S on rääkinud

Jah, S on rääkinud. On oma sõna öelnud.

Käisin täna jälle koolis. See ilus poolakas on Poolast, aga ma olen juba ajalugu. Ta ripub vahetunnis telefoni otsas, seega on tal pruut olemas anyway.

Aga koolist tulles olen emotsioonidest tulvil ja ei oska oma suud pidada. Ütlesin S-le, et meie klassis käib üks väga ilus noormees. Aga kahjuks on ta liiga noor.

S ütles kohe, et “ära sa ilusaid poisse vaata. Vaata neid teistsuguseid” ja kirjeldas oma töökaaslast, kellel olevat kõrvad kuidagi imelikult.

Seega…

1. S juba roogib välja minu tulevasi kavalere… või
2. S-l on juba mulle keegi leitud…

Ei tea…

Ja siis rääkisime natuke ka leedu poisist. Tunni lõpus me pidime oma nädalavahetusest rääkima. Leedu poiss läheb meie väiksesse-suurlinna diskole. Ma ütlesin S-le. S ütles, et kuidas siis nii, aga kus tema naine ja laps on… Ma ei tea seda.

Aga siis hakkas S rääkima, et ma peaksin ka diskole minema. Et noored teevad seda, et ma peaks ka tegema. Ja ütles, et ma elan siin nagu nunn…

Ohh…

Ma ei viitsi hakata arutlema teemal, et miks ma ei ole enam noor ja miks mulle see diskotamine (kohustusena) ei sobi. Ja et ma teen oma otsused ise ja elan oma elu ise ja mulle meeldib nii nagu mina teen ja olen.

Pealegi ma suudan alati leida need kõige hullemad. Noh… Need, kelle vastu mul mingi säde tekib, need kipuvad olema mingi suure defektiga. Noh, sellest ei saa asja. Ma tõesti ei viitsi enam võimelda mingi meessoost isikuga.

Võimlemise all mõtlen neid armukadetsemisi ja üks-ühe nurkade maha saagimisi jms…

Ma ei tahaks ka olla kellegagi koos lihtsalt tänutundest. Praegu ma pigem teeksin karjääri. katsetaksin enda piire. Püüaks inimestega tutvuda ja suhtlema hakata jne…

***

Täna küsisin ilusa poola poisi numbrit. Ei saanud. Mulle anti korvi. Pipar-poiss on. Tegelikult anti meile küsimustega lehekesed ja me pidime kõigilt küsima. Ma sain endale lehekese, kus oli telefoninumbri küsimine. Seega ei loe ma seda haledaks fail-ks. Ega ma poleks seda numbrit nagunii meelde suutnud jätta. Aga ta oleks võinud viisakusest mulle ju oma visiitkaardi anda või kuhugi paberinurgale telefoni nimbri kirjutada või nii…

Tegelikult on see romanss juba läbi. Enne kui see sai alatagi.

Nüüd pühendun õppimisele.

***

Eile õppisin ühe päevaga kahe nädala jagu. St tegin järgi selle, mida teised olid koolis teinud kaks nädalat (6+1 koolipäeva). Ma ei olnud nii põhjalik kui nemad. Ma ei kuulanud tähestikku, püüan seda nüüd teha. Ja endast ei ole ma kirjutanud 100 sõnalist jutukest. Püüan selle ka ära teha. Ja siis on vaja hästi palju harjutada rääkimist ja taanlaste kuulamist. Selles osas on mul mahajäämus kõige suurem.

Vaikselt-vaikselt.

Lubasin täna klassis, et nädalavahetusel lähen vist (måske) jooksma. Plaanin seda teha, sest lubadus sai nagu antud.

Aga õppimisest veel. Lugesin läbi sinise tasandi raamatu (1. punane, 2. roheline, 3. kollane ja 4. sinine). See sinine tase on natuke rakse, seega jään kollasele tasandile. Sinise tasandi raamatus oli enne- ja täisminevik, taani keeles tähendab, et seal kirjutati tegusõnade kolmandaid vorme ja sedaviisi ei tundnud ma tuttavaid sõnu ära. Sõnaraamat kõrval suutsin selle sinise raamatu läbi lugeda.

***

Märksõnad. (1) S: “Ära sa ilusat meest võta.” (2) Poola poiss andis mulle haledalt korvi. (3) Sinise tasandi raamat on raske, olen põrkunud vastu võimete ülemist piiri (taani keele valdkonnas). (4) Andsin endale lubaduse, et nädalavahetusel jooksen need rusuvad mõtted ja kogemused oma peast minema.