Võtsin natuke tuure maha

Keeltekool on ikka kõige tähtsam, seega sellest ka natuke. :D Eile ma koeraga jalutamas ei käinud, seega oli mul õppimiseks rohkem aega. Sain üsna palju tehtud. Igast asjast natuke ja mõne asja sain valmis ka.

Lõpetasin loetud raamatu kohta küsimustiku täitmise. See rohelise taseme raamat “Et lille håb“. Nüüd sain uue rohelise taseme raamatu “Vi ses“. Tahaksin piiluda järgmise (kollase) taseme raamatut, aga ma pole veel raamatukokku jõudnud. :D

***

Täna oli koolis see laulmise päev. Ma laulsin eeskujulikult ja esimeses reas. Me laulsime ka tunnis. Siis lasin ka oma häälel julgelt kõlada. Ma tundsin, et oma julgusega suudan teiste olemise ka mugavaks teha. Noh, teised ei kartnud ka laulda. (Aga tegelikult võib-olla on meil kõik julged inimesed koos.) :D Aga täna tahan ma end natuke upitada ja siis viskan ette/õhku julge ja eesringliku pildi endast. :D (Vaadake siis seda pilti oma peas.) :D Võite mulle pärast joonistuse saata. Aga minu näoks kopeeriga Jennifer Aniston, eksju-onju… :D

***

Aga nüüd postituse pealkirja juurde.

Sirvisin jälle ajalehti (Eesti omasid). Ja blogisid.

Teema 1

Olen lugenud minu blogijate (mulle meeldib inimesi omada) kirjutisi, sry. :D Jah, minu blogijatest mitu on leidnud endale kaaslase. Ja nad on armunud. Väga ilusaid ja romantilisi tekste kirjutavad. Ja viskavad minu pähe pildi ideaalsest armastusest ja kaaslasest (ilus naine ja Brad Pitt) ning siis ma avan oma silmad ja vaatan enda kõrvale ja seal on tühjus või minu tähelepanu näljas kass. :D Ei, ma ei heida neile seda ette, et neil hästi läheb. Mul on heameel, et neil hästi läheb. Küll ma ka selle oma kavaleri leian. :D

Aga… nende armunute blogisid lugedes torgib mu peas üks minu lause. Jah, selline propagandamaiguline loosung. Ma kunagi pidasin seda absoluutseks-tõeks. Aga nüüd neid armastuse blogisid lugedes tundub, et see ei ole ikka päris tõde. Jah… “Minny räägi asjast, mida sa keerutad siin…” :D

Ma kunagi ütlesin, et see õige inimene ei palu sul ennast muuta ja ei palu sul enda unistustest loobuda, sest vastasel juhul ta pole see õige inimene. Midagi sellist. “Ükski mees pole väärt seda, et oma unistustest loobuksid.”

Ilus lause ja tõstab mind printsessilikku taevasse. Roosade pilvede vahele päikese juurde. :D Aga me elame ju Maa peal. Siin ei ole kõik ideaalne.

Jään vastuse võlgu, mis on õige. Selles mõttes, et iga inimese ja suhte jaoks on see “õige” erinev. Aga praegu ei oska ma isegi öelda, mis oleks minu puhul oluline või õige.

Oskan öelda, et selles lauses ma kahtlen. See ei ole vikat-lause. Selle lausega ma oma tulevasi kavalere jalust ei niida. :D (Minny hakkab vanaks jääma, tuleb latti allapoole lasta.) :D

See kunagi tugevalt pooldatud lause oli üks asi, mis oli mul hingel. :D Sain selle nüüd välja kirjutatud.

***

Teema 2

Lugesin artikleid töö rassimise ja tagumikutundide kohta.

Oluline on mõõta tulemust, mitte töötunde. Jah. Aga lihtsam on mõõta töötunde, kui tulemust. Seega mõõdetakse töötunde. (Saad seda, mida mõõdad. Seega saad töötunde ja pead maksma. St ettevõte.) Selline olukord on Eestis, ise nägin.

Nii… Aga tootlikkus. Mis asi on tootlikkus? Ja-jah… Tuleb mõtlema hakata. Loom see ei ole, emotsioon see vast ka pole (aga meedia-ettevõtetes võib see olla ka emotsioon)…

Mina arvan, et eelnevale küsimusele vastuse saamiseks tuleb aru saada oma ettevõttest. Sellest protsessist, mis toimub ettevõttes.

