Armas Tim

Armas Tim ütleb, et ma olen totu. Ei, see pole probleem. Tegelikult ta ei öelnud, me ju kirjutame. Jah, ta on see jutuka-poiss. Ma ikkagi läksin teda sinna otsima, aga alles pühapäeval, seega kaks päeva suutsin end eemale hoida. Ma arvan, et pikemaajalised Minny-blogi-lugejad teadsid juba esimesest tähest alates, et Minny läheb Armsa Timmiga vestlema, sest see poiss avaldas Minnyle muljet. :D

Jätkuvalt oli temaga tore kirjutada. Me oleme kirjutanud mitmeid tunde, aga ei tea üks-ühe nimesid ega midagi. Nii estlaslik. :D

Ma nüüd mõistan, miks ta ei soovi FB vahetada, kuidas seda öeldakse, FB sõpradeks hakata:

  1. on väike tõenäosus, et ma olen kole, vana, klammerduv vanatüdruk, kes hakkab teda piirama ja tema sõpru küsitlema
  2. või äkki hakkan tema ajajoonele armastusest punasesüdamelisi vihjetega pildikesi ja videosid saatma
  3. või teen midagi väga hullu… praegu ei oska isegi mitte pakkuda..
  4. tavaliselt on inimeste terve elu FB-s, seega oleks FB-jagamine nagu perekonnaga tutvumine või veelgi siduvam, tema sõpradega tutvumine, tema harjumuste ja päevakavaga tutvumine jne… (Mina olen see lumeinimene, kes on FB passiivne. Seega minul seda muret pole, et inimene saab minust liiga palju teada FB-vahendusel.  Pyrat pani minust ja temast pildi üles ja kirjutas alla “minu partner”. Mu ema küsis, et kas selle panin mina. Ta oli väga ehmunud näoga. Kui ma ütlesin, et “ei”, Pyrat tegi ja ma ütlesin, vaid “ok”. Ema arvas, et ma olen lesbi. Pyrat on Thai-naine-neiu. Mõistate? Selline armas thailanna.)
  5. võib ka juhtuda, et meie vestlused sobivadki sinna keskkonda. Mujale ei sobiks. Et mitte riskida, siis jäädagi sinna ja jättagi asi nii.

Eile jutukas olles ja teda oodates. Kohutav, vana ja paks Minny ootas u 15-20 minutit ühte ilusat noort kutti. Kuhu ma lagenud olen?… :D Igatahes, minuga vestles üks teine kutt. Ma vist olin temaga juba ammu vestelnud, aga tema seda ei teadnud. Mul oli juba tema suhtes kerge eelarvamus. Aga püüdsin viisakaks jääda ja oma eelarvamusest üle olla. Igatahes… Ta hakkas ka peale, kus ma elan jne… ja lõpuks küsis ka minu eesnime ja pilti. Ma pilti ei jaganud. Küsisin, vaid, et kui ma olen kole ja paks, et kas siis ei sobi vestelda. Selle peale jagas tema koge oma FB-i. Ma mõtlesin, et me hakkame arutama teemat, aga… See hetk sain ma nägemuse, et ma võin ju Timmile ka samasugune kergelt hull tunduda. :D

Jutukas ma kirjutangi, et olen kole ja paks, kui vestlust alustatakse, kus ma olen, kui vana, kas tutvun ja milline ma välja näen (pilt või kirjelda ennast). Tavaliselt ei ole vaja rohkem seletada. Nad saavad ise aru, et ma pole huvitatud vestlemast. Ei, nad ei saa aru, nad arvavad, et nad pole minust huvitatud. :D Minu meelest väga mugav viis. Üks kord on juhtunud, et vastaspool ei uskunud, et ma olen kole ja paks. Hakkas mulle rääkima, et ma ei peaks end sedaviisi maha tegema, et las ma ikka saadan pildi endast, et tema siis hindab. Ma läksin netti ja hakkasin koleda-naise pilti otsima, aga ei leidnud ja nägin, et ma kukun selles vaidluses läbi. Ma lahkusin ise.

