Ma vihkan raha

See kõlab imelikult 21. sajandil, kus märksõnadeks on: tarbimine, konkurents, kapitalism. Peale selle olen ma õppinud majandusarvestust, mis puudutab väga palju raha ja selle üle arvepidamist, analüüsimist, rahakäibe planeerimist jne…

Kuid kõige selle taustal, ma vihkan raha.

  1. Raha pärast läks mu ema välismaale ja ma ei näinud teda aastaid ja suhtlesin temaga kord kahe-kolme kuu tagant. Lihtsalt paarrida e-teksti ja kõik.
  2. Raha pärast (selle puudumise pärast) mu vanemad pidevalt tülitsesid, kui ma olin laps. Vanemate tüli pealt kuulda, ei ole midagi ilusat.
  3. Raha pärast tulin ma siia Taani ja pingutan kõvasti. (Samas mul pole vahet, kus ma olen.)
  4. Raha pärast on S kuri (jälle). See raha puudumine.
  5. Raha pärast on mu isa ja onu tülis.
  6. Ma arvan, et raha pärast ei suhtle mu isa minuga enam. Ta ei vasta mu kõnedele ega e-kirjadele. (Aga mul on ükskõik. Eks ma viin tema matustel mõned odavamad lille või viin ta Siberisse hooldekodusse. – See oli muidugi must-huumor.)

Neid asju on veel, aga ma lõpetan siinkohal.

Kusjuures, kui mul oleks see raha, kui ma võtaks kelleltki võlgu suure summa raha ja annaksin selle emale ja isale ja onule jne… Ega siis probleem ei laheneks. Nad kulutaksid selle raha ära ja harjuksid suurte kuludega elama ning pärast oleks sama olukord. Aga natuke sügavam. St võlad kasvaksid kiiremini ja probleemid oleksid suuremad ja tülid suuremad… Noh, kõik võimendatult, nagu see asi rahaga ikka käib.

Mina näen, et probleem ei ole raha-nappuses (sest inimesed elavad palju vähema rahaga ära), probleem on pigem raha paigutamises, kulutamises. Ma ei  ole sekkunud, sest ma ei tea, kus see probleem täpselt on. Peale selle, ma lihtsalt ei suuda võtta teiselt inimeselt raha ära või keelatal tal tema oma raha kulutamast. (Ma tegin seda oma eksiga ja tagajärjeks oli see, et tema tutvustab mind, kui rahanäljas tibi, kes kasutab teiste raha enda hüvanguks. Kuigi mina ei taha sellega nõustuda, aga… Need, kes mind tunnevad, teavad, et see pole nii. Need, kes mind ei tunne, arvavad, et tal on õigus, kuid miks peaks mind huvitama, mida mõtlevad või arvavad minust inimesed, kes mind ei tunne… Seega, las see olla. Ma ei taha kasvatada uut raha-intriigi.)

***

Kas ma midagi öelda ka tahtsin? Jah, ma vihkan raha. Ma tunnen end taas nagu lapsepõlvekodus, kus söögi alla ja söögi peale räägitakse kui vähe raha on, et kohe varsti ei saa enam süüagi osta ja siis läheb kodu haamrialla jne… (Ebakindlus, paanika …. ma ei tea… tuleviku ees?) Vastik tunne on ja samas abitus ka, tahaks aidata, aga ei saa ja ei oska.

Kuid nüüd olen ma suurem (ma ei ole laps enam). Nüüd ma ei lase end mõjutada. Ma tean, et paanitsemine, nutmine, virisemine ei aita.

