Ülla-ülla… teema: Üksildus

Ilmad on ilusad. Liiga ilusad, st liiga kuum on, seega ma naudin seda ilusat ilma toast. :D

Tööle ma täna ei läinud. Helistati, et juhtus ootamatus ja täna jääb ära. Kokkulepe jäi, et “mõni teine kord”. Ma mõtlen, et äkki ma tegin midagi valesti, äkki ma polnud piisavalt tubli jne… Hommikul olin ma varakult valmis, et tööle minna. Võitlesin hirmuga… Hirm suhtlemise ja ebaõnnestumise ees. Korrutasin peas läbi, et mida ma räägin, mida ma teen, kuidas võimalikult kiresti ja efektiivselt töötada jne… Ja siis mõtlesin, et saadud raha panen kõrvale, autoremondi jaoks…

Siis tuli info, et töö jääb ära. Ok, raha kõrvale panemine tühistada, ettevalmistatud dialoog tühistada ja töö-efektiivsuse mõtted tühistadada. Vaikus… Nii… Seega, täna JÄLLE vaba päev. Milline õudus. :D Mind karistatakse vaba päevaga (mõni ootab neid, ma olen ka oodanud). :D

Ega midagi. Täna hakkasin kohe õppima. Jätsin selle paanilise FB-tamise ära. Kuigi ühe ingliskeelse kirja saatsin.

Õppisin uusi tegusõnu. Vaatasin ühte interneti lehekülge, mida Kenneth soovitas, et taani keelt harjutada. Seal on ülesanded. Lugesin, et see on DU1 (danskuddannelse 1, mina olen DU3)… Kenneth ütles, et see on DU3. Täna tegin mõned harjutused sealt. Kohutavalt keeruline, me pole koolis selliseid asju õppinudki. Ebareeglipäraseid sõnu oli ka väga palju (vist 250, meie õpikus on kasutatud 73 ja neid ma siin õppinud olengi).

Arvasin, et saan ilusti hakkama nende ülesannetega, aga ei saa. Läksin närvi, tundsin end rumalana. Kõrvus kõlasid lohutuseks Kennethi sõnad: “Need harjutused on DU3-le, DU2 jaoks on rasked (see klass, kus ma enne olin)”.

***

Aga see üksildus. Edusamm juba seegi, et ma seda tunnistan. See pidavat olema pool võitu.

Lugesin Äärelinna Rohutirtsu saadetud viidet. Miljon mõtet tuli pähe. Ja hästi palju äratundmist oli ka.

Tegelikult on mul vaja endaga veel hästi palju tööd teha. Aga ma ei taha endaga enam tööd teha. Mul on endast kõrini. :D Tegelikult ka. :D Seega, las “mina” ootab. :D Tal aega küll.

***

Üksilduse põhjused või seda tingivad faktorid… Ma ei tea, kuidas neid nimetada. Märksõnad: enese süüdistamine, hirm ebaõnnestumise ees, usaldamatus, kartlikkus, tagasihoidlikkus, üksilduse varjamine…

Mul on need kõik täitsa olemas. Seal kirjutises kõrvutati üksildust ja anoreksiat ja depressiooni. Toitumise häire mul oli (või on senimaani), depressioon oli vist ka… Seega on mul ju kogemusi selliste vaimsete haigustega. :D

Teglikult tahtsin ma jõuda selleni, et kui mul oli söömisega probleem (ülesöömisega), siis töötas kõige paremini “sundmõtete” äkilise lõpetamise meetod. Need “ilusad mustrid (loe: armid) mu käel” – see ei olnud hea lahendus, aga kummine patsikumm ümber käe ja selle tirimine ja lahti laskmine, see aitas küll (kui mul oli meeles seda teha). Tekkis korraks valu, üldiselt märki maha ei jäänud, vahel läks nahk natuke siniseks, mul on õrn nahk…

Kui hakkasin end paksuks sõimama või hakkasin paaniliselt šokolaadi ostima, siis tirisin kummi ja plaks. Vahel tuli ikka hea mitu korda seda teha…

Mõtlesin, et selle üksildusega sama asi. Kui hakkan mõtlema, et olen üksi, et keegi mind ei armasta, kedagi minu käekäik ei huvita, siis plaks. Ja suunan mõtted ümber.