Nii.. Timmi juurde tagasi. Tema kirjutas, et temal on huvi minuga kohtuda, et võiks kuni oktoobrini tihedalt jutukas kohtuda ja äkki jõuame ka FB jagamiseni ja siis kohtumiseni. :D Jälle mulle meenusin mina. Ma olen ka vahel kirjutanud, et kontakti ei jaga, aga kui saatus meid veel siin kokku viib, siis võib-olla. :D Üks-kõik kui luuleliselt või maagiliselt see ka ei kõlaks, tätab see teisele poolele tunde, et ta peab nüüd pingutama ja tähtede poole palvetama või midagi. :D

Ma märkasin ka mie erinevaid eeldusi. Tema eeldas, et me hakkamegi seal kohtuma. Ta ei kirjutanud, et ta mind seal ootab. Ma ei mäleta, mida ta täpselt kirjutas, aga mulje jäi selline, et ta käib seal igal-õhtul n-ö lantimas ja kui ma ka juhtun seal olema, siis härra võib minuga rääkida/vestelda. :D See mõru-maik on või pole, see polegi oluline. Tegelikult ma isegi teen samamoodi nagu tema, tegelen mitmel rindel… Aga tema eeldas, et meie vestlused hakkavad toimuma tihedalt ja regulaarselt, aga mina eeldasin, et eilne vestlus jääb viimaseks, sest järgmist aega me kokku ei leppinud ja mina peaksin keskenduma hoopis muudele asjadele, töö-otsimine ja keeleõppimine.

Nagu mu mõtete lugejad ja mina ise, me teame, et ma lähen sinna tagasi ja ma ootan teda jne… Ja siis kurdan, et kui tobedalt armunud ja rumal ma olen… :D See on minu elu refrään, aga viimasel ajal tuleb seda tihemini kui salme (kuidas öeldakse seda osa laulust, mis ei ole refrään=kordus?).

Nii.. kas ma sain nüüd Timmist kõik. Ei, natuke veel. Ma pole päris kindel, kas need pildid temast olid ikka tema pildid. Aga mulle meeldib mõelda, et olid. :D Ta on hea jutuga. Jutu poolest tundus hästi Rando moodi. Ilusasti seab sõnu lausesse ja natuke kiidab isegi. Ma tundsin end väga erilisena. Ohhh + õnnis naeratus. :D

Ta oli täpselt see, mida ma seal jututoast otsisin. Lihtsalt keegi, kellega rääkida ei millestki. Kahjuks võtab see aega. Ma vist ei tohiks endale sellist luksust pakkuda. :D

Ma natuke prognoosin ka. Ma arvan, et päris elus kohtudes ei oleks üldse mitte nii põnev. Või noh. Meil ei jätkuks juttu ja ta on laps. Või noh. Ta näeb välja nagu noormees, aga mitte nagu mees. Päris ilus oleks tema kõrval jalutada. Ma kujutan juba ette neid tibide kadedaid pilke, kui vana Minny hoiab käest kinni ilusal noorel kutil ja kui ma suudaks veel selle kuti pilgu endale tõmmata, küll oleks ikka vahva. Aga see oleks kõigest üks vahva pilt ei muud. Tulevikku seal pole… Igati ratsionaalne oleks Timmi mitte kiinduda, aga ma olen seda vist juba teinud. :D

***

Nüüd siis põhiosa juurde. :D Ma olen rumal, väga-väga rumal. Tunnete-rumal. :D Mulle väga meeldib bänd Põhja-Tallinn, aga ma ei saa seda muusikat kuulata, sest mulle meenub suvi ja Heiki ja need tohutud sädemed ja siis tuleb see külm dušš/reaalsus, et seda pole. Pole võimalik, kõik on läbi. Kõik, mis oleks võinud või saanud juhtuda või edasi areneda, seda ei tule. Kõik, lõpp, läbi. :D Pean mõneks ajaks teise bändi leidma, midagi neutraalsemat. :D

Nüüd… Teiselt poolt rumalusest ka. Tulin siia Taani. Arvasin, et saan tööle jne… Nüüd olen juba aasta-aega ilma tööta istunud. Väike masendus hakkab tekkima. Ja keelt ka eriti hästi ei oska. Arenenud olen, aga päris vestlust veel ei suuda pidada.