Esimene asi on see, et mis on väljund? Mida kliendid saavad? Nad ei saa salle ja mütse, nad saavad sooja ja pehme tunde. Nad ei saa autot, nad saavad võimaluse liikuda kiiresti ja pikki vahemaid ning määrata liikumise aega (ühistranspordiga tuleks arvestada graafikut). Mõni ei saa autot, vaid saab selle uhke tunde (prestiiž), mis tekib kui avad oma Merzu või BMW ukse ja istud soojale nahkistmele. See pole minu isiklik avastus, see on turunduse õpikutes ilusti kirjas.

Mina arvan, et see eelnev töö on tegemata väga paljudes ettevõtetes ja ka kohalikes omavalitsustes (ka riigil on see tegemata). Liiga keeruline.

Muidugi on oluline, kes on kliendid. Kohaliku omavalitsuse (KOV) puhul on see sutsu keeruline. Kas klient on riik (see, kelle rahakotist füüsiliselt raha tuleb) või KOV-i registreeritud elanik, kes toodab KOV-le seda nõudeõigust riigi vastu. :D Läks vist keeruliseks. (Seda seetõttu, et ma ei valda seda teemat veel. Lihtsalt suur huvi on ja natuke olen uurinud.)

Taheti muuta maksuseadust, et KOV-d hakkaksid saama raha hoopis töökohtade pealt. Noh, minu lemmik Tallinn hakkaks rohkem raha saama ja Tallinna lähiümbruse KOV-d kaotaksid raha, sest paljud käivad Tallinnas tööl. Isiklikult arvan, et see pole hea mõte. Mulle tundub, et see pole kuidagi seotud KOV-i tootlikkusega.

Ma ei tea, mis on KOV-i tootlikkus, aga tunne on selline, et registreeritud elanike arv ei ole KOV-i tootlikkus ja töökohtade arv pole ka KOV-i tootlikkus.

Minu suur mõtlemise teema (erialane) on see, et kuidas toimib KOV. Mida ta pakub, mis on väljund? Mis on sisend? Kuidas protsess toimib? Eestis on see natuke keeruline, sest KOV on väga tihedalt seotud riigiga. Seega tuleks vaadata KOV-i koos riigiga, sest neid on raske lahutada. USA-s on neid kergem lahutada, sest seal on KOV-d iseseisvamad (rohkem võimalusi ja õigusi maksusid kehtestada jne.).

Aga… Mõte selles siis, et tahaks selle KOV-i toimimise hästi lihtsaks teha. Tahaks lammutada selle suure ja keerulise protsessi osadeks ja siis kokku panna ühe lihtsustatud KOV-i mudel. Noh, et minusugune rumal inimene, lihtne inimene ka sellest aru saaks.

Ja kui ma saan KOV-s toimuvast protsessist aru, siis püüaks leida lahenduse nendele hingevaakuvatele (riigi money-tilguti otsas olevatele) KOV-dele.

***

Aga tegelikult jäi mulle silma, et Eestis (arvan, et ka mujal) on probleemiks see tootlikkuse mõõtmine. Ja kui süüvida edasi, siis on probleem, et mis asi/nähtus on see tootlikkus?

Kui me saame teada, mis on ettevõtte väljund, mis on ettevõtte tootlikkus, siis tuleks liikuda ettevõtte sisse ja leida iga töökoha tootlikkus. Aga nt IT-meeste, raamatupidajate, audiitorite tootlikkust on raske mõõta.

Eriti raske on seda mõõta teisel/kolmandal isikul. Mina ise olen selline motiveeritud töötaja, et püstitan endale eesmärke ja otsin infot ise juurde ja testin ennast. (Kui kiiresti sõidan ma kooli, kui kiiresti saan ma kooli halbades ilmastikuoludes. Kui palju tegevusi suudan ma ühe päevaga teha. Mitu sõna jõuan ma ühes tunnis tõlkida jne… Väike arvestus ja matemaatika käib ikka mu peas. Kui ma teen midagi pikkaaega, nt koon salli, siis mõne tunni möödudes, vaatan palju ma kudunud olen (cm vs kootud read) ja siis hakkan arvestama, et kui samas tempos jätkan, siis saan salli valmis umbes selleks ajaks. Vahel lisan õppimise/vilumuse kasu (käed saavad soojaks ja kudumise kiirus suureneb) ja vahel lisan väsimuse kahju (väsin ära, tüdinen – koon aeglasemalt).