Kui mul on raha vähe olnud, siis ma olen kulusid kokku tõmmanud. Vaadanud üle oma kulutused, söögi jne… Aga… S on teistsugune. Tema läks poodi ja plaanib osta ehitusmaterjali. Küsisin (tema moodi, etteheitvalt), kas on mõtet osta ehitusmaterjali, kui raha pole. Tema vastus oli, et ta ei taha enam ülemise korruse remonti edasi lükata, sest ta on seda juba niigi kaua teinud (juba nii palju edasi lükanud). Minu arust pole see argument, aga…

Ta on ostnud mööblit, mis minu meelest oleks võinud jääda ostamata. Aga ma ei keelanud sest mul polnud ülevaadet tema raha asjadest, arvasin, et ta ise teab. Alati enne ostu olen ma küsinud, et kas rahaliselt tuleb välja. Tema vist vaatab pangaarvele, jah, seal on see riiuli summa ja kõik. Kuid ta ei vaata tulevaid sissetulekuid ja kulusid.

Olen teinud talle palju tabeleid kulude kohta. Igakord on tulemus see, et kulud on suuremad kui tulud. Aga ta ütles, et nii on see alati olnud, aga raha on ikka tulnud. (Jah, ta on võtnud pangast krediiti, üks kord laenas oma sõbralt, kes on nüüd kadunud, nad ei suhtle enam.)

Ta ostis endale väikse õmbelise masina, aga see on mingi teise nimega. Kuid tal pole aega, et sellega midagi toota. Seega tekkis kulu, aga tulu kaasa ei tulnud.

Jah, ma võiksin talle palju etteheited teha, aga ma ei tee seda, sest ka mina teen vigu ja ma ei tea, mis ta saab nendest kuludest. Ma näen vaid seda rahalist poolt, aga tema saab emotsioone, lotust… Ja kui need rahaks ümber arvutada, siis võib-olla on asjalikud otsused olnud. Nt, tänu sellele uuele masinale või riiulitele, ärkab ta rõõmsalt ülesse järgmised kaks nädalat. Või saab energiat, et lisatööd teha või ma ei tea veel mida.

***

Ma tõesti annaks kogu oma raha talle, aga ma ei tea, kuna ma saan töötada ja kuna mitte. Ma ei saa talle midagi lubada. Ma tõesti teen kõik endast oleneva.

Ma tean, et paaniliselt CV-sid saates või pisarates töökuulutusi lugedes, ei teki raha juurde. Ma tean, et paanitsedes või närvitsedes ei teki raha juurde. Ja kui piiluda järgmist etappi, et raha tuleb, siis see ei lahenda probleemi. Raha ei lahenda probleemi, see raha-haigus lihsalt süveneb.

***

Ma juba kardan, et nüüd tuleb kommentaare, et ma olen liiga passiivne ja mõttetu jne… Seda teeb mu ema nagunii oma käitumisega. Ta otse ei ütle, aga räägib selgelt kehakeelt.

Ja siis ma tunnengi end tühiselt, aga ei lase ennast rööpast välja viia. Vahel õnnestub paremini, vahel kehvemini…

Täna mõtlesin, et kus ma olen valesti teinud. Nagu käiksin vastuvoolu. Ainuke asi on vist see, et ma sündisin ja selle ammuse rumaluse tõttu nüüd eksisteerin. Seega, sry et eksisteerin, aga mulle meeldib tuul ja vihm ja mõned inimesed ja loomad. Ma tõesti ei taha siit ära minna enam. Olen saanud elu-maitse suhu. :D

Seega, süüdi on kõik need, kes olid mu sündimise juures ja lasid sellel juhtuda. :D Nüüd mina eksiteerin ja kui teile/neile ei sobi, siis tegelege ise selle probleemiga, mina teid/neid ei aita. :D Ja nii ongi.

***
Kui kõik ongi nii hull nagu mu ema mulle srveerib, siis… Noh, kohtu otsus võtab aega. Mõned kuud saame ikka siin sees elada. Minu arvet ei panda kinni, sest ma olen liiga suur. Mind võidakse saata tagasi Eestisse, aga neil ei ole aega selleks, seega saan ma edasi eksisteerida.

Kui tuleb otsus, et majast tuleb välja kolida, siis antakse ju aega või võtan nahaalselt ise aega (olen see puuk-üürnik). Ja siis vaatan, mis võimalused mul on, kuhu ma saan edasi minna.

Ehk siis, taaskord olen natuke ummikusse elanud, aga ette ei hakka muretsema. Tegelen probleemidega siis, kui need kätte jõuavad. Tavaliselt tulevad koos probleemidega ka mõned lahendused, mida kaugelt ei oska näha. Seega… Ootame ja näeme. Mina ei lase enda tuju nulli. Ma ei lase ennast sellest häirida.

Kui S liiga hulluks või väljakannatamatuks muutub, siis võtan rohkem jalutamise tuure. Las tigetseb üksi. Mina saan vaid teda kuulata ja võimaluste piires aidata.

***
Ma vihkan raha. Tegelikult ka. Kõlab nagu hipi, võib-olla ma olengi hipi, aga ma ise veel ei tea seda. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

6 kommentaari postitusele Ma vihkan raha

  1. Roland kirjutab:

    Tead, ma vist kunagi ütlesin Sulle, et mulle tundub, et me oleme üks ja sama inimene teatud olukordades.

    Mäletad, ma kunagi rääkisin ja usun, et said aru, kui häititud minul olid pereprobleemid ja ka tööga seotud. Raha poolepealt saan täielikult aru. Tahtsin augustis teha ettevõtluses suured kulutused, kuna mais olid väga head majandusnumbrid, ma ei investeerinud ega kulutanud mitte millegi peale. Olukord? Ütlesin, et ostan seda ja seda ning toda selles ja selles summas. Mis tuli vastuseks? Raha ei ole. Küsisingi, mis juhtus, et mais oli ju raha. Vastuseks tuli:”Mais oli raha, nüüd ei ole.” Inimesed ei saa aru, et nad midagi halvasti tegid, kuna raha neil oli külluses, siis tuli see laiaks lüüa. “Kus oli, sinna tuleb juurde.” Ma olengi vihaselt öelnud, et pensinärid elavad pensionite eest, mitte ettevõtte teenitud kasumit laiaks lüüa. Ma ei suuda siiani emale selgeks teha, et kui on teada, et tuleb periood, kus tulu ei tule, tuleb säästa, mitte teenitud tulu sirgeks lüüa. Ema ja isa jaoks on nii oluliseks muutunud uhkustamine, et ma ei tunne neid enam äragi. Mul on nii häbi isegi nendega kõrvuti oma tänaval seista. Kõik see hiljutine nende hiilgus, mida nad näitavad teistele, on minu palehigis tehtud töö ja nemad arvavad, kuna mina ei tee tööpäevi 9-21, siis ma väga ju ei teegi tööd.

    Praegu mu vend läbiräägibki nendega, kuidas üldse on võimalik jätkata. Pigem kardan, et venna ettevõte on lihtsalt pankrotis ja seega tahab tagasi tulla (Ta ei räägi ühtegi sõna sellest, et tahaks minult laenatud raha mulle tagasi maksta). Ma tahan nii väga siit eemale. Aga mulle pannakse koguaeg südamele, et “ei saa ei tohi lahkuda.” “Mis me läheme siis puu alla või?”Oleks see siis ainult vanemate poolt. Mu vend ütles, et ma ei saa lahkuda kohe, kuna see on kõigi nende alt vedamine. Sama vend mingil kisma koosolekul nõustus juba teise venna lausvaledega, et ma vean ettevõtte põhja majandusnäitajatega seoses. Kui tõestasin, et ettevõtte majandusnäitajad on kõik läbiaegade parimal tasemel, siis keegi ei öelnud, et ma nagu oleksin kivist vett välja pigistanud oma tegevusega. Kõik teised on lihtsalt raha armetult surnuks löönud kohe, kui seda on tekkinud. Mina ise raha pole kulutanud, seega mul on jällegi tekkinud kindlus, et saan oma tahtmist suunata peale ultimaatumitega, kuna mul on majanduslikult väike vara olemas üle pika aja. Jah, rikastes linnades üle mitme aasta selle eest ära ei ela, aga ma kardan, aga siiski tahan oma ellu ootamatusi tuua. Aga kas ma olen nii saamatu, et ei leia, kuidas ära elada?

    Kas Sina oled? Minu arust Sa peaksid lõikama mingil moel oma kunagiste rahastajatega mingid sidemed läbi ja suunduma lõpuks oma unistuste radadele. Tuleb tagasilööke?tuleb. Tuleb ületamatuid takistusi? Ei tule. Tuleb takistusi ainult juhul, kui Sa oled pool Minnyst, kes oled praeguseks. Kas võib tulla ette päevi, kus tunned näljatunnet? Kui tegutsed nagu Minny, kelle võimeid mina tean, neid päevi ei tule.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      See kõlab (minu silmale) nagu midagi positiivset minu suunas ja Rolandi näppude läbi. Sul on vist tõbi või palavik kallal. ;)

      Raha-teema. Jah, seda ma mõistan hästi.

      Uued suured muutused ei ole minule praegu. Ma nimelt eriti ei teagi, kuhu tahaks liikuda. Ma hakkan vaikselt kohanema selle viimase suure muutusega.

      Ma pole inimene, kes täiesti tundmatus kohas vette hüppab. Ma valmistan end tavaliselt ette. Selleks uurin ma tausta ja püüan planeerida ja/või valmistan end vaimselt ette, et kõike võib juhtuda. Praegu ei ole ma vaimselt selleks valmis.

      Mu ema teab hästi, et ma võin mägesid liigutada, kuid seda vaid siis, kui mina seda tahan. Kuid puhtalt tema käsu peale ei tule asjast midagi välja.

      Nt kunagi pani ta mu muru traktori rooli (kui mul veel juhiluba polnud ega midagi). Ma põrusin selles täielikult ja olin endast väljas. Aga nüüd kui ta uue auto ostis (selle viimase, selle teise), siis läksin ma rooli nagu naksti. Ei mingit mõtlemist, auto suri välja, aga ma ikka lasin edasi. Koju jõudes käed värisesid, aga ära tegin. Ema oli üllatunud.

      Nt inimestega rääkimine. Kui S mind käseb, siis ei juhtu mitte midagi. Ma pobisen ja ebaõnnestun. Kui ma ise olen selleks valmis, siis saan taanlastega jutud aetud, nt see töövahendusettevõttega suhtlemine, töötamine. Ka sellega valmistasin talle üllatuse.

      Jah, mina ei toimi käskimise ega soovitamise ega hirmutamisega, mina pean ise tahtma ja ise selleks valmis olema. Praegu mul pole seda tunnet, et läheks ja teeks midagi suurt ära. Praegu on see tunne, et teeks väikseid samme selle suure saavutuse suunas. Testin end ja uurin pinda ning püüan leida selle motivatsiooni ja julguse järgmise suure sammu jaoks.

      Kes arvab, et ma raiskan ennast ja aega. Siis… Iga inimese eesmärk ei ole lapsi toota ja perekonda mängida. Ja aega on lademes. Mina teen midagi ja arenen. Mind ei saa panna samasse potti koos nende a-sotsiaalidega või noortega, kes joovad end täis (teevad lapse ja on terve oma elu ühe idioodiga seotud ja lapsega lukus).

      Mina olen valinud teise tee. See on ainulaadne tee, seda ei saa võrrelda tavaliste (traditsionaalsete) inimestega. Jah, ma võin põruda, aga ma võtan selle riski ja teen enda-moodi.

  2. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Kuule,vaata,kuidas see sinu Roland siin kommentaarides tuult saab nii et tolmab ja neil on väga õigus!!!
    https://rameshwar.wordpress.com/2016/08/16/ma-olen-liiga-vasinud/

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Jah. :) Minu Roland. :D Olen teda halvasti kasvatanud. Tuleks vist rohkem vitsa anda ja nurka saata. :D

    • Roland kirjutab:

      Mina ei tea küll, et ma oleks tuult saanud, aga surkisin liigselt pastakaga kõrva, nii et ei kuule hästi.

      Kui on asju õiendada, siis õienda, mitte ära tee märkusi asjade kohta, millest Sul, ritsikas pole aimugi..

Leave a Reply to äärelinna rohutirts Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>