Ei, ma ei anna alla. Ma jätkan kuni viimase hingetõmbeni. Lihtsalt möönan, et asi ikka on raske. Teinekord läheb hästi, teinekord on mõõnaperioodid ja vahel on need eriti pikad mõõnaperioodid.

See teadmatus tuleviku ees on vist see kõige rusuvam. Kõike võib ju juhtuda. Aga ootamatusi ei suuda ma ette näha. Ma saan näha ja teada vaid seda, mis on praegu ja praegu on eriti S*tt seis või kuidas see maakeeli ongi. :D

Ma tean, et ma ei taha olla pereema ja käia tööl, et maksta maksud ja toita peret. Ma ei taha seda. Praegu ma tõesti ei taha seda. Ma olen maksnud nii kõrget hinda nende õppimiste ja kolimistega, et ma lihtsalt ei ole nõus leppima sellega, et võtan kinnisvara laenu ja mehe ja siis see ongi minu elutöö. Maksta kellegagi kahesse üks laen ja toota + kasvatada järeltulijaid. Kõik… Ja kui juhtub see teine olema ka mingi (nagu mul ikka juhtub see teine olema), siis… Esimesed viis aastat on tore, aga ülejäänud 25 või 35 aastat on üks suur väljakannatamine ja kirumine. See tõesti pole see, millest ma unistan.

Samas on mul hirm, nagu mul ikka suurte asjade ees on. Hirm, et mu unistused on liialt kõrged ja utooplikud ja kas ma ikka teen täna piisavalt, et neid saavutada… Ma ei saa näha tulevikku… Täna nägin unes oma kaksikuid poisse. :D Nad olid juba päris suured 1-3 aastased. Aga ma olin neist nagu võõrdunud. Ma olin küll õnnelik, et neid nägin. Tahtsin neid kallistada, aga nemad kallistasid mind vaid seetõttu, et keegi andis neile sellise käsu või ütles, et nad seda teeksid… Kas see on minu tulevik? Karjäär lastele pühendumise, lastega tegelemise arvelt… Jah, mõtlen üle. :D

***

Tegelikult umbes sama pikk tekst läks kaduma. Arvutis on vist viirus.

Ju polnud oluline. :D Kõrgem IT-võim otsustas, et pole oluline. :D

Kõik on hästi. Natu masetsen ja siis läheb jälle kõik hästi.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Armas Tim

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Ma ei usu, et asjad tänapäeval väga muutunud on,kui arvestada inimloomust üleüldse.Pole tavaliselt sedasorti tutvused midagi head toonud.Endast mäletan, et sai kunagi kirjutatud mingi poisiga,kes olla lokkisjuukseline ja pruunisilmne jne. Kui kokku saime,kuku või pikali:tuhkjas sirge kartulikoor,rohekad silmad,muhkus suu.
    Aga Kati Saara Vatmann ju hiljuti tembutas tutvumissaitidega:
    “Kati Saara Vatmann kirjutab, kuidas ta kolme tutvusportaali kontod tegi ja mis edasi sai “

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Kati tembutamistest ei tea ma midagi.

      Eks ma ise ka naeran natuke enda ja enda naiivsuse üle, samas on tõesti tore kellegagi vestelda. Ma ei oska hinnata, kas ilma neid pilte nägemata oleks ka tore.

      Isegi, kui ta on välimuselt väga eemaletõukav, on vestlused temaga mõnusad. Nii raske on leida head vestluskaaslat ja ma ei suuda temast loobuda. Ise ei suuda, kui tema just ära kaob, et siis veel.

      Ma olen vist juba kaks aastat otsinud või igatsenud sellist vestlust (nagu mul temaga on).

      Ühesõnaga. Jah, olen rumal. Jah, on suur tõenäosus, et see ei too midagi head. Aga praegu on mul hea olla. Kõik võivad mulle näpuga näidata ja kurjustada, aga ma ikka teen… :D

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>