Sama meetodit võib kasutada ka siis, kui tekib hirm ebaõnnestumise ees või suhtlemise ees. Ma ei kujuta praegu ette, kui keeruline oleks seda reaalselt teostada.

***

Ma hakkasin mõtlema. Jah… Alles nüüd… :D

Mida ma kardan? Mis juhtub, kui ma jään rumalaks? Mis juhtub, kui ma lihtsalt olen, ei tee mitte midagi? Mis juhtub, kui ma ei saagi kunagi tööd? Mis juhtub, kui mu ema ei suuda oma laene tasuda? Mis juhtub, kui onu ja mu isa müüvad vanaema maja maha? Mis juhtub, kui ma jäängi pärisvanatüdrukuks? Mis juhtub, kui ma ei leiagi kunagi endale sõpru (hingekaaslast), kedagi usaldusväärset?

Ja kui ma nüüd nendele olukordadele ja hirmudele otsa vaatan, siis tunduvad need nii tobedad.

Tegelikult on ju oluline tervis, soe koht pikali heitmiseks, turvaline olek, söök… See kõik on olemas. See oleks olemas ka siis, kui realiseeruksid need kõige-kõige hullemad stsenaariumid (see sõna on minu jaoks ohu-sõna. Ma alles üsna hiljuti õppisin seda kirjutama. Võin vigu tega.).

Kui nüüd vaadata uuesti neid olukordi: töö-otsimine, inimestega vestlemine…

Üks hirm on see, et äkki ma ütlen midagi valesti, äkki minust ei saada aru. Aga pole ju hullu. Midagi ei juhtu, elu läheb edasi. Kui esimest korda ei saa, siis äkki kümnes kord õnnestub. :D

Äkki ma ei leiagi endale sõpru. Oot… Nagu Heiki ütles, maailmas on väga palju inimesi, pole küsimustki, et ma ei leia endale sobivat. Kõik variandid on olemas, mine ja osti ja võta. :D

See on see hetk, et kiigun juba suure hooga, kohe-kohe olen valmis üle võlli lendama. Ma olen seda hetke nii kaua taga ajanud. Olen vaeva nänud, et see suur hoog sisse saada. Iga korraga liigun ühe nano-millimeetri kõrgemala. Varbaga juba puudutan seda võlli murdepunkti… :D Aga siis vajub kiik ikka alla ja võllikas jääb tegemata.

Ma olen enam kui kindel, et Minny läheb homme kooli ja sulab klassi nagu hall hiireke. Kui julgen suu lahti teha, siis pärast kodus mõtlen ja analüüsin neid kolme sõna, mis mu suust välja tulid. :D

Aga… Eks ma kirjutan siis seda juttu mitu korda ja harjutan ja harjutan veel. Äkki ühel päeval olen ma oma hirmudest vaba. :D

***

Muidu S tegi mu keha suhtes kriitikat. Küll oli vorstike kõhu peal ja küll olid teksased liiga kitsad ja küll ikka tagumik liiga suureks läinud jne… Aga nüüd… Eile… Eile tuli tema suut sellist kiidu laulu, et oh-oh-hooo… Minny on ikka nii peenike, no vaata ennast, nii sale, nii peenike. Peenikesele inimesele istuvad kõik riided hästi…. :D

Ma olin kohe kohmetu. Ma ise ei arva, et ma nüüd nii peenike oleksin. Lihtsalt olen ja välsin välimusele mõtlemist. Kusjuures kaalunud ma ennast pole (mitu päeva juba).

