Tere jälle!!! Mina siin!

Ma ei suuda teistele inimestele selgitada, miks ma ei aja väikest raha taga. Miks mul on väikestest summadest suva. Ma korjan kopika, kui see vedeleb, aga ma ei sitsi ega jookse selle kopiga taga.

Töötasin suvel ja palka sealt ei makstud. Mulle jättis see ettevõte juba algusest peale sellise mulje, et sealt midagi ei tule, aga S ütles, et ma pean tegema ja minema ja töötama, eks ma siis läksin. Võtsin seda kui trenni. Ja siis palk ei tulnud, S saatis sinna mitmeid kirju, helistas. Jõudis juba päris kõrge ülemuseni oma kaebusega… Juunis töötasin ja detsembris sain juuni kuu eest tasu. 😀 Jah, raha on tore saada. Ma annan selle S-le, sest tema nägi vaeva. Aga ma ootan hetke, kuna tal seda vaja on, sest kui ma niisama annan, siis ta ostab jälle pudi-padi. Igatahes…

(1) Tema nägi asja nii: oled teeninud, siis pead sa selle raha saama. Sa oled oma energiat juba raisanud, sa oled selle välja teeninud, see on sulle lubatud jne… Ta juba kulutas seda raha enne, kui see sai teenitud… Aga see selleks… (I näeb ka asja nii. Ta nimetab mind rumalaks, et ma ei aja oma raha sedasi taga. Ta ütleb, et asi on põhimõttes… Mina ei saa aru, mis põhimõttest me siin räägime. Maailma-parandaja põhimõttest. Võtan endale varaste kasvatamise rolli. Üritan neist seadusekuulekaid inimesi kasvatada… Saan oma raha tagasi ja kohe on nad seadusekuulekad?…)

(2) Mina näen asja nii: raha olen ma teeninud siis, kui see on minu käes. Ma andsin selle raha teenimiseks 3-4 nädalavahetusel 2-4 tundi ja natuke energiat. See tasu oleks olnud rahuldav selle n-ö kulutusega, mis ma tegin (aeg, energia). Kuid suuremat kulutust ma ei oleks nõus tegema. Raha ei tulnud, ma olin juba arvestanud, et see risk on, sest ettevõte tundus kahtlane juba alguses. Seega oleks mulle jäänud kogemus, teadmine, et selle ettevõttega tegemist ei tee ja trennimoment… Minu ema lisas selle raha saamisse mitu tundi ja tohutult palju närvitsemist… Saatis pabereid, kirjutas, helistas… Kui palju närvirakke ta sellesse pani, ma ei tea. Arvestades, et ta on niigi närviline… Mina arvan, et ta maksis/andis selle raha eest rohkem kui see raha väärt oli…

***

Jah, terve elu on üks kauplemine, vahetamine. Üldiselt vahetatakse asju, aga ka aega, energiat raha vastu. Inimesed hakkavad juba päris väiksest peale asjadele, objektidele väärtusi andma. Alati ei käi see üks-ühele rahas, st alati ei ole see väärtus rahalises summas väljendatav. Nt ma pesen nõud ära, et saada emalt üks naeratus. Ma pesen nõud ära, siis ema teeb mulle süüa ja ma saan kõhu täis. Ma aitan isa, siis toob ta mu peolt koju, säästan takso-arvelt… Ma ei oska näiteid tuua, sest mul on rahast suva… Tulevikus, kui ma olen tõsisemalt selles päris elus sees ja riik mind maksude-orjusesse on suutnud tõmmata, võib-olla siis saan jätkata ja tuua mõned head näited. :P

***

Paljud räägivad reisimisest kui suurest hüvest. Nad liputavad reisipiltidega FB-s… Teised on mega kadedad. Mind jätab see külmaks. Ma ei taha reisida. Jah, mul on unistus teatud kohtades käia, aga see ei ole selline unistus, et lähen sinna, teen pildi Vabadussamba taustal ja tulen koju tagasi. See on unistus, minna sinna ja elada seal, saada üheks osaks. Tekitada seal endale rutiin, kodu, paik…

Või siis see raha… Nt 600 eurot ei ole summa, et ma kellelegi pisteliselt helistama hakkaksin ja seda nõuaksin ja meelde tuletaksin, et mulle ollakse võlgu. See ei ole raha, et minule meeldiv inimene endast eemale tõugata. See on summa, mis ma maksin, et saada teadmine, et temale lanamisega peaksin ma olema ettevaatlik… Iga aastaga muutub see summa järjest tühisemaks, sest inflatsioon sööb seda. Ma ei risusta oma mõtteid sellega, et mida ma kõike saaksin selle summaga teha. See on kulunud mu “õppemaksuks”, see on kulutatud summa, seda pole.

