Ja-jah… Täna on jälle kuidagi nii mass (masendus) olla. Kevadväsimus arvatavasti.
Aga nagu ikka loen ma Eesti uudiseid. Leidsin väga huvitava artikli. See oli nii huvitav, et ma isegi ei märganud, et see nii pikk on.
Seal on nii palju häid mõtteid. Ma olen ka natuke selles suunas mõelnud, aga see oli maratoni jagu minu mõtetest eespool. 
***
Olen mõelnud, et miks erineb nii palju Taani ja Eesti maapiirkond. Mõtlen just piirkonda, mis jääb pealinnast kõige kaugemale. Aga sellest artiklist tuleb vastus ilusti välja. Ei olegi vaja suurt ning mahukat teadustööd kirjutada.
Erinevus ongi rahvastiku tihedus ja teisiti öeldes rahvaarv. Pindalalt on need riigid üsna ühesuurused, aga ragvaarvult… Eesti rahvaarv on ca 1/5 Taani omast. Eestis elab sama palju inimesi, kui Taani pealinnas.
Kui mina Eestit iseloomustan, siis mulle meenuvad kohe meie metsad. Just see vaatepilt, mis avaneb Suure-Munamäe tornist… Samas kui rahvaarv suureneb, siis tuleks metsa vähemaks võtta… Aga noh-jah… Kui luua Narva-New York (st kõrged majad), siis võib metsa alles jätta.
***
Ma olen sellest artiklist vaimustuses. Panin siia, loousest, et see ei kao ära. Kunagi mõtisklen edasi.
***
Ma mõtlesin, et tõmban end tagasi blogimisest, aga… Läheb ikka nii nagu läheb, ehk siis, ma olen jälle siin.
Kui ma juba siin olen, siis kirjutan isiklikku asja ka.
Jooksmas pole käinud. Pole olnud energiat, head ilma ega vastavat tuju.
Õppimisega oli nii, et eile olin üsna tubli, aga täna ei ole see mul küll edenenud. Tunnen end nii lootusetu ja rumalana. Väsinud olen ka. Vajan raputamist.
Mulle meenusid mu vanaema sõnad: “Tänapäeva noored on kuidagi nii tuimad ja ükskõiksed. Vahel tahaks minna nende juurde ja neid natuke raputada. Neid ellu raputada, et vähekenegi eluvaimu neisse tuleks.” Seda ütles 83 aastane vanainimene, kellele arstid ütlevad, et ta on vaid üks kest ja suur-suur tahtejõud. Oh vanaema.
Täna olen siis mina see, keda oleks vaja ellu raputada. Õhtuti kipubki tuju ära vajuma. Väsimus. Targem oleks õhtuti mitte blogida, aga… Noh… Ma teen seda ikka.
***
Tahtsin teha Taani tuludeklaratsiooni, aga ei saanudki. Minu arvuti ei ava mulle isegi Taani maksuameti lehekülge. Ma pole teises arvutis proovinud. Vahel mu arvuti teeb selliseid otsuseid, et lase mind mõnele lehele. (Eriti pornosaitidele. -> nali)
***
Eile läksin magama kell 21:00. Aga magasin üsna hästi. Täna vist teen sammuti. Mul pole õppimise tuju. Võikusi ma ka endale teha ei saa, sest materjali pole.
Homme on koolipäev. Kaks vabapäeva võõrutab ikka korralikult koolist ära.
Külm on ka. Homseks lubati külma ja lund. Ma pean siis autoga kelgutama kooli. paha-paha…
Tegelikult vaatan kalendrit. Natuke veel ja siis lendan ma Eestisse. Ma saan nii palju emotsioone. Loodan, et hästi palju häid emotsioone. Jah, ma juba nii väga ootan seda reisi.
***
Mis siis veel? Mis veel huvitada võiks?
Muidu on ikka vanaviisi…
Täna vaatasin ka natuke TV-d. Sattusin vaatama Snooki mingit reality’t. Seal oli mingi lahkumineku draama ja leppimine ja siis raseduse teema… Seda vaadates meenus minu suhe ja ma täpselt teadsin, mida need naised tundsid. Aga kui ise selles armukadetseja rollis ei ole, siis kõrvalt on seda natuke naljakas vaadata. See käitumine ja need argumendid tunduvad ka nii ebaloogilised.
Aga ma olen väga kindel, et kui (mingi ime läbi) ma peaksin mingisse suhtesse astuma/sattuma, siis oleks seal kindlasti ka armukadedus ja ma hakkaksin täpselt samamoodi käituma ja draamatsema. Ja neid tundeid (emotsioone) mäletades, ma ei igatse suhtest. Või igatsen natuke vähem.
***
Mul on nii kole piinlik oma armukadedus-stseenide pärast. Üks asi, mis ei taha meelest minna ja mis toob muige näole on see, kui ma nutsin öösel pargis ja eks palus lõpetada (tal oli sõber ka kaasas). Väljas oli külm ja ma lubasin sinna pargipingile magama jääda (mul oli miniseelik seljas). Oi, kui piinlik see nüüd tundub ja kui mõttetu ja ajuvaba.
Igal peol ma mossitasin ja tusatsesin. Ohhh… Ja need põhjendused… “Sa vaatased seda naist terve õhtu.” “See naine istus sulle liiga lähedal.” “Miks sa tema naljade üle naersid?” “Miks sa kasutasid seda nina-tooni, miks sa temaga flirtisid.” Nina-toon = flirtimine (Cosmos kirjutati nii). “Miks sa minuga peol ei rääkinud?” “Miks sa mind ei kaitsnud peol?” “Miks sa nii ütlesid?” “Miks sa minu kõrval ei istunud terve peo aeg?” jne… Ohhh… Vaesed mehed…
See kõik tundub nii tobe, aga ometi kipub see muster ikka ja jälle korduma. Või kui seda ei ole, siis üsna varsti saab kuulda ja näha, et paarike on lahku läinud või üks või mõlemad on leidnud endale teise maratsi (tuulutamise-maratsi, vaheldus või nii).
Miks peab see suhtega kaasas käima… Või noh… Ma väga loodan, et nüüd olen ma natukene täiskasvanu ja minu uus (viimane, kuni-surmani) elukaaslane on arukas mees. Et me suudame sellised olukorrad sõbralikult ja naljaga koos lahendada.
Ma tõesti olen juba liiga vana, et mehe asju pakkida, tema voodi riideid mööda tuba laiali visata. Teda patjadega visata. Temaga maadelda. Uksi paugutada. Teda luku taha panna… jne… Jah, ma olen kohutav naine. Olin… Vaikne-vaikne ja kui vihaseks sain, siis suutsin olla nagu Ladina-Ameerika seepide staar. Isegi efektsem. Telefoni pole ma puruks visanud ja nõusid pole ma ka lõhkunud, aga olen maganud põrandal vaiba peal, et näidata oma viha. Olen maganud kägaras tugitoolis… Isegi kui eksmees mu voodisse tõstis, et ma ilusti magada saaksin, siis läksin ma ikka tugitooli peale tagasi. (Ai, ma olen jäärapäine.)
Olen karjunud keset tänavat (oma mehe peale). Olen nutnud avalikus kohas ja kohe häälekalt ja lörinal…
Jah… see esimene armastus on väga karm ja emotsioonide rohke. Loodan, et järgmine ehk viimane on selle kõige võrra rahulikum.
Loogiliselt võttes peaksin ma nüüd olema end piisavalt välja elanud. Ja natuke enesekindlust peaks nüüd olema ja tarkust ja kogemust.
