Ahjaa, kas ma tööst ka olen juba rääkinud. 
(Viimasel ajal ainult seda tulebki).
Täna liin 4 ja Lars, homme sama… Eelmine nädal oli sama. Kui kaua sedasi? Ma ei tea. Ma ei mäleta, kas keegi veel selle liini küljes nii on nagu mina. Kohe vägisi tekivad mõtted, et see ei ole juhuslik. Sellel on mingi põhjus, aga mis…
Mul ükskõik, kus ma olen. Hakkan selle Larsiga vaikselt ära harjuma ja selle draamaga, mis tema ümber käib. Korraks tõmbab kulm kortsu, aga päeva lõpuks teeb see kino juba nalja.
Täna olin ma pinnuks silmas Janele/Kirstenile (ma ei tea, mis ta nimi, ma arvan, et üks neist kahest). Ütleme, et Kirsten (Jane näeb sarnane välja, aga on rõõmsam ja abivalmim).
Sellel Kirstenil on selline vinguv hääl. Selline monotoonne, natuke madal ja vinguv. Hoiak on ka selline “Mulle juba ette ei meeldi mitte midagi ja kõik käib närvidele”.
Täna töötasime kõrvuti ja vastamisi. Pool päeva oli juba möödas. (Ma olin aeglane seal liini ääres, pidime kala peale panema “külmutatud sousti = täidist.) Ma püüdsin kiiresti teha, aga see soust oli kinni kleepunud ja käed olid kohmakad ja kõik see muu (aga mina polnud süüdi). Igatahes… Jõudsime siis kala edasi lükkamiseni. Lars küsib naerusuil ja rinda ette ajades Kirstenilt: “Kuidas liin läheb, kuidas ta töötab”. (Arvavad, et ma ei saa aru, et minust räägitakse… Alguses ei saanudki.)
Ja siis hakkab Kirsten virisema: “Siin jah, töötab ta enam-vähem, aga liini ääres on ta nii aeglane. Miks ei võiks teda ära vahetada. Elsa tahtis teda Simonaga ära vahetada…” Siis Lars natuke vihastub. Küsib/ütleb: “Ah, see Elsa jälle…” Siis Kirsten viriseb edasi. Siis nad arutavad seda asja ja lõpuks saadab Lars mu Simona juurde, et me ülesanded vahetaksime. Üks null, Kirsteni kasuks.
Aga üsna pea sai Simona töö osta, siis küsisin igalt ettejuhtuvalt inimeselt, et kuhu ma nüüd minema pean. Mind saadeti Larsi juurde. Läksin sinna, tema jättis mu enda juurde. Kala lükkamise kohal oli vahetus toimunud ja seal oli minu lemmik Ewa. Kuni pausini töötasime seal. Vahepeal liin seiskus. Ewa läks kohe pakkima. Palus mul kalad kinni katta, aga Lars sattus peale ja ütles, et tema teeb seda. Ok, hakkasin pakkima minema. Poolel teel Lars vilistab (ma suudan juba tema vile tuvastada sellest lärmist). Lähen tagasi. Lars näitab näpuga, et liini äärde tagasi, kala lükkama. Lähen, jõan sinna. Lars ütleb: “Ole nüüd siin, ära kuhugi mine. Kala tuleb, seal olevat mingi probleem olnud.” Mul tekib kerge muie suule… Nagu mul oleks kuhugi minna. Luban, et ei lähe ära ja ootan seda kala seal.
Mingi aja pärast tuli Ewa ka tagasi, siis vabastasin tema koha ja võtsin teisel pool liini Larsi koha (enda vana koha).
Ning päeva lõpuks maandusin ma jälle liini algusesse (sousti peale sättima). Nüüd oli Kirsten minu vastas liini ääres. Hakkas minu kõrval olevale inimesele rääkima, et tal ei vea, et see kohmakas-aeglane on nüüd seal, et tunneb talle (minu kõrval-olijale) kaasa. (Teate, selline pubeka-tekst (tegu vanema naisterahvaga 50+).) Minu naaber eriti aru ei saanud, sest ta on poolakas, aga siis rääkisid nad kätega edasi… Tundsin end veidi kohmetult, aga püüdsin… Kuid ikka jäi väheks. Soust pudises ja liin liikus kiiresti ja ma suutsin vaid poole oma tööst teha…
Siis tuli abilisi, kes sousti ilusti lahti laotasid ja katkise sousti kastist välja sorteerisid ja natuke aidati ka kalasid katta… Sain korraks peaaegu joonele. Siis tuli ka Lars ja tal jälle muie näos… Tegi mingit nalja. Lene ütles: “Huvitav, temal on hea tuju.” (Tavaliselt vist pole. St Larsil….) Selle peale ütles Kirsten: “Teadagi, miks tal see hea tuju on”. Ja siis läks pilkude tekst edasi… Noh, et umbes minu tõttu. Lene vaatas mind mõndaaega, aga ma ei lasknud end sellest segada. Tegin näo, et ei kuule ega näe.