Ka 1799 DDK (u 240 eurot) ei ole summa, et ma hakkaksin mingit ettevõtet paluma, et ta mulle mu palga maksaks. Mul puudus korralik leping jne… Ma pigem investeerin oma aega, et õppida keelt, et saada parem/kindlam töökoht, et teenida. Oluline on võimalikult kiiresti uus tulu teenida, mitte kulutada aega ja energiat, et mingit vana kopikat taga ajada.

Mõni võib-olla mõtleb, et küll mina nõuan palju, et oma tagumikku liigutama hakata… 600 euri peale ei liiguta ma kulmugi… Tegelikult see pole nii. Ma lihtsalt näen asju teisiti. Väga teisiti kui üldiselt neid nähakse. Nt ma lähen suurima rõõmuga kalavabrikusse tööle, palk on 113,65 DDK tunnis (7,4 tundi päev, kui saan olla terve päev), 38% maksan riigile ja lisaks veel u 15% muud tasud, 100 DDK-d läheb kütusele, et tööle sõita ja tagasi… Olen arvestanud umbes, et ühe terve tööpäeva eest saan 300 DDK-d. Kakskorda aastas maksan selliselt kogutud summast automaksu, kvartalis maksan ametiühingu maksu. (Ma ei tööta üks päev, mõni kuu töötan kolm nädalat jutti isegi, seega koguneb ja saan oma maksud makstud).

Kuid siiski pisike summa, aga ma liputan saba, et tööle minna ja see pisku teenida, aga ma ei liiguta kulmugi, et ajada taga 600 eur. Ju ma hindan ilusa Larsi vaatamist kõrgelt. 😀 Või siis neid kolleege, kes mind vahel mõnitavad ja minu kulul nalja teevad… Ma ei tea… :P

***

Aasta vahetus ja paljud hakkasid lubadusi andma. Üsna paljud lubadis kaalus alla võtta jne… Juba mitmendat aastat järjest ma selliseid lubadusi ei anna ega selliseid eesmärke ei sea…

Kuid aasta esimestel päevadel muutub mu blogi aktiivseks (just need vanad postitused kaalu langetamise ajast) ja suviselt soojade ilmadega toimub sama asi. Seega minu blogi vanad postitused n-ö aktiviseeruvad kaks korda aastas, aga siis jääb kõik jälle rahulikuks. :)

Vaatasin oma vanad paberid üle. Aasta oli siis 2009, kui ma endale kaalu ostsin ja ma kaalusin 55-56 kg. Mul oli depressioon või midagi. Ma tundsin end meeletult paksuna. Siis hakkasin mõistlikult trenni tegema. Hästi natukene trenni tegema.

2009. aasta keskpaigaks kaalusin ma umbes 53 kg. Sinna jäi kaal püsima. Tundsin end jätkuvalt paksuna ja koledana.

2011. aasta lõpus lõppes mu pikaajaline suhe (8-aastane). Elukaaslane pettis mind. Tekkisid sellised mõtted nagu sellises olukorras ikka tekivad. Olin veendunud, et ta pettis mind, sest ma olin kole ja paks. Hakkasin end näljutama ja ekstreemselt trenni tegema. Sellel ajal alustasin ka blogi ja neid “haigeid” postitusi nüüd need suured entusiastlikud kaalulangetajad aasta alguses loevadki.

