Ma olen ikka üles kirjutanud oma segased unenäod. Tänane on ka värskelt meeles… Noh, kirjutan siis…
Olin võõras linnas. See oli suur linn, meenutas Tartu Toomemäe piirkonda, natu Tallinnat ja natuke oli midagi uut. Mul oli mingi hele hall BMW (vist laenatud). Selline vanem, kolmanda-seeria oma (võis olla 95-97). Ma parkisin selle ära. Mul oli 2 tundi aega. Ma käisin mingeid pabereid ajamas (nagu Taani), samas linn nägi välja nagu Tartu (mikro)vanalinn. Sain asjad aetud. Hakkasin autot otsima.
Täpset aega ei teadnud, ei julgenud vaadata, aga oletasin, et mul on pooltundi, et autoni jõuda. Kirusin ennast, et nii kaugele auto jätsin. Hakkasin kiire sammuga minema. Ja jõudsin mäeotsa. Seal oli kirik, mis oli ehitatud puujuurte peale. Seal polnud enam mähe, seal oli sügav kuristik, mille põhja ma ei näinud ja ainult puujuured.
Kuidas saab olla võimalik, et mulda ega liiva pole, et on ainult puujuured ja nii sügaval, et silmaga põhja ei näinud. Üks jäme juur viis kirikuni. Ma olin nii kindel, et selle kiriku taga on parka ja seal on minu auto. Hakkasin kiriku poole minema. Olin keskel. Juur kõikus kohutavalt. Hüppasin ühelt juurelt teisele ja korraga oli nii suur hirm.
Karstin alla kukkuda. Püüdsin vaadata, mis seal põhjas on, aga nägin ainult juuri ja ülikõrget langemist.
Tavaliselt mõtlen ma sellistel hetkedel, et mis siis. Vahet pole kui surma saan. Aga täna ma kartsin. Olin paanikas. Ei julgenud enam ei edasi ega tagasi minna. Tegin otsuse, et lähen tagasi ja lähen ringiga oma auto juurde. Lootsin, et jõuan õigeks ajaks, et tahvi ei saa…
Siis järsku tuli üks noormees ja ulatas mulle käe. (Või ma ise küsisin abi ja ta aitas.) Ta tõmbas mu sellelt kõikuvalt juurelt maa peale tagasi. Ma kirjeldasin talle, kuhu ma oma auto parkisin. Ta oli veendunud, et mu auto on hoopis teisel pool (mitte kiriku taga). Ta hakkas minuga koos auto parka poole liikuma, ta oli valmis mind isegi autoni saatma, aga siis tema sõber hõikas teda bussipeatuses ja ta pidi minema.
Tema nägu oli küll selline, et ta väga-väga tahaks mind aidata. Ma ütlesin, et pole hullu, et küll ma leian ja tänasein teda.
Ta hakkas minema. Siis ma järsku hõikasin talle: “Kuule aitaja, anna mulle palun oma telefoninumber või FB aadres või e-mail. Et ma saaksin sinuga hiljem ühendust võtta ja sind tänada.” Siis hakkasin ma paaniliselt paberit ja pastakat otsima, tema ka…
Kuid järsku helises äratus ja ma ei saanudki teada, kes mind aitas. 
On ju nõme. Ma proovisin uuesti uinuda, sest ma nii tahtsin teada, kes ta on… Kohutav… Miks uudishimuliku inimesega nii tehakse. See peaks olema ju keelatud.
Nüüd ma olen terve päev mõelnud, kes see noormees oli? Kas ma tunnen teda?