Mõtlen avalikult

Mõtlen siin natuke.

Minu ema tahab teha ettevõtte. Tema ideaal-nägemus on selline, et tema vorbib ainult asju teha, keegi teine müüb, tegeleb reklaamiga ja arvepidamisega.

Nüüd ta on käinud välja mõtte, et ma võiksin ise selle ettevõtte teha. (Ta kunagi ammu juba ütles seda, aga siis laitsin ma selle mõtte täiega maha.)

S ei tahaks ettevõtet teha, sest siis jääks ta ilma töötuabirahast (kui teda töölt vallandatakse, kusjuures tõenäosus on suur).

Mina ei saa praegu mingisugust toetust. Õige pisike lootus on saada õppimise toetust, aga suure tõenäosusega ma seda ei saa. Tööd pole ma ka aktiivselt otsinud. S ütleb, et ma ei otsiks, vaid tegeleksin õppimisega, vastasel juhul läheks raskeks ja kool jääks unarusse. Siis jälle ütleb, et kas sa tööd oled otsinud. “Kirjuta sinna ja sinna.”…

Ma olen mõelnud, et võiksin CV-id välja saata. Täna ei jõudnud seda teha, äkki homme. Lihtsalt kirjutan. Kui saan tööd oma tingimustel, siis lähen. Kui ei saa, siis ei saa.

***

Minu ema õed on minust halval arvamusel. Mulle on jäänud mulje, et nad on minu vaenulikud. Nad nagu kaitseksid minu ema minu eest. (Tegelikult on mul olnud raske elu. See, et ma pole kurtmas käinud või et ma avalikult ei kurda, ei tähenda, et mu elu oleks olnud lust ja lille-pidu… Aga kannatan vaikselt edasi.) :D

Igatahes… Minu tädi (see, kes abiellus), ütles, et ettevõiksin teha mina. Ema on sellest mõttest vaimustuses.

Mina tunnen, et mind pannakse sundseisu. Mind oleks nagu nurka aetud.

Kujutan ette järgnevat vestlust:

  • S: “Kas sa teenid raha?”
  • Mina: “Ei.”
  • S: “Kas sinu peale kulub raha (söök, kass, õppimised…)?”
  • Mina: “Jah.”
  • S: “Kas ma olen sind toetanud?”
  • Mina: “Jah.”
  • S: “Kas sul on mees, töö ja perekond?”
  • Mina: “Ei.”
  • S: “Kas see on silmapiiril? Kas on lootust?”
  • Mina: “Hetkel ei ole silmapiiril.”
  • S: “Seega peaksid sina tegema hoopis ettevõtte. See, et sa keelt ei jaga ja Taani maksusüsteemi ei halda ja ettevõtlusega pole tegelenud jne… See pole minu asi. Ja kui ettevõte pankrotti läheb, siis on see sinu probleem. Noh, nii kaua kui mina elan, siis saad siin olla, aga kui ma ära suren (mis võib juhtuda juba täna, sest selg valutab ja magada ei saa, liikuda ei saa jne)… Noh, siis vaata ise, kuidas sa oma võlamülkast välja tuled. Sul pole ju elu. Seda ei tule ka. Sa oled vanatüdruk. Mõistad. Keegi ei taha sind. Seega hakkad sina ettevõtjaks.”

***

Minu mure ongi see, et ma eriti ei taha. Ma ei taha seda riski võtta. Ma pigem teeksin oma asja ja kunagi hiljem. Mul ei ole üldse hea tunne S-ga äriajamisel. Ma ei saa tema isiklikust majandamisest aru. Ta ei anna mulle kõiki kulu-tšekke. Ta võtab sularaha ja siis ostab igalt poolt natuke ja pärast ei mäleta enam ise ka. Ma lähen hulluks temaga äri ajades. Ma hakkan ta peale karjuma ja keelan tal rahaga majandamise.

Seega… Ühelt poolt väga tugev “ei”.

Teiselt poolt. Jah, ma olen tema kulul elanud kaua aega. Jah, ma ei teeni raha ja praegu ma ei näe, et ma seda niipea teenima hakkangi. Ja natuke tunnen, et mul pole tulevikkus. Selles mõttes, et mingit meest ei tule (noh, sellist meest, keda mina armastan ja kes mind armastab). Selline tunne on, et ema viskab varsti mind mingi mehe käevangu ja ütleb, et nüüd sa abiellud temaga. Meil on raha vaja. See on rikas mees ja ta on sinust vaimustuses. (Nagu ta ütles, et ärgu ma ilusat meest küll vaadaku/võtku.)

Seega… Teiselt poolt selline allaandev “jah, vahet pole ju… midaiganes…”

See kokku teeb vastiku enesetunde.

Ma olen mitu aastat teinud oma asja. Sõitnud kõikidest üle. Loobunud pikast suhtest. Korraks tekkis tunne, et olen nagu laineharjale saanud. Et ma kontrollin oma elu. Aga nüüd… Ma ei tahaks ohjasid käest ära anda.