2012. aasta veebruaris kaalusin ma 46,9 kg, võib-olla isegi natuke vähem. Menstruatsioon lakkas… Hea oli see, et siis sain ma ise ka aru, et ma olen liiga kõhna. Siis oli mul juba piinlik oma keha pärast, sest ma olin ikka väga kõhna. Suvel kandsin ka pakse riideid, et mu kondiseid käsi ei nähtaks.

Aga see ei kestnud kaua. Arvasin, et olen liiga kõhna, seega võin kõike süüa. Enne olin end näljutanud ka… Igatahes… Hakkasin meeletult õgima. Kõike sõin ja tohutustes kogustes (ei oksendanud, ei väljutanud toitu, aga vahel oigasin valust pärast suurt söömist).

Lisan, et selle näljutamisega olin oma organismi ära rikkunud. Mu seedimine oli üliaeglane. Mul oli kilpnäärme alatalitlus, rauapuudus… Tuletan meelde, et hakkasin tohutult sööma. Kujutate ette, mida mu organism tegi. Seedib aeglaselt, aga toitu tuleb massiliselt… Ma käisin ringi nagu pall. Tunne oli selline, et kõik jääb sisse, et mitte midagi ei tule välja. (Number kahte tegin kord nädalas, kui sedagi. Need olid head päevad, kui sai number kahte teha…).

2013. aastal kaalusin juba 55 kg, 2014 57 kg, 2015 58-60 kg.

Olen vanaks jäänud ja ei mäleta enam kuna ma sinna Tallinna kolisin. :) Igatahes… Siis hakkasin ma keskenduma oma tervisele. Oluline oli regulaarselt süüa (vältisin õhtusi söömisi), jõin rohkem vett (kui tavaliselt) ja hakkasin üles märkima kuna ma number kahte tegin. Lõpuks keskendusingi pigem sellele kui oma kaalule.

Ma ei söö tervislikult, ma ei jälgi palju ma söön, armastan magusat ja lihatoite… Olen võtnud eesmärgiks armastada ise-ennast ja kinnitan endale igal hommikul, et kondid on koertele ja poisikestele meeldivad plika-kehaga peenikesed naised, mehed armastavad kurve ja mina tahan meest… Seega…

Tänaseks olen ma jõudnud sellesse etappi, et nr kahte teen kord päevas ja vahel kaks korda päevas (uskumatu, aga see on täitsa võimalik, kunagi ma arvasin, et see on ulme). Kaalun 56-57 kg ja olen endaga rahul. Ma ei arva, et see on modelli keha või ilus keha, aga see on naiselik keha ja normaalne keha. Kaal on ka normaalne. Minu pikkus on 162 cm (ma pole ammu mõõtnud, võib-olla olen lühemaks jäänud). :D

Igatahes… Alustasin u 56 kg kaaludes, tegin läbi ohtliku katse, rikkusi oma tervise. Oma seedimise sain korda alles 2015. või 2016. aastal. See ekstreemne näljutamise eksperiment kestis 2-3 nädalat, kuid organismi taastumiseks kulus 4-5 aastat, kusjuures 2-3 aastat keskendusin ma just seedimise taastumisele (oma tarkusega, võib-olla toitumisteadlane või arst oleks suutnud seda protsessi kiirendada).

Jah… alustasin 56 kg kaaludes, tegin läbi mingi jama ja kaalun jälle 56 kg, kuid nüüd olen ma enda kehaga rahul ja söön, mida tahan. Inimese elustiil paneb paika tema kaalu, kuid elustiili muuta on keeruline. Mina olen keskmiselt mugav inimene, mulle meeldib istudes raamatuid lugeda, seega on minu elustiili kaal 56 kg.

Ma tean, et kui ma oleksin aktiivsem, siis oleksin ma saledam ja kergem. Aga ma tean, et ma pole nõus selle eest nii palju maksma… Üks kursaõde näitas Egle Eller-Nabi pilte ja küsis, et on ju ilus. Tema tahtis sellist keha. Ma ei julgenud selles tibide-seltkonnas (kehakultuse) seltkonnas teemat üles võttas… Tema (Egle Eller-Nabi) elutöö on see keha, ta teenib sellega raha. Mina ei ole nõus sellist hinda maksma (sellise keha omamise eest). Mina õpin majandust ja minu elutöö on ettevõtte finantsjuhtimine, majandusalaste probleemide lahkamine jne… (Ma soovin, et sellest kujuneks minu elutöö…) :D