Kui kirjutasin magistritööd, siis kirjutasin endale paberile etapid. Mis on vaja teha ja arvestasin iga etapi jaoks umbes aja. Vastavalt varasemale kogemusele, et nt kui kaua on mul läinud aega 10 lk vormistamiseks või vormistamise parandamiseks jne… Muidugi pidin ma oma prognoose parandama. Alguses olin ülioptimistlik ja tegin pingelise kava, aga siis tuli seda venitada ja lõpuks oli see kõik jälle minutite mäng.

Näide, siis sellest, kuidas mõõta tootlikkust sellise vaimse tööga. Aga kuidas teine inimene seda teeb, ma ei tea…

Huvitav oli see, et kui me alustasime magistritööde kirjutamist, siis üks kursavend oli välja arvutanud, et iga päev tuleks kirjutada üks või vähemalt pool lehekülge teksti. Minule tundus see väga algeline lähenemine. Esiteks, iga lehekülg ei ole ühesugune. Magistritöö iga osa erineb, vajab erinevat hulka andmeid ja aega. (Aritmeetiline keskmine ei olnud õige mõõdik või tööriist õige (true and fairi) piiri seadmiseks).

Mina teadsin, et kokkuvõtte ja sissejuhatuse saan ma valmis kahe päevaga (mõlema jaoks üks päev). Mul on tekst juba olemas ja siis nopin välja olulisemad asjad. Teadsin ka umbes kui pikk võib olla kokkuvõte ja sissejuhatus, seega…

Siis teadsin, et töö esimese osa jaoks läheb natuke vähem aega kui teise osa jaoks, sest seal esimeses osas on see akadeemiline, teaduslik tekst… Varsemad uuringud ja mudelite tutvustus. Tööd tuleb teha, aga alginfo on olemas. Tuleb lihtsalt need miljon lehekülge võõrast keelt ja teksti läbi lugeda ja siis ilusti eesti keeles ja selgelt kirjutada (ei saanud nii hea nagu oleksin tahtnud).

Ja siis oli teine ja kolmas osa… Vot need vajasid palju aega. Seal tuli teha arvutused, vormistada tabelid, kontrollida tulemusi ja siis tõlgendada neid tulemusi. Otsida juurde fakte, mis kinnitaksid tulemusi või lükkaksid ümber. Polnud midagi selget, lihtsalt pimeduses kobamine. Ei saanud google abiga otse vastust, vaid tuli andmeid analüüsida ja läheneda loominuliselt. Sinna läks mu aeg…

Ma tegin ka vea. Ma arvasin, et vaatan oma tulemusi ja siis kirjutan teksti valmis, et kui raske saab see olla. Number 5 on halb tulemus ja number 1 või 0 hea tulemus jne… Aga… Aga see analüüsimise osa oli keerulisem. Sellega pole ma ikka veel rahul. Peaksin end treenima. Vaatama söögi alla ja söögi peale erinevaid graafikuid ja siis otsima seoseid. Mis mõjutab mida ja kuidas… :D

Jah… sattusin jälle erialast vaimustusse. :D Teema läks ikka täiega rappa.

Mul on heameel, et ma küpsuskirjandit ei kirjuta. :D

***

Kusjuures küpsuskirjandi kirjutamine on ka valel ajal. Selles mõttes, et tegelikult on need kirjutajad ju noored ja enamasti neil pole veel kujunenud oma arvamust ja neil pole kogemusi. (Nüüd vist polegi seda küpsuskirjandit, vaid on mingid testid… Ma olen keskkoolist väga kaugel.)

Nende noorte 18-20 maailmavaade on enamasti roosiline. Kui ma mõtlen enda peale siis… Oh, põsed lähevad piinlikkusest punaseks. (Ma olin ikka eriti toores õun.) Ma ütlesin 15-aastaselt, et kui mina 18 saan, siis kolin omaette elama ja lähen tööle. (Minny läheb nüüd nurka häbenema.)

(Minny tuli tagasi.) Nüüd juba 30 kukub ja … OK, ei hakka halama. Selles mõttes, et ei olegi midagi halada. Nii läks ja hea on, et niigi läks. :D

Minu lemmik Sal-Saller ütles, et tema ei kasvagi suureks. Ma olen ka seda meelt, et ma ka ei kasva suureks. Lihtsalt nüüd olen ma sellega leppinud.