Päike põletas nägu, nüüd omast arust olen kole ja korstus mutt. Käed tundusid ka kortsulised. :D Aga mis sellest. Sisu on tähtis, mitte pakend. :D Homme püüan kooli minna ilma meigita. Muidu ma värvisin ikka ripsmed ära, aga homme ei tee seda. Vähemalt selline on plaan.

***

Lähen otsin need kummid ja panen käele. Mis ma S-le ütlen? Uus trend… :D

Seose selle käega… Emilyl on ka vasak ranne armiline. Temal on must nahk. Ma ei tea musta naha eripära, võib-olla see nahk läheb ise selliseks triibuliseks. Aga minu meelest olid need armid. Samasugused nagu minul ja sügavad… Ta on ise hästi selstiv ja lõbus tüdruk. Aga kuidagi nagu kaugel… Ta võib vabalt kasutada rahusteid. Ma ei oskagi seda kirjeldada. Nagu oleks natuke empaatiast puudu ja nagu oleks vähenenud see ohtutaju. Ma arvan, et ma ei võta seda teemat üles. Ma pole valmis endast rääkima ja kui ma end ei ava, siis miks teist inimeest lahti kangutada…

***

Kuidas olla teisiti? Kuidas olla ilma kartmata (ilma hirmu tundmata)? Kuidas tuvastada asjad ja tegevused, mida ma tahan? Kuidas neid saada ja teha?

Minu jaoks on suur eneseületus see, et koolis suu avada. Ma küll arvan vahel midagi ja mul on mõtteid ka, aga ma ei suuda neid välja öelda, eriti, kui need ei kattu teiste mõtetega. Vahel ma olen öelnud, aga mind ei kuulda. Keegi pole harjunud, et ma midagi räägin, seega olen oma kookonisse tagasi pugenud. :D

Mulle on sobinud see tasuta laulja roll. Ei kigelegi sellest väga välja, aga selles rollis on ka veel palju, mida muuta annaks… Mida annaks nähatavamaks ja domineerivamaks muuta.

***

Tegelikult ma hakkasin täna siis kirjutama haledat teksti. Minu ja minu ideaalse sõbra vahel. Aga õnneks leidub vähemslt üks aktiivne blogilujega ja kommenteerija.

Ma ise arvasin, et olen juba oma masendusega nii igavaks muutunud, et kõik on ära kadunud. :D Aga veel ei ole.

Kui ma siia sisse login ja näen, et kommentaari märgi juures on 1 või 2, siis mu silm läheb kohe särama (nagu jõulu kingituse saanud lapsel)… Vahel on mingi räpspost tulnud. Siis mu sära kaob. Aga korraks oli hea olla. Õnneks on mu arvuti vana ja aeglane. Seega ma pean hea mitu sekundit ootama, et näha, kes kommentaari kirjutas ja mida kirjutati. :D

***

Nüüd hakkan ma siis harjutama ebameeldivate tunnete tuvastamist ja nende katkestamist. Kui tunnen end üksikuna, rumalana, koledana, vanana, siis plaks… Uus teema… Ma peaks mingi teema valmis mõtlema, et see mõttevahetus ikka kiiresti ja positiivses suunas liiguks. Äkki hakkaksin taani keele sõnu kordama või hakkaks mingit matemaatika ülesannet lahendama või kujundaks oma ideaalset meest oma peas… :D

Ahjaa… Ma tahtsin kirjutada, et ma läksin oma ideaalse unelmate mehega tülli. Jah, sellega, kes eksisteerib vaid minu fantaasiates. Kuidas neid kutsutaksegi? Kujutledav-kallim? Jah… Meil on väike pere draama. Ta kolis oma ema juurde. Ma olen kahe paari kaksikutega kodus. Vahel on üks paar kaksikuid käes ja teised on tulekuvalmis… Kuidas tuju on… :D Sai piisavalt segane jutt? Siis on hästi. Ma olengi segane… :D

***

Midagi hama alla ja siis vaatan edasi, kuidas tänane päev kokku tõmmata.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>