

See karjäärivestlus oli ka üsna läbikukkumine. Esimese asjana öeldi, et nemad inglise keelt ei oska, kuigi telefonis öeldi, et vestlus toimub inglise keeles ja tuleb teha mõningaid teste.

Selgus, et teste ei tehta ja räägitakse taani keeles. Tõlk oli sel korral ukse taga. Lõpuks saime kokkuleppele, et räägime taani-inglise keele segust keelt.

Noh, enam-vähem saime üks-ühest aru. See karjäärivestlus nägi välja nii, et küsiti, mida ma sealt tahan. Ma küsisin, et tahaksin nõu saada. Aga tulemus oli see, et ma ütlesin, mis on minu plaan ja mida ma olen proovinud juba. Ta joonistas selle üles ja ütles, et keelt peab õppima. Ära loodagi tööd leida kui keelt ei oska.

Siis näitas mulle töö-otsimise lehekülgi. Seal oli üks töö Mystery Auditor. Ta ütles, et ta ei tea, mis amet see on. Siis ma valgustasin teda natuke. (Ma ka täpselt ei tea, aga eeldan, et see on see asjamees, kes kontrollib audiitorite tööd. Lõpuks annab hinnangu, kas audiitor on pädev oma tööd tegema või mitte.)

Siin Taanis on selline kummaline asi, et suured ja keskmised ettevõtted massiliselt rikuvad seaduseid (maksuseaduseid). Neil on auditi kohustus ja nad läbivad auditi (tulemus: positiivne, st kajastavad õigesti ja õiglaselt…), kuid hiljem maksuamet leiab ikka vigu. Jutt käib väga üüratutest summadest, mis jääb riigil saamata.

Tahtsin jõuda selleni, et siinne audit ei ole just eriti tugev. Kunagi keegi kirjutas TTÜ-s magistritöö ja hindas Soome ja Eesti auditeid. Statistilise vea suurust või midagi sellist. Mõlema riigi auditid olid tugevad või keskpärased, aga ma kujutan ette, kui kontrollitaks Taani auditeid, siis… Jama oleks siis. (Selles töös on testitud väikest osa audiitori tööst: http://www.audiitorkogu.ee/docs/2013uurimistoonelenarep.pdf).

Ma natuke ei mõista, kuidas need suured auditi kontsernid, siin Taanis vastu on pidanud. Seal on ju kontroll suur, koolitused ja ette teatamata audiitorite kontroll (rahvuslikul tasandil). Seal ei tehta ju järeleandmisi. (Kui kunagi saan oma nina sinna pista, siis annan teada, kas Taani auditite läbiviimisel on asi hull ja kui on, siis kui hull. Kahjuks puudub mul kogemus Eesti audititega. TTÜ-s natuke aimu sain, aga… Aga oma blogis võib kobiseda küll.)

Võib-olla saadakse rahvusvaheliselt kontrollilt laostav hinnang, audiitor lastakse lahti (läheb teise kontserni jama kokku keerama). Väga suur nõudlus on audiitorite järele siin Taanis. Neid kuulutusi on üleval kümneid (juba üksnes siin piirkonnas; Kapa-Kohila Taanis).

***

Vaatasin Kapa-Kohila kolka-küla tähenduses, märgib Raplamaa alevikku (Tallinna piiril). Mäletan, et perioodil 2009-2011 vajas Raplamaal 2 kohalikku omavalitsust saneerimist (oma magistritööst mäletan seda). Vägisi kisub mõte sinna, et see piirkond on suremas või kokku kuivamas. Samas on see Tallinnale ju üsna lähedal (lähemal kui Lõuna-Eesti Orava). Tasuta ühistransport viib sealt (Raplamaalt) inimesi?

(Kuskilt on meelde jäänud, et kohaliku omavalitsuse finantsiline tugevus sõltub väga suures osas just asukohast. St finantsiliselt nõrk KOV ei ole tugevate vahel, nõrgad kipuvad ikka koonduma. See olevat ka üks põhjustest, miks pankrotistunud või finantsraskustes KOV-i ühendamine naabriga ei anna erilist tulemust. Eesti seaduse (KOFS) kohaselt ongi KOV jaoks kõige mustem stsenaarium või viimane päästerõngas see, et ta ühendatakse teise KOV-ga ja pigem naabriga.)

Piirissaare on omaette teema. Ma alles mõned aastad tagasi (umbes 10-15 aastat tagasi) sain teada, et on selline koht ja saar nagu Piirissaare. Ilmateate kaardilt tean, et seal lombis (Peipsi järves) on üks väike saareke ja tundus, et jääb veel Eesti alale. Aga pildi peal tundus see nii pisike ja siis ei tulnud selle pealegi, et seal elavad inimesed ja veel nii tublid ja visad. Hoolimata sellest, et vahel jääb mulje, et Eesti riik seda enda omaks ei tunnista.

Eksmehega tahtsime sinna praami (Koit) sadamasse minna (kui oleks võimalus olnud, siis oleks ka Piirissaarel käinud). GPS teid ei näidanud, aga bussipeatuse täpikesed ja nimed olid seal. Siis orienteerusimegi nende bussipeatuste täpikeste järgi. Väga halb tee oli. Kruusatee ja seda mitmete kilomeetrite jagu. Aga enne viimast sirget oli tee läbimatu. Väga mudane metsavahe tee, sügavate rööbastega. Jõudsime järeldusele, et tulime vale autoga. Audi A8 polnud võimeline seda läbima, oleksime pidanud võtma Ford Exploreri (see oli meil vist ka tol ajal autopargis täitsa olemas).

***

Nüüd läks jälle mõte liialt jalutama.

Töövestlusel sain teada, et kui taani keelt ei oska siis ei taha mind mitte keegi.

Karjäärivestlusel sain teada, et kõige pealt tuleb keelte kooli minna ja alles siis võid rääkida töötamise soovist või karjääritegemise soovist. (Ma lootsin, et vähamalt karjäärivestlusel motiveeritakse mind ja toetatakse tööle asumise soovi või midagi, aga ei.)

Seega… Jaanuarist hakkan kulutama keeltekooli ust. Ma veel ei tea, kas nad mind sinna tahavad, aga minul on plaan minna.

Tunne on selline, et olen aedikus ringi jooksnud (pool aastat) ja nüüd olen aru saanud, et üle aia ma ei hüppa. Tuleb selle keeltekooli sildiga uksest/väravast läbi minna, siis saan edasi liikuda.

***

Tahtsin veel kirjutasa, et ma proovisin natuke kraasimist ka. Tegin pilte.

Kraasimine on väga raske tegevus. Enam ma seda teha ei taha. Aga ometigi on see uus kogemus ja oskus. Äkki läheb kunagi veel vaja. Lisan oma oskuste listi.

(Ma pole vist teinudki oma oskuste listi? Koolis tegelesin puidu-, savi-, vasetööga, siidimaali olen teinud, kipsist olen skulptuuri teinud, savist vaasi ja jääkaru, pisikesele lõuendile maalisin kuuse ja jänese, lisaks tikkimine, kudumine, õmblemine, saepurust olen ka midagi teinud… segakooris olen laulnud, flööti oskan mängida, noodist oskan klaveril klahve vajutada, aga klaverit ei mängi (mitme käega), ma olen ka raamatut köitnud (valged lehed, mis on nüüd minu esimeseks käsitsi kirjutatud päevaraamatuks (nahast kaantega)…). Ei, ma olen ikka väga andekas inimene. Ei jõua siin ennast enam ära kiita.

***

See postitus tuli ka päris pikk. Aega on ka palju kulunud. Aga ma alustan siis homse postituse kirjutamist.

Homseni siis! - Vi ses!

Head vana aasta lõppu ja uue algust! - Godt nyt året!