Pajatan natuke sellest laulust ja lauljast.
Laulja on surnud. Sai surma Jamaical ühes avariis. Maetud on ta Taani, H.C.Anderseniga samasse kanti (Kopenhaagenis).
Tema ema on/oli Taanis fotograaf, tema isa elas Sudaanis. Vanemad olid lahutatud ja isal oli (vist) uus naine Sudaanis. Oletan, sest isal oli Sudaanis lapsi.
Selles laulus kirjeldab Natasja oma elu. Tal on natuke tumedam nahk. Seega siin Taanis küsiti temalt pidevalt, et kas ta on lapsendatud, kust ta pärit on jne… Kutsuti “see must tüdruk” (must = värv).
Sudaanis kutsuti teda valgeks tüdrukuks, aga halvas mõttes valgeks.
Seega ta laulabki, et Taanis on ta sündinud, Taani on tema kodu. Aga Sudaanis on tema juured. Samas mõlemas riigis on ta ühiskonna poolt hüljatud.
Ja siis on Jamaica… Seal oli tema karjäär. Seal peeti teda rikkaks, sest tal oli heledam nahavärv (kui sealsetel elanikel). Seega oli tal seal hea olla ja seal oli tema kodu.
Laulus ta ütleb ka, et terve maailm on tema kodu.
Ma tervet laulu ei tõlgi, sellel korral. Äkki mõni teine kord. 
***
Aga tahtsin kirjutada, et see lugu on väga tänapäev. Selline dilemma tekib paljudel noortel, kelle vanemad on (1) kas maailmas laiali või (2) või vanemad on erinevatest riikidest pärit.
Natasja mure oli ka see, et igal pool oli nagu tema kodu, aga tegelikult ei olnud tal kodu kusagil. Juured on üheskohas, ema teises kohas ja karjäär kolmandas kohas.
Mina täitsa mõistan teda. Mul endal ka ju umbes sama jama. Pole kodu ja siis käingi ringi ja otsin oma kohta, oma kodu.
Ma ei taha kurta. Mul pole hullu. Mul on selle kandi nahavärv ja kauge-kauge esivanem on Taanist pärit, seega on mul geeni ka.
Temal võis ikka väga raske olla.
Seda lugu kuuldes ma mõtlen nendele perekondadele, mis on rahvusvahelised. Ma arvan, et see probleem on väga tänapäeva probleem. Samas seda pole nagu probleemina tunnistatud. Mulle pole küll kõrvu jäänud, et riigi tasandil sellega tegeletaks. Natuke on see integreerumise teema, aga…
Võib-olla sellest ei tekigi suurt probleemi…
Minu jaoks on Taani ka Eesti või Eesti on ka Taani. Taanis on 4-5 lennujaama. Ja vahel on lennukiga isegi odavam Kopenhaagenisse sõita, kui autoga või rongiga… Tegelikult ka. Ja kui juba lennukile astud, siis pole vahet, kas sõidad Kopenhaagenisse või Tallinasse. Seetõttu ongi tunne, et olen Eestis, aga teises linnaosas. Jah, keel on võõras, aga… Samas kusagil Lasnamäe tagaotsas oleks ka keel võõras, aga ometi Eesti.
***
Sain vist mõtted kirja.
***
Koolis. Kennethit kohtasin hommikul. Ta ütles, et luges läbi need postkaardid, mis ma kirjutasin (koduse ülesandena). Ta ütles, et hästi kirjutasin. Tõi välja, et talle meeldis see jalgpalli osa.
Me pidime kirjutama 5-6 postkaarti. Õpetajale tuli kirjutada. Ma kirjutasin talle. Taust oli selline, et kord olin Aalborgis, kord Kopenhaagenis, New Yorgis, Pariisis, Londonis jne… Igatahes… Siis oli antud märksõnad, mida tuli kirjas kasutada. Aalborgis oli jalgpall ja Pariisis vist ka. Mina ei tea jalgpallist suurt midagi. Uurisin sõnaraamatust, et jalgpall tähendab ka seda asja, seda palli, millega mängitakse… Seega ma kirjutasin (käsikirja järgi kui Aalborgis olin), et ostin talle (Kennethile) jalgpalli. Ja kui Pariisis olin, siis kirjutasin ja küsisin, et kas ta kasutab ka seda jalgpalli. Ja kas jalgpall meeldib.
Kusagil oli õlu, ostlemine, teater märksõnad. Sinna kirjutasin, et mina lähen nüüd ostlema, õhtul lähen teatrisse. Kahju, et sa reisile kaasa ei saanud tulla. Ma arvan, et sa jood praegu õlut ja vaatad jalgpalli TV-st. Ma olen ikka nii vaimukas.
Pariisis pidi kirjutama punasest veinist, pitsast, Eiffeli tornist. Ma kirjutasin, et mingite terroristide pärast on torn suletud. Ei olnud hea päev. Ostsin kaks pudelit punast veini, joon siin hotellis. Nüüd on tuju juba parem.
Ma olin omast arust ikka vaimukas.
Mõte hakkas jooksma.
***
Uues klassis peame kirjutama pikemaid tekste. Peame kirjutama e-maile. Täna pidin kirjutama ühele sõbrale ja kutsuma teda jalgpalli mängima. Kohustuslik punkt oli põhjendada, miks ta peaks tulema. Ma kirjutasin, et jalgpalli mängida on tore/naljakas, lisaks sellele saab leida uusi sõpru ja kõigele lõpuks saab suuremad musklid. Õpetaja luges ja hakkas naerma.
Ma olen hoos.
Tegelikult oli täna just mõte nii kinni. Me pidime kirjutama (kiiremad pidid kirjutama), samal ajal õpetaja rääkis teistega ja ühed meie kirjutaja grupist vaidlesid, et kas me oleme professionaalsed mängijad ja mis võistkonnast jutt käib jne (minu jaoks ebaolulised pisis asjad, ma häman nendes hämarates kohtades…). Igatahes, raske oli kirjutada ja… Tundsin, et asi ei edene, aga ikkagi sai midagi meeldejäävat paberile.
Et siis jah… Varsti-varsti saan hakata lasteraamatuid kirjutama (taani keeles).
***
Taani keeles rääkimine on raske. Tunnen end nii dum-dum‘na (lolline, totakana). Kenneth ka ikka tuleb rääkima, aga ma ei oska vestelda. Ma olen suutnud ainult öelda “ja”. See on kõik, mis tuleb. Ma kardan valesti öelda, seega ei ütle midagi.
Täna tuli Emily minuga rääkima. Rääkisime taani keeles, sest ma ei suuda inglise keeles rääkida. Mul on need keeled nii sassis. Igatahes… Ta ütles, et ma olen koguaeg nii vaikne. Üldse ei räägi… Oh… Ma ei osanud midagi vastata. Pomisesin, et ma pole rääkimises osas/hea.
Tuleb hakata end sotsialiseeruma.
Täna oli üldse selline kehva päev. Mulle tundus, et ukrainlased mõnitavad mind ja naeravad minu üle. Ukrainlased on selles klassis võimupositsioonil, nad on enamuses (loodan, et sai õige sõna).
Esimesel päeval ma ütlesin, et räägin natuke vene keelt. (See oli viga. Ma ütlesin, sest ma mõtlesin, et see on oluline, et nad teaksid, siis nad ei hakka minust vene keeles rääkima, et on oht, et ma saan aru.) Aga nendeni jõudis sõnum, et ma räägin vene keelt ja nüüd nad räägivad minuga vene keeles, aga ma ei saa üldse aru. Olen selle nii ära unustanud. Ja tegelikult oskasin ma kunagi vaid end tutvustada ja väga lihtsaid tekste lugeda.
Igatahes… Jah.. mulle tundub, et nad arvavad, et ma suurustasin oma oskustega, et ma olen selline suurustaja ja nüüd nad üritavad üks-ühe võidu tõestada, et ma ikka ei räägi vene keelt ja ei saa aru jne…
Igatahes… ma hoian hästi madalat profiili. Mängin natuke lollikest (ma ei taha enam see kõige tublim olla, olen sellest pääsenud).
Kindlasti ma võimendan asja üle. Tegelikult on nad toredad ja aitavad mind. Mul pole ühtegi konkreetset tõestust, et nad mind vene keeles mõnitavad, ma ei saa ju aru.
Aga… Ma ei lase end sellest häirida. Mina õpin seal taani keelt ja olen niisama vahva.
Homme püüan olla positiivsem ja siis näen olukorda ka vast paremast nurgast.
***
Postituse lõpp! 