Lugesin

Ma tean, et mõni haritud inimene käib end lõbustamas mingis “perefoorumis”. Või siis vererõhk on liiga madal, siis turgutab seda seal “perefoorumis”.

Mina lugesin ühte artiklit. S.o järgnev:

http://ekspress.delfi.ee/lisalood/fentanuulisoltuvus-keeras-tonise-elu-pea-peale?id=72268451

Ma ei salga, et minu jaoks on põnevad teemad need narkootikumid, narkomaanid, illegaalne maailm jne… See on minu jaoks midagi kättesaamatut ja huvitavat. Ma olen teadlikult hoidunud sellest maailmas ja ei tihka ka seal osaleda. Kuid kui ma oleksin nähtamatu, siis mulle meeldiks olla vaatleja rollis, et seda kõike mõista ja sellest aru saada.

Ma arvan, et ma olin ka kunagi riskigrupis. St olin ka selline noor, kellel oli suur tõenäosus sattuda sellesse allakäigu labürinti, aga minuga oli miski teisiti. Ma ei tea mis oli teisiti, aga… Ma suutsin hoiduda sellest.

Igatahes… See intervjuu narkomaaniga oli huvitav. Mind üllatas see, et noormees pakkus välja lahenduse. Oli asja uurinud, näeb probleemi, toob välja probleemi tõsiduse, kirjeldab väga täpselt tänavatel valitsevat olukorda…

Ma ei toeta 100%-lt tema pakutud lahendust. Ma ei toeta ega laida maha. Lihtsalt mul pole vastavat teavet selle kohta ja ma ei ole asjast nii palju hivitatud, et ma hakkaksin põhjalikumalt uurima. Noh, jään jätkuvalt lihtsalt vaatleja rolli.

Tavaliselt ma kommentaare ei loe. Noh, mul on vererõhuga ok ja ei tahaks seda väga kõrgele lasta. Ei taha vererõhku tõsta. Ei viitsi vihastumisele aega ja energiat raisata.

Nii… Täna lugesin kommentaare. Seal oli ehtne näide vaidlemisest. Arutlemist ei leidnud.

Üks inimene püüdis teisi inimesi harida ja tutvustada seda valdkonda. Lisades viiteid inglisekeelsetele artiklitele. (Huvitav, miks ta arvas, et need inimesed oskavad ja suudavad lugeda inglisekeelseid ja “võib-olla” teaduslikke artikleid.)

Mina ei avanud ka neid artikleid, sest minus ei tekitanud need usaldust. Mulle jäi mulje, et välja on otsitud vaid need positiivsed artiklid, need, mis kirjutaja mõtet toetavad, aga eiratud oli neid artikleid, mis kirjutaja mõtet ei toetanud. Noh, maakeeli, ma tundsin, et minuga (ehk lugejaga) püütakse manipuleetida. Kuna ma olen natuke õppinud lugeja, siis kasutati võimsaid meetoteid ehk teadusartikleid ja inglisekeelseid linke…

Kommentaaride üldistusena tooksin välja:

• Oli äärmuslik pooldaja. Pooldas ühte ja kindlat ravimeetodit ja ta nagu polnud üürinudki teisi võimalusi ega selle ühe võimaluse puuduseid (ja kasutusvõimalusi). Selline artutlemise pool oli puudu. Visati koguaeg ette ühte lahendust ja toetati seda tekstiga, et see on ainuõige lahendus. Ma oleksin oodanud pigem kirjeldust, et mis on probleemid. Mida tuleks muuta.

Intervjuu tekstist sain aru, et:

(1) probleem on see, et praegune ravi tekitab narkomaanidele piinu,

(2) narkomaanid valetavad ja vassivad, st statistilised andmed ravitud narkomaanidest ei pea paika, st tegelikult on nad samas olukorras, kus nad enne ravimist olid, ravi ei toimi

(3) narkoäri on kasvav trend, turg, see on oluliselt suurem, kui statistika näitab, see on kasvamas, hea, kui saaks vähemalt kasvule piiri panna (soovitati riigil osa narkoturust üle võtta),

(4) … (hetkel rohkem ei meenu)…

Pakutud lahendus (ravimeetod) parandaks seda esimest punkti, st ravi ei tekitaks narkomaanile piinu. Ravi oleks inimlikum. 21. sajandil ei ole inimkatsed ju lubatud ja inimesi ei või piinata…. (Lisan, et Taanis praktiseeritakse keemiaravi tegemist narkoosi all. See ka vähendab haigete piinu.) Ühiskond liigub haigete ravil piinade vähendamise poole/suunas…

Aga samas oli ju veel probleeme, mida see uus ravimeetod ei lahenda. Ja ma usun, et probleeme on oluliselt rohkem. Mina ei suutnud neid kõiki välja noppida ja mulle jäi mulje, et kõigest ei räägitudki.

Intervjuu on igati hea ja astub suure samm edasi selle narkoprobleemi lahendamisele, kuid väga pikk tee on veel ees…

• Teine pool kommenteerijaist olid “lahedad” (jutumärkides, mõtlen sarkastiliselt). Loen ja mõtlen, et kas me tõesti oleme tagasi liikunud 3.-6. sajandisse. (Ma olen ajaloos väga nõrk. Mõtlen seda orjade pidamist ja surmanuhtlust… Raamat “Sinuhe”, see kirjeldas vast varasemat aega, aga annab hea ettekujutuse toonasest olukorrast, mõtlemisest.). Hitler oli sarnase mõtlemisega, kuid 20. sajandil. (Kusjuures Hileri raamat on väga popp, seega… Jah, ju vist oleme sammukese tagasi astunud. St suur ühiskond on vähikäiku teinud.)

Ma isiklikult arvan, et see seina äärde panemine pole nagu üldse lahendus. Ma kujutan juba ette, et kui pannagi kõik narkomaanid seina äärde, siis jääks Tallinn ja Eesti väga hõredaks. Need inimesed, kes seda soovitavad kohkuksid ise ka, sest nende jaoks olulised inimesed kaoksid.

Aga kui natuke reaalsemaks minna. Noh, lasta narkomaanidel surra (mida ma ka kunagi mõtlesin, noore ja rohelisena ja majanduskauge inimesena). Siis tuleks arvestada, et see pole katk, mis vkäib üle ja puhastab ning pärast seda kaob mitmeks aastaks. See on protsess. St seda, et igal hommikul leiame tänavalt ühe surnud keha ja kuna narkoturg on kasvav, siis surnute leidmine toimuks ka kasvavas trendis. Et siis teisel päeval juba kaks keha ja siis kolm keha jne…

Nende surnutega tegelemine võtab raha. Samas need pole ju imikud. Mõnel on dokdorikraad, mõni on edukas muusik. Me matame maha know-how. Ja neisse on investeeritud juba, lasteaiakoht, kool, söök, mahkmed… Kõik see läheb mulla alla.

Lisaks veel see, et intervjuust selgus, et narkootikumide järele haaravad depressioonis inimesed. Tavalised inimesed, tavalistest seltkondadest. Nüüd vaatame kui palju on Eestis depressioonis inimesi, läbipõlemise äärel inimesi. (Nt Tartus kunstniku “väidetav” enesetapp, kunstnik sai Hollandis? mingi võidu, tunnustuse. St edukas ja lootust andev kunstnik…) Ehk siis narkomaaniks saamise tõenaosus on väga suur ja seda just edukate inimeste puhul. Välisele keskkonnale edukad inimesed, sisemiselt kokkukuivanud inimesed. (Meenus üks artikkel edukast naisest, vist oli tipp-juht, hea palk, edukas jne… Aga üksik, tegi meeletult ületunde ja mõtles suitsiidile.)

Jah, selle asemel, et minna psühholoogi juurde (valehäbi ei lase), haaratakse see esimene kord narkootikum (mis on kergesti kättesaadav, narkotur on kasvav, Koplis igas teises või kolmandas majas müüakse). Narkomaaniks saamine on lähemal kui käeulatuse kaugus. Kusjuures, intervjuust sain teada, et noormees jälestas narkomaane lapsena. Kartis neid ja tema elu oli neist häititud. Ta põlastas süstimist. Kuid see kõik ei hoidnud teda tagasi. Tahan öelda, et narkomaanide vihkamine ja narkootikumide põlastamine ei ole piisav sellest hoidumiseks.

Kokkuvõte: Narkomaanide tapmine pole lahendus, narkomaania on oluline teema ja probleem (kindlasti tuleks jätkata sellega tegelemist), minul sellele lahendust pole.

***

Kui ma seda intervjuud lugesin, siis mõtlesin, et küll on hea, et ma Eestist ära tulin. Selles mõttes, et seal on asjad hullemad kui ma arvasin. Ma tajusin, et varguste hulk on Tallinnas suurenemas (kuigi statistika mind ei toeta). Mina arvan, et ka varguste probleem on muutumas järjest tõsisemaks. Varsti on asi nii hull, et sellest kirjutatakse ka ajalehes. Praegu veel inimesed taluvad seda.

Nt. politsei ei võta varguse teavitamise avaldust vastu (konkreetne juhtum). Lahendatakse üksnes 30% vargustest (s.h kallid kodumasinad ja s.h ei ole teavitamata jäänud vargused). Tulenevalt sellest, et varguse lahendamise tõenäosus on väike, aga aja ja närvi kulu suur (teavitamisel), siis inimesed jätavad teavitamata. Kirjutavad 20-50 EUR kahju kulusse. Vargal tekib karistamatuse tunne, paadunud narkomaanil on nagunii ükstas-kõik.

