Muutusteta, kõik ikka endine

Käisin eile sellel viibimisel ära. Nikanor otseloomulikult ei tulnud. Mina ei uurinud enne selle asja tausta. Lihtsalt vajusin sinna kohale. Sinna sõitmiseks kulub umbes 30-45 min üks ots, seega üsna arvestatav aja- ja rahakulu.

Tulemus oli see, et… Ma proovin natuke positiivsemas võtmes kirjutada. :D Maksin (aja- ja rahakulu) selle eest, et saada teada, kuhu ma ei sobi (mida ma teha ei taha). :D Noh, vähemalt on üks asi jälle teada. Nagu see laevade pommitamine (sedaviisi õpin end tundma). :D Ma arvan, et hea seegi.

Nagu ma aru sain, siis see on koht/grupp, kus käivad koos inimesed, kellel on suur huvi araabia-maade vastu (Türgi, Iraak, Iraan, Kurdistan (kui see peaks erinema), Süüria jne)… Nagu näha, siis minul seda huvi pole. Seal tutvustatakse neid keeli ja kultuure, peamiselt läbi tantsu. Aga rahvatants ei ole ka minu huvi (mulle meelib peotants).

Lauas hakati (üks korraldajatest küsitles), miks ma tulin, kust info sain jne… Mul tekkis tunne, et ma pean esitama mingi motivatsiooni-kõne, et kui hea üritus see on. (Ma ei teadnudki selleks hetkeks, mis põhjusel nad koos käivad või… Ma arvasin, et see on koht, kus välismaalased saavad taani keelt harjutada, aga selle koosviibimise suund oli hoopis araabia-maade kultuuri tutvustamine).

Nagu eelnevast tekstist läbi kumab, siis minu ootused erinesid ikka tohutult sellest, mis seal tegelikult oli. Ütleme, et pettumus üks.

Pettumus 2 oli see, et Nikanori polnudki seal. Noh, ma ju olin nii kindel, et me kohtume ja siis kujutasin ette, kuidas me taani keelt praktiseerime jne… Aga jah… Noh, võib-olla nii ongi parem.

Ja kolmas pettumus oli see, et… Õpetaja Anna hakkas jälle mind “aitama”. Mulle kohe kuidagi ei sobi see, et inimesed näevad minus mingit toorikut või halli organismi, mida tuleks kujundama hakata. Omanäoliseks teha.

Anna ütles ja lehel oli kirjas, et kes on töölt tulles väsinud, et need tuleksid kella 21-ks (teed ja kohvi jooma ja vestlema). Nii ma tegin. Üsna täpselt jõudsin, vist natuke hiljemgi. See oli jul selge märk, et tantsimisest ma huvitatud pole. Aga Anna hakkas nuiama, et ma ikka vähemalt ühe tantsu prooviksin. Ma ei soovinud, siis jäi kokkulepe, et järgmine kord siis… Noh-jah… Ma siin mõtlen, et kuidas ma end välja vabandan, et ma ei saa järgmine kord minna ja peale seda korda ja üldse ei saa sinna minna. :D

Jah, selline tantsimine ja lähedus, mulle ei sobi. Ja selline minu “kiskumine” ka mulle ei sobi.

***

Põikan nüüd tasi selle “halli organismi” juurde… Seda kirjutades ma natuke mõistan neid. Ma näen välja nagu hall hiireke nagu hall mass. Noh, ilma emotsioonideta, ilma soovideta jne… Ja otseloomulikult nad tahavad minus elu äratada, et ma õitsema läheksin ja värviliseks muutuksin. Njah…

Ma ise arvan, et tegelikult ma õitsen ja olen värviline, aga ma ei näita seda välja. Ma ei pea seda oluliseks välja näidata. Ma ei julge oma soovidest ja eesmärkidest rääkida. Kui keegi väga uurib, siis ütlen, et minu suureks unistuseks on USA-sse minna ja New Yorki külastada, aga rohkem ei midagi. Kuigi see on tolmukübe minu suurte unistuste juures. (Ma ei taha ega julge oma unistustest ja soovidest rääkida. Kõik tuleb omal ajal või ei tule, omal põhjusel).

Probleem on see, et näen emotsioonitu ja hall välja. Kuidas seda mitte olla? Ma ei tahaks end avada ja näidata oma tegelikku loomust ja samas ei taha ma võtta ka mingit võlts-rolli (ma ei viitsi näidelda). Mulle sobib see igav hall toon. :D Siis jääb üle vaid jätkata samas vaimus, olla see hall edasi ja ignoreerida teiste jõupingutusi mind muuta. :D Saab tehtud! :D

***

Minu teine suur mure on see, et ma tohutult tahan taani keelt õppida ja ma paaniliselt otsin taanlasi, kellega oleks mõnus taani keelt harjutada, aga ma ei leia neid. Ma pole veel leidnud seda mõnusat keskkonda. Ma olen juba mõelnud, et kutsuks ise Larsi välja, otsiks mõne tantsutrenni või lihtsalt kohvi jooma. :D Kaua ma tema kutset ootan. Ta on mitmel korral öelnud, et on minu jaoks liiga vana. Äkki tõesti mõtleb nii. :D

Ma vahel näen Larsi FB, mõnel õhtul ma võin seda täitsa teha. Õhtuti ma olen selline… Noh, ei mõtle ja tegutsen rohkem. Ei tea, kas pärast oleks piinlik tööle minna. :D Raudselt. Ma ei jõuaks end ära punastada seal. :D Peaksin terve purgi jumestuskreemi peale panema, et see tuli-punane-toon mu põskedelt ei paistaks. :D

Ratsionaalselt mõtiskledes ma loodan, et ma seda lollust ei tee. Et vähemalt sellel korral jätan ma endale augu kaevamata. :D Hoiaks oma elu ikka võimalikult lihtsana.

***
Mõnikord, kui ma hästi palju soovin, siis ma ka selle saan. Nüüd ma soovin hästi palju endale huvitavat taanlasest (taani keelt rääkivat) vestluskaaslaast. Jah…. Ma siin mõtlen edasi ja esitan juba sellele mõttekaaslasele kriteeriumid ja kujutan juba ette, millene ta peaks olema jne… Siis on kindel, et ma pettun ja/või ei tunne teda ära.. :D Nii minu-moodi. :D Aga midagi pole teha. Oma isikupäraga tuleb lihtsalt leppida…

***

Püüan nüüd endale eluvaimu sisse saada ja vaikselt tegutsema hakata.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Muutusteta, kõik ikka endine

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    “… rahvatants ei ole ka minu huvi”.
    Hee, sellega seoses meenub mulle üks vanamees, kes eluväsinuna ohkas,et “kõik siin elus on nüüdseks ära tehtud, välja arvatud verepilastus ja rahvatants”…

Leave a Reply to äärelinna rohutirts Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>