Lugesin Printsessi blogi ja seda mehele joogi pähe valamist. Nad on ka ikkagi inimesed. Ei ole ka seal ainult roosad pilved ja helesinine vatt. Jah, see on elu. Kui on armastus, siis on ka armukadedus. Just-nagu mündil on kaks poolt.
Vend oli FB like‘nud mingit pilti… “Kuidas sõbrad arvavad, et (minu) vallalise elu välja näeb” – palju raha ja ilusad naised. Ja “kuidas tegelikult minu elu välja näeb” – peseb nõusid ja paneb pesu kuivama.
Mina kujutan ette, et Rando (Tartu R) elab ka oma naisega idüllilist elu… Aga kindlasti on ka seal väiksemaid hõõrumisi ja tülisid. Seega… Las elavad ja naudivad oma õnne. Üks kord leian ka mina oma õnne ja siis nääklen ma oma mehega.
“Sa alati..”, “Sa koguaeg…”, “Sa mitte kunagi..”, “Kuhu sa lähed?”, “Miks sa läheb?”, “Kas see ikka on nii nagu sa ütled või äkki valetad mulle?”, “Ma olen sinus pettunud.”, “Sa ei armasta mind piisavalt.”, “Jah, kui sa poleks nii öelnud, siis ma oleksin sinuga seksinud, aga nüüd läks tuju ära…”, “Pea valutab.”, “Ma olen väsinud” jne…
Mees, kellega ma otsustan oma elu jagada, peab olema ikka ütlemata tore ja kannatlik mees. Pärast jõhkrat sõimu ja süüdistamist ütlema: “Jah, kallis. Ma armastan sind ikkagi. Kuigi sa käsed mul minna. Ma ikka olen siin ja ootan kuna sul parem tuju tuleb. Ma istun siin-samas, sinu käeulatuses ja loen seda raamatut. Minu jaoks oled vaid sina ja ilma sinuta poleks ka mind, seega ma jään.” Mmmm… Nii romantiline…
Samas kui seda soovida, siis peaks olema hästi täpne oma soovidega, sest võib jutuda, et satud mingi hullu otsa, kes klammerdub sinu külje ja siis ei saa sellest kuidagi lahti ka, sest ta ei lähe.
Seega ma seda ei soovi. Lihtsalt mõte hakkas jooksma.
Ei, see raamat tuleks ikka valmis kirjutada. Siin pole enam midagi. Ma lihtsalt olen liiga andekas ja liiga elava fantaasiaga.
Ilusat und kõigile.
Mul viimasel ajal see uni eriti ilus ei ole. Öeldakse, et alateadvus tahab midagi öelda, kui näed unenägusid. Aga minu unenäod on nii ebaloogilised ja neil pole mingit seost. Seega ma ei saa aru, mis minuga toimub.
Unenäod:
- Musta nahaga põgenikud tulid meie majja elama. Lihtsalt astusid sisse ja kõik.
- Mina põgenen. Jooksen metsas. Ronin üle aia. Linnas, kusagil agulis, vanade majade keskel. Varjan end prügikasti taha. Räägin nohikutest IT-meestega juttu. Mingeid andmeid on vaja kodeerida ja siis saata ja siis kusagilt varastada jne…
- Siis ema sai lapse. Poisi, aga ta viskas selle lapse minema. Ma hakkasin seda siis kasvatama.
- Siis sõitsin bussis ja mul oli kärus laps. Ei tea, kas minu oma või kellegi teise oma. Mina pidin temal silma peal hoidma.
- Täditütrel oli jala veresoontega mingi jama. Me pidime ööbima Aafrikas, nagu põgenike-laagris. Olime vabatahtlikud. Mere või jäe ääres ei saanud ööbida, sest seal liikusid krokodillid.
- …
Ühtegi mõnusta unenägu ei mäleta.
Samas võib-olla oleks raske ärgata, kui liiga mõnus uni on. 
Kell on nüüd miljon. Pakin oma õppimise kokku ja sätin ka end sängi.