***

Nii… pagulased. Mulle tundub, et need, kes näevad lahendusena narkomaanide tapmist, näevad lahendusena ka pagulaste kõrvaldamist.

Ma ise püüan end nendest teemadest kaugel hoida, sest mul pole aega, et sellesse nii põhjalikult süüvida, aga puusalt tulistades seda keerulist probleemi ei lahenda.

Pagulasi on erinevaid. Nende hulgas on teadureid ja andekaid ning tublisid inimesi (nagu see noormees Taanis, kes saadeti kodumaale. Marcus oli vist nimi.)

Mina kohtun koolis nende pagulastega. Mulle pole silma jäänud, et nad teisi ahistaks. Noormehed on pigem just arglikud. Nad ei julge silmagi vaadata, sest nad kardavad, et seda loetakse ahistamiseks. (Võib-olla need, kes keeltekooli jõuavad, võib-olla nemad on teistsugused. Et probleeme põhjustavad need, kes kooli ei jõua.)

Noh… I-le ma kirjutasin, aga ta ei vasta. Mulle jäi mulje, et ta on minus pettunud, sest ma pole pagulaste vastane. Probleem on see, et mulle tundub, et tema on liiga intolerantne. Mind ajab selline hoiak natuke närvi. Ma ei kannata seda, et inimene kantakse maha lihtsalt tema rahvuse pärast või et minule ei suvatseta vastata, sest ma ei poolda tema seisukohti. Vastamatus pole probleem, aga mulle jäi mulje, et mind liigitati kohe rumalaks, sest ma ei toetanud tema seisukohti. (Enne mainis, et olen tark ja mitu korda.)

Umbes, et “ma suhtlen sinuga, sest sa oled tark ja ilus” ja “ma enam ei suhtle sinuga, sest ilmnes, et sa teed vigu ja oled rumal ja ei poolda minu seisukohti”. Sry, et ise püüan mõelda.

Muidugi, tal võib kiire olla ja seetõttu pole ta mulle vastanud. Vahel on ka nii juhtunud. Aga ma olen natuke kärsitu inimene.

***

Pagulaste vastased tuginevad sellele, et ajakirjanduses kirjutati. Mind üksnes see väide ei rahulda. Selles mõttes, et ajakirjandus ka eksib ja kvaliteet ajakirjandus. (Näiteks see Pariisi juhtum, et Eiffeli tornu tulede kustutamise asi. Selgus, et see on midagi, mis seal traditsiooniliselt tehakse. Kvaliteet ajakirjandus eksis, ei kontrollinud fakte.)

Lisaks, ajakirjandust teevad inimesed. Need on manipuleerivad ja manipuleeritavad. Selles mõttes, et ajakirjanik võib koguda üksnes pagulaste vastast infot. Ehk siis nopib kinni, et pagulased peksid ja pagulased vägistasid, aga jätab mainimata, et ühed teised pagulased aitasid, arendasi, parandasid jne…

Esitatakse uudiseid, kui palju kuritegusid on teinud pagulased (Rootsis). Aga Rootsis on neid kõige rohkem. Ma arvan, et õigem oleks välja tuua kui suur protsent pagulastest on seaduse vastu eksinud ja kui suur protsent neid teisi (võib-olla tõesti võrdluseks kõik teised rahvused on vale, aga nt.. üks rahvus.) Nt Soomes on eestlasi palju, kui suur protsent Soomes olevatest eestlastest on seadust rikkunud vr pagulaste kohta sama näide.

Mina ei toetuks oma arvamuse kujundamisel üksnes ajakirjanusele, ma olen seisukohal, et ajakirjandus manipuleerib inimestega ja ma püüan õppida seda tuvastama. Ma ei võta ajakirjanduses kõlanud asju 100%-lise tõe pähe, võimalusel püüan ise asja kaeda või vaadata liseks, et millele tugineb see vastaspool.

Kokkuvõte: Ajakirjanuses kajastatav ei ole tugev argument minu jaoks. Kellegi seina äärde panemine ei ole minu jaoks lahendus (esmaste lahenduste seas, s.o pigem väga-väga äärmuslik variant). Kellegi halvustamine, hukkamõistmine lihtsalt rahvuse, seisukohtade või maailmavaate pärast ei ole minu meelest õige. St mina taunin seda ja pigem hoian sellisest inimesest eemale.

I puhul on see, et ma tahaks temaga ikka kohtuda, et saaksin oma peas olevad lüngad täidetud. Kuid minu arvamus temast pole enam nii super kui see varem oli. Mind just huvitab, et miks ta arvab nii nagu arvab ja miks ta nii negatiivne on.