Ma valetaksin, kui ma väidaksin, et tunnen end oma kehas alati seksikana ja mul pole mingit probleemi alasti olla või liibuvaid riideid kanda… Vahel on päevasid, mil ma vaatan oma jalgu ja mõtlen, et küll on need palksud või kõhukene punnis. Aga erinevus on see, et 2009. aastal ma jätsin toidukorra vahele, ostsin grebimahla, rohelist teed jne… Nüüd ma ütlen endale: “Küll oled sa ikka paks, aga kui kõht on tühi, siis mine ja söö see lihatükk ära.”

Mu kaal enam-vähem püsib samal tasemel. Trenni teen enam-vähem sama palju. Söömine on ka ok. Ma pole juba väga ammu end üle söönud. Selle üle olen ma nii õnnelik… Igatahes… Ma arvan, et mu keha on samasugune, see ei muutu. Kuid minu hinnang mu kehale muutub. Kui olen stressis, kuri, kurb, siis näen ma end paksuna, aga kui tuju on hea, siis tunnen end saleda ja seksikana. Kuid kõrvaline inimene ei märka vahet. Ainult, et ühel päeval ma naeratan ja käed on laiali, teisel päeval olen tõsine ja hoian end natuke küürus ja püüan kätega oma kõhtu varjata.

Kõik suured kaalulangetajad… Edu teile… Kuid sry, ma jätaksin selle vahele. Ma enam ei tahaks seda vallutust kaasa teha.

Väga loodan, et mu varasematest postitustest (võtlus kaaluga) keegi tuult tiibadesse ei saa… Ma loodan, et neid postitustes pigem nähakse, et näljutamine ei vii mitte kuhugi. Tervis on oluline ja enda armastamine on oluline ning need kilogrammid on vaid üks arv (nagu vanuski passis). :D

***

KOKKUVÕTE: (1) Miks ma ei aja taga väikest summat. Minu imelik suhtumine rahasse. (2) Kaalu-teema: ma olen lõpetanud need kaalumise mängud. Olen samas punktist, kust alustasin, aga nüüd olen selle punktiga rahul.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

5 kommentaari postitusele Tere jälle!!! Mina siin!

  1. Avatar Isildur Isildur kirjutab:

    Enamus naisi ajab millegipärast nui neljaks kaalunumbrit taga. Kasvõi ekstreemselt nälgides, kui vaja. Üritad mõnele seletada, et ära jumala eest nälgi, siis muutud inetuks. Rinnad ja ka mujalt hakkab rippuma jne. Siis tavaliselt ei saada aru, minnakse “lukku”, sest lapsest peale on tambitud, et nälgides saab kaalust maha ja kerge kaaluga oled ilus.
    Ilusa kuju annavad kehale lihased. Tuleks raskustega trenni teha – siis saab vormi – ja toitumine korras hoida – mitmekesiselt süüa. Ja kui tõesti on veel probleem pekiga, siis veidi jooksmas käia. Eks see nõuab mõnevõrra pingutust, nälgida on kindlasti lihtsam.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Jah, see võtab palju aega, et mõista, et tervis on tähtsam kui välimus. (Samas mõni investeerib välimusse, et õngitseda rikas mees. See on elustiil, elulaad. Saab ka nii elada, nende puhul on täitsa mõistetav, miks nad end niiviisi piitsutavad. Mina ei ole inimene, teisi inimesi hukka mõistma.)

      Jälle tahaks natuke kobiseda sinu kallal. :)

      Mulle ei meeldi sinu põhjendus (et nälgides rinnad hakkavad rippuma ja mujalt hakkab rippuma…). See on õige, et nii on, aga see ei ole hea argument, minu meelest.