Umbes 20 minutit enne tööpäeva lõppu pandi liin seisma ja me läksime appi pakkima. Seal olin ma jälle selle Kirsteniga koos. Siis ta virises poolakate kallal, et kleepsud on viltu ja kastid on märjad, et need tuleb ümber pakkida. (Kõik kartsid teda.) Ma mõtlesin, et kui kibestunud ja õel üks inimene võib olla (saab olla)… Alguses tegi ta pabereid liimiseks ja ma pidin neid kastidele panema. Siis saatis ta mind kaste tõstma. Mulle see töö väga meeldib, seega läksin kohe. Aga tema liikus küll aeglaselt. Isegi mina oleksin kiiremini teninud. Kusjuures ma töötan umbes sama kiiresti kui tema, kuid vahe on selles, et tema on seal aastaid töötanud, kui mina vist üks kuu või kaks kuud… On ikka õel inimene. Aga tema süda on koormatud, lasku aga käia, olgu edasi kibestunud mutt…
Päeva lõpus tegi tema virisemine ja torisemine juba nalja. Mina naeratasin, ega lasknud end tema virinast häirida. Ta läks minema täpselt kella pealt. Sekundi pealt… Oli näha, et on ärritunud, et kellegi päeva ära rikkuda ei suutnud… Ütles, et tal on tööpäev läbi ja ta läheb. Mitte keegi ei jäänud teda taga igatsema. Päris ausalt.
***
Hommik algas nõmedalt. Meie liin ei töötanud, mingi külmkapp ei töötanud. Ja Lars oli vihane. (Küsisis mu käest midagi, ma ei saanud aru, siis pööritas silmi, ütles: “Ah.” Lööb käega ja kaob. Kuidas ma järgmine kord siis tean või aru saan, kui tal ei ole paari sekundit, et asja rahulikult seletada.) Ta võib endale kõike lubada.
Kui tööd pole, siis peame aega täitma. Kõik läksid pakkima. Ma läksin kõrval-liinile. Elsa saatis mind pakkima. Lars oli lähedal, Elsa küsib Larsilt üle. Lars ütleb, pakkima ta küll ei lähe, et seal on juba liiga palju inimesi. Elsa küsib, et kas liin saab varsti korda. Lars vihaselt, et tema ei tea, kuna ja kas liin saab korda… Ja läheb minema. Mina siis kahe taani keele vahel… (Mõtlen, et mõnus ülemus siis meil.) Elsa saatis mind ikka pakkima. Sinna jõudes nägin, et kõik seisavad ja lobisevad. Noh, läksin vaikselt aitasin seda töötavat liini, aga keskelt. Christina töötas seal. Lihtsalt läksin ja aitasin. Ega ta just vaimustunud polnud, aga varsti Lene näitas, et liin hakkab tööle. Läksin oma liini juurde…
Hommik oli stressi-rohke. Mõtlesin, et Lars on nagu eit. Tavaliselt mehed nii ei tujutse ja suudavad ikka pea külma hoida, aga see mees elab end küll tööl välja… Tuleb lihtsalt harjuda.
Päeva jooksul ka ei teadnud päris täpselt kuhu ma minema pean. See väsitab ka mind palju. Käi, otsi, küsitle inimesi. Keegi midagi ei tea, nad ei tea isegi, kes teab. Aga minul on kohustus küsida… Seega saan hakkama. Ma juba päris hästi küsin. Ja siis jooksen ühest liini otsast teise… Väga “produktiivne” liinitöö, peaks mainima.
***
Minu suur sõbranna (Anna-Mette) oli hommikul haige. Tal oli seljas tohutu valu. Ta nägi nii koomiline välja, aga asi oli tõsine. Ta käis küürus. Ta näeb välja nagu kunksmoor. Peenike, krussis mustad juuksed, nina on esilekerkiv ja lõug ka, aga silmad on väiksed ja suu ning nina saab ruttu otsa… Tal oli mingi torumüts peas, meenutas torukübarat, aga see oli pehmem… See oli tõesti koomiline vaatepilt.
Küsisin, kas kõik on korras. Püüdsin aidata, aga ei saanud ega osanud. Ma ei teagi, mis temast edasi sai. (Ta tuli rattaga tööle, kas ta tõesti sõitis koju ka sellega?) Tööl ma teda ei nänud, aga ta võis olla teises hallis…
Tööl räägiti teda taga, et loll on, et nädalavahetustel suvemaju koristamas käib, et ta ise on süüdi, et selg haige jne… Nad on kõik väga “mõnusad” sõbrannad üksteisele (taanlased, ma ütlen)… Aga see selleks…
***
Korraks tundus, et nüüd hakkab tööl mõnusamaks minema, et Anna-Mette on sõbralikum minuga. Kuid… Looda sa… Ikka ujub uus uss välja. Ju nii peabki olema. Püüan külma närvi hoida ja sellest kõntsast läbi murda, ujuda. Anna-Mettega lahenes asi ise, loodan, et nende teistega ka.
Lars on lihtsalt paratamatus, sellega tuleb harjuda. Korrata endale, et see polnud viha minu vastu, vaid hoopis probleemid kodus. Ehk siis, mitte võtta isiklikult tema tujutsemisi ja vihastumisi.
***
Ma olin päris kindel, et minu töönädal piirdub vaid tänasega, aga ikka homme ka tööl. (Arvasin, et mind vallandatakse. Lars küll andis mõista, et ei vallandata, aga kui ikka enamus minu vastu töötab ja mind siunab, siis ei saa ju Lars ka midagi teha…)
Nii äge on neid taanlasi vaadata. Käivad vaikselt kontoris rääkimas (hiilivad liini juurest minema või ootavad, et enamus on pausile läinud ja siis lupsavad kontori uksest sisse). Kurdavad ja kituvad. Üks-ühe võidu. See on Taanis tavaline. Ülemused kuulavad ära, aga sisimas saadavad sinna kohta. Ega väga tõsiselt ei võeta. Korraks vaadatakse olukord üle, kui midagi väga häirivat silma ei jää, siis ei tehta midagi. (Kusjuures ülemused kitujaid ei salli, nende peale hästi ei vaadata. Üks taanlane sai ametliku noomituse, kitumise pärast)… Paar korda on Larsi noomitud. Noh, öeldud umbes: “Poiss, ära siis järgmine kord nii tee.” Ja see on ka kõik.
***
Kirsten jälgis mind tähelepanelikult, ootas, et ma vea teeksin, et see suure kella külge panna. Aga ma ei teinud. Ma teadsin juba, mida võib ja mida mitte… Täna polnud tal hea päev. Äkki homme saab kellelegi käru keerata, aga homme pole me ühe liini peal (ma arvan). (Et siis mulle ei saa käru keerata).
***
Aga muidu on tööl rahulik ja tore… Tausta fitness.
***
Lars puudutab nüüd mu jalga. Puusa kõrguselt külje pealt. Enne puudutas õlga, siis külje pealt (naba kõrguselt) ja nüüd on puusa juurde jäänud. Täna ma püüdsin olla tähelepanelik… Aga ikka… Ta puudutas mu puusa ja siis rääkis veel Kirsteniga edasi… Ma andsin talle tähelepanu… Enne vaatasin silmanurgast ja püüdsin kuulata, kuna ta minu poole pöördub. Aga pärast puudutust vaatasin konkreetselt teda, aga lasin kätel käia (kala lükata). Jah… Ega mind ei häiri, et ta mu puusa puudutab. Mui meeldib, lasku käia… Ilus mees ju… Talle on nagu nii seal kõik lubatud…
***
Mida siis veel… Homme on töö ja kool. Võikud on juba valmis, aga kodune töö pole tehtud. Tegelikult ka. Natuke hakkasin tegema, aga kuidagi ei edene. Pean ühe teksti ette kandma, aga kaks-kahele või noh, kolm inimest omavahel (kõigil erinev tekst). Seega ei ole see, midagi hullu. Keele-õppe huvides võiks ju pingutada, aga… Ma pean jääma oma taseme juurde, seega… Pole vaja üle pingutada. Kaks tundi enne keeletundi teen mingid märkmed valmis ja harjutan. Loodan, et homme pole nii rõve päev, et ma jään magama pärast tööd.
Vahel on juhtunud. Olen kaks tundi autos üsna sügavalt maganud. Seal on ebamugav, sest olen esiistmel, sest taga on koerapuur… Väike auto ja seega üsna ebamugav, seega pidin ma ikka mega väsindu olema, et seal magama jäin.
Mõned pildid ka. Need on juba vanad, aga annavad umbes aimu, kuidas ma seal autos elan.