Mul ei ole nii noorusest (18 miinus) ühtegi kirjutist alles. Aga ma natuke mäletan, kui kitsas mu maailmavaade siis oli. (Praegu on see ka kitsas, aga ma olin ikka nano-kitsa maailmavaatega). Tulevik oli siis nii kaugel. Laste saamine, töö leidmine, abikaasa leidmine tundus siis nii lihtne. :D Lähed peole ja siis antakse sulle meeste-menüü ja siis sina valid. Pildi juures on tehnilised andmed ja varaline seis ning tõu-puhtuse paber (st pole HIV-d ega midagi). Ja siis on väike kirjeldus ka sellest, milliseks tulevane elu muutub(kujuneb… Noh, kas mehel on kalduvus alkoholismile ja naisepeksmisele ja/või petmisele. :D

Ja ma olin ju ka seda meelt, et seksin ainult lastesaamiseks ja selle ühe ja ainsa mehega. :D Aga ma seda teemat enam ei jätka. Lihtsalt… Nüüd tundub see nii… Roheline, lapsik…

Aga… Ega ma tänagi parem pole. Mõne aasta pärast loen seda ja mõtlen, et oh mind küll… Olid ikka armsad ajad ja olin ikka noor ja roheline… :D

***

Aga selle teise teema kohta veel. Ma ise arvan, et ma olin ka see liiga innovaatline ja andekas Eestis töötamiseks. Vilja Kiisler: http://www.aripaev.ee/arvamused/2016/01/14/vilja-kiisler-miks-eestlane-vaene-on

Ei, ma ei püüa end nii avalikult upitada, aga… Nt sealt viimasel töövestlusel, mis lõppes edukalt, aga viimasel hetkel öeldi, et ikka ei saa sinna tööle… Seal viisakalt naerdi mu magistritöö teema peale. Öeldi, et sellel teemal ei saa kirjutada, et see on hoomamatu jne… Aga ometi sai ja veel nii-moodi sai, et ma sain selle töö eest veel auhinna. Veni, vidi, vici. Või kuidas nad ütlevad…

***

Tahtsin kirjutada paar märget või kommentaari, aga jäin lobisema. :D Oleksin pidanud taani keeles kirjutama. Siis oleks see piirdunud… Jeg hedder Minny. Jeg kommer fra Estland. Jeg er ikke gift. Jeg har ikke kæreste.. jne… :D

***

Tõmban siis sellele postitusele joone alla.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

9 kommentaari postitusele Võtsin natuke tuure maha

  1. Roland kirjutab:

    Ma tõesti ei viuitsinud seda lugeda

  2. Roland kirjutab:

    Etioopia poiss tahan siiski, ole kaasatundlik. Ta pole Eesti mees

  3. Roland kirjutab:

    Aafriklase jaoks on järglaste saamise akt kõige tähtsam. Ta ainsad kuulsad rahuvuskaaslased on Haile Gebreselassie ja Bekele. Kenenisa?

    Minny, Sul on kere, ehk keha eputamiseks, mida Etioopia poiss jahib. :)

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Meile tuli täna palju uusi keresid. Üks hästi armas tüdruk Süüriast. Nüüd on Etioopia poisi ja Eritrea poisi tähelepanu temal. Mina olen vanamutt. :D Aga tegelikult suunati mind juba teise klassi. Nüüd hakkan ma käima klassiruumis number 8, seega Leedu poisiga koos (S-i töökaaslane). S lubas juba Leedu poisilt küsida, et kas ta saaks mind kooli viia ja tuua (elab naaber linnas).
      S ütles: “Ära talle silma viska.” Ja nüüd tahab meid ühte autosse toppida. Ikkagi kolm korda nädalas 30+30 minutit koos sõitmist ja koolis ka koos. :D
      Njah, saab näha.

  4. Roland kirjutab:

    Sa ikka küsisid Süüria neiu käest, kus ta oma pommivööd peidab?

    Naaberlinnas ja transport? Linnad on mingi 0,5km vahega? Talud, maakad?

    Ära siis Leedukat ära ehmata, nood on harjunud natuke rohkem maailmanabad olema, kui eestlased.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Pommivöö kohta ei küsinud.
      Linnade ja maakate teemalistele küsimustele ei oska vastata, sest ei saa küsimuse mõttest aru. Sry… Kui püüad uuesti sõnastada, siis võib-olla oskaksin ka vastata.

      Leedukas pidavat olema väga rõõmus ja jutukas poiss, aga meil ei edenenud see vestlus. Ma pole harjunud rääkima. Seega ma vist ehmatasin ta ära on jah-ei vastustega. Ja ma ei esitanud talle ühtegi küsimust. Ups…

  5. Avatar minny minny kirjutab:

    Aasta nagu naksti möödas. Loen ja vaatan, et küll mina oskan ikka hästi kirjutada. Pikk, aga põnev postitus oli. Palju huvitavaid mõtteid ja tähelepanekuid.

Leave a Reply to minny Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>