      Ma tean, et mehed armastavad silmadega ja nende jaoks on väga oluline välimus. Aga see ajab mind marru. Sest see on nii lühinägelik. Välimusega saab mängida, make-up, õiged riided, harjutatud poosid… Ja välimust imetlevad mehed lähevad õnge, alati…

      Oluline on, et inimene tunneks end hästi oma kehas. Oluline on, et inimesega oleks mõnus vestelda ja leiaks ühiseid teemasid, sest kõik vananevad ja lähevad korstu ja rippuvaks jne… Ilu, välimus jätab inimese üsna ruttu maha ja siis oleks oluline, et inimeses oleks midagi muud kui välimus. Sest muidu juhtub see tavaline asi, et keskeas (40-50 aastaselt) järsku oma naine ei meeldi, ei kannata teda (miskipärast, aga ei saa aru miks (põhjus: naine on kole, pole enam seda, mille tõttu naie valiti)). See on see lühinägelike meeste lühiajaline abielu (kestab ca. 10-15 aastat).

      Võib-olla sinu jaoks on see peamine probleem, et näljutav naine muutub rippuvaks ja kole on vaadata. Pole minu asi, inimesed on erinevad. Ma ei saa sind hukkamõista. Küll sa leiad enda kõrvale inimese, kes näeb maailma samamoodi. Aga… See ajab mind kurjaks ja ma muutun emotsionaalseks ja ma üldiselt kobisen midagi ja raiun oma tõde (kinnisidee, maailmanägemust). Sry, see on paratamatus.

      Minu seisukoht: Ära ennast näljuta, sest rikud oma tervise ära. Ära aja taga modellikeha, pigem investeeri aeg enda kehaga harjumiseks. Kui oled ülekaaluline ja see on tervisele ohtlik, siis tee trenni, toitu tervislikult (kasuta spetsialistide abi), aga mitte eesmärgiga ilus keha saada, vaid eesmärgiks ikka jaks (et jaksaksid igapäev teha asju, mis sulle meeldib, käia seal, kus sulle meeldib).

      See, et tissid ripuvad või tagumik ripub või kintsul on venitusarmid, see on ükskõik. Öeldakse, et venitusarmid on tigritriibud. Ja ilusalt tiigril on palju triipe. Ilu ja saledus ja noorus on lühiajalised nähtused. Nende taga ajamine on lühinägelik. Samas nende saavutamine on pikaajaline protsess. Tundub natuke rumal investeerida pikaajaliselt (energia, raha, aeg) mingisse lühiajalisse tulemusse, lühiajalise tulemuse saavutamiseks.

      Inimene elab 60-90 aastaseks. Öeldakse, et 40-selt hakkab juba vananemist märkame (olemeb inimesest), seega… Oleme positiivsed, ütleme, et 90-aastase eluea jooksul on see noor-olemine ikke lühiajaline, lühike aeg.

      KOKKUVÕTE: Rippuvad rinnad, tagumik ei ole halb/kole, venitusarmid ka. Aga nälgimine rikub tervist ja ilus, sale välimus on lühiajaline tulemus (arvestades inimese eluiga). Soovitan keskenduda pikemaajalistele eesmärkidele, seega pigem harjuda enda kehaga ja arendada end sisemiselt, neid omadusi, mis kestavad kauem kui välimus.

  2. Isildur kirjutab:

    Oleks vist pidand natuke pikemalt kirjutama. Välimus on tõesti ainult üks aspekt, ning tervis on olulisem. Aga üks ei välista teist. Parem välimus kaasneb mõninga trennitegemisega, mis aitab ka head tervist hoida. Samas ka 60-70. aastaselt on võimalik hea välja näha ning terve olla, kui ei olda ennast juba 30-selt käest lasknud. Ning sellest tunda rõõmu ja rahuldust.
    See jutt, et käestlastud keha pole kole ja kõige olulisem on end oma (koledas) kehas hästi tunda, on suur demagoogia. Ei usu, et keegi selle üle just tingimata õnnelik oleks. Lihtsalt lepitakse sellega.
    Mida vanemaks, seda olulisem on tervise osa. Hiljuti lugesin, et kui enese liigutamisega üldse ei tegelda, siis kaotab inimene 60. eluaastaks 40% oma lihasmassist ning muutub nõrgaks. Haigused tulevad kallale ja elukvaliteet langeb tõsiselt. Seda protsessi on võimalik väga oluliselt pