Tahaksin sind aidata. Nad räägivad, et sul on raske, et su elu on olnud keeruline ja sul on palju probleeme. Ma ju näen, et sul on suur mure ja sa oled tujust ära. Näen, et elu rusub sind. Ma tahan sind aidata. Tahaks kiskuda sind korraks välja nendest probleemidest viia sind tagasi aega, mil sa olid õnnelik. Tahaksin näidata, et see on see sama elu ja need on need samad inimesed, aga muutunud on vaid sinu mõtted.
Tahaksin, et sa mõned tunnid saaksid olla õnnelik ja naerda südamest. Unustada kõik mured. Kasvõi viivuks. Võiksin anda sulle uued ilusad mälestused, mis annaksid sulle natuke rõõmu ja naeratuse mõneks tunniks sinna kurba rutiinsesse ellu.
Ma ei küsi midagi vastu. Tahan lihtsalt aidata. Ma näen, et ma suudaks seda. See poleks keeruline, aga see annaks sulle nii palju. Ma ei saa jätta tegemast lihtsat asja, mis teeb teisele inimesele nii suure rõõmu.
Ma viiksin sind randa. Hüppaksime laintes nagu lapsed. Meie riided oleksid läbimärjad, aga me ei hooli sellest. Me jookseksime võidu lindudega, need valged kajakad rannas. Ma unustaksin end neid kuulama. Sa ei suudaks uskuda, et meri, liiv ja kajaka kisa on see, mis mind õnnelikuks teeb.
Siis soovid sa kallistust ja sa saad kõige tugevama ja soojema kallistused. Ma oleksin lummatud sinu naeratusest ja see rõõm… Ma näen, kuidas elu sinusse tagasi tuleb. Näen, kuidas sinus tekib see soov võidelda ja edasi liikuda.
Ja siis oleks mul õnnestunud saavutada mõne tunniga see, mida teised on aastaid proovinud. Sa räägid oma mõtetest ja muredest. Sa usaldad mulle ka need mõtted, mille tõttu sa ennast süüdi tunned ja vihkad. Ma ütleksin, et see on normaalne ja sul on õigus nii mõelda. Ka need mõtted tuleb läbi lasta ja justnimelt läbi lasta ning siis igaveseks minema saata.
Kuid sa tead ja ma tean, et see on vale. Nii ei tehta. On teisi inimesi, kellele see teeks haiget… Seega, ma ei saa sind aidata. Mul on suur soov, kuid pakkuda saan vaid naeratust kaugusest ja kannatlikkust. Olen läheduses, aga ometi nii kaugel sinust.