Vau, saatusel on sinu jaoks midagi erilist varuks! Tuleb välja, et abiellud noore miljonäriga, kes töötab end pingsalt karjääriredelil üles.
Ilus ennustus, kas pole. 
***
Aga ega mul muud polegi kirjutada. Hästi palju rämpskommentaare tuleb. Ei tea, kas see viitab, et blogi-populaarsus on natuke kasvanud või rämsu-saatjad on kaitsetest läbi murdnud…
***
S ütleb, et raha pole. Tal saab passi kehtivus läbi, aga tal pole raha, et Eestisse minna ja uus pass teha ja Kopenhaagenisse ta ka ei jõua.
Kuid, siis ütleb, et ma peaksin mingeid kursuseid võtma ja kohe kaks, et tema maksab… Ma ei saa sellest naisest aru.
Minu loogika ütleb, et kui raha pole, siis ei tehta kohe kindlasti lisa-väljaminekuid, vaid pigem vaadatakse, kust kokku hoida. Tema… Ta ostab mööblit kokku ja värki… Nüüd juba räägib, et mingit lossi peaks külastama minema…
Minu aju on erroris ja ma ei suuda mõelda. Tema arvepidamise olen jätnud sinna paika. Kasvas üle pea ja nüüd ei julge seda enam käsile võtta.
Mina tahaks midagi, aga ei tea mida. Ma püüan elada üks päev korraga.
Praegu on energia puudus. Ei jõua jooksma, õppida ei jõua…
Uudised on kohutavad, terror, õnnetused ja vägivald jne… Nagu kuri mesilase- või herilasepesa (maailm on selline). Minu vanaema ütles, et enne teist maailmasõda olevat olnud sama olukord. Kes teab, võib-olla kolmas maailmasõda juba toimub, aga pole veel Eesti ega Taani pinnale jõudnud…
Aga sellele probleemile on lahendus. TV ja arvuti kinni ning eiran S-i. Tema vaatab uudiseid hoolega ja kui õhtul on uudis mingist terrorist, siis ta ei saa magada. Ja hommikul on nii õhinas ja räägib.
Võin omast kogemusest öelda, et detailne kirjeldus mingist veresaunast hommikukohvi või -tee kõrvale ei ole just kõige meeldivam. See pole see, mida ma sinna kõrvale nautida tahaks. See pole päris see viis, kuidas ma oma päeva alustada tahaks. 