Ma ei taha enam elada masenduses ja mõelda pidevat “Ma pean, teised ootavad. Ma pean, perekonna jaoks on vaja. Oluline on perekonna vajadus, mitte ühe indiviidi vajadus…” jne…

Nii vastik oli. Igal hommikul ärkasin mõttega, et “mida ma saan teiste heaks teha”. “Mida on vaja teha?” Minu silmis polnud rõõmu. Rõõm oli siis, kui sain kedagi aidata, aga ühel hetkel harjuti ära ja siis oodati minult rohkem ja ma ei suutnud nende ootusi täita ning nad pettusid minus ja mina ka. Sest toona ma hindasin ennast läbi teiste. Kui keegi küsis, et mida mina tahan, siis ma ei osanud vastata. Päris tõsiselt ei osanud.

Nüüd on asjad muutunud. Olen hakanud ise soovima, tahtma, mõtlema…

***

Ma ei taha pettumust valmistada emale ja ma ei taha teda alt vedada ja ma ei taha olla tänamatu.

Samas ma ei taha teha midagi, millest ma aru ei saa. Mis on millel on väga suur risk minu jaoks. Üle mõistuse suur risk praegu. Ma ei taha seda riski võtta.

***

Emaga elamine on muutunud juba natuke vaimselt raskeks. Kui ma väikse olin ja emaga elasin, siis oli ka vaimselt raske. Ma olin unustanud miks.

Raske on selle pärast, et mu ema kurdab. Ütleb, et tal on halb olla ja ei suuda liikuda. Siis räägib oma surmaeelsetest seisunditest, et tunne oli selline, et nagu ta hakkas surema juba. Ma ju ei näe kui tõsine asi on. Ja loomulikult on mul hirm. Juba lapsena elasin pidevas hirmus, et ühel hommikul ema ei ärka enam. Olin ju päris pisike (viiene-kuuene).

Ühest hetkest ei jaksanud enam karta. Siis lasin selle kurtmise lihtsalt kõrvust mööda ja juba matsin oma peas ema. Jah, olen miljon korda tema matuse oma peas läbi teinud (isa oma ka, sest tema tegi ka nii (nimetan seda manipuleerimiseks)). Nad pidevalt kurstid, kui raske neil on ja siis ei saanud ju mina hakata neile rääkima, et ka minul on raske. Ma jätsin rääkimata ja elasin oma tunded enda sisse. Nutsin õhtuti patja ja mõtlesin, et ma pean olema tugev, ma peantegema (süüa ostma, rahadega majandama jne). Ja püüdsin vanemate muret kergendada, olles ise näilselt rõõmus ja öeldes, et kõik on korras, saame hakkama. Kuigi sisemiselt olin täiesti katki.

Igatahes… Ühel hetkel sai mul kõigest villand. Mõlemad vanemad olid välismaal ja kumbagi ei saanud kätte ja juba kuu aega. E-mailidele ei vastatud ja kõnedele ei vastatud. Kirjale “kas sa oled surnud?”, reageeriti nii, et Minny tegi nalja. Tegelikult oli Minny sügavalt mures ja mõtles, et kui kauaks toitu jätkub ja kuna tuleb kusagilt abi küsida.

Igatahes. Ma mõtlesin, et nad ei ole minu vanemad ja ma ei kutsu neid emaks ja isaks, vaid hakkan neid kutsuma nende eesnimedega. Ja harjutasingi selle sisse. Kusjuures mul hakkas parem. Ma olin nagu neist kaugemal. Enam ei torganud hinge see, kui nad rääkisid suremisest.

Nüüd ema juures elased meenusid vanad ajad. Ma püüan taas end kaugemale hoida. Teen seda pokkeri-nägu ja elan edasi. Sisemiselt natuke kardan. Aga püüan üle olla ja mitte langeda masendusse ega liiga kaasa elada. Püüan taas oma peas neid matuseid organiseerida ja majandamist jne… Kui plaan saab paika, siis vast suudan üle olla sellest suremise jutust.

***

Nüüd läksin jälle teemast välja.

Ma püüan hoida meeles selle, et inimestele, kes minust hoolivad, teeb haiget see “suremise ja surra tahtmise jutt”. Püüan hoida sellised sõnad “vakka taga”, püüan mitte sellist juttu ajada.

Ja siinkohal vabandan oma hoolivate lugejate ees, nende postituste pärast, kus ma olen suremisest ja suremise soovist kirjutanud. Undskyld. Vabandust.

Ja need lugejad, kes ei hooli… Neile teen ma oma kurjasid silmi ja vaatan üleolevalt otsa. I don’t care. :D

***

Aga… Selle ettevõtluse dilemmaga ma praegu ei tegele. Las laagerdub. Äkki tuleb ideid, kuidas seda teostada. Kuidas muuta see asi oma asjaks, oma eesmärgi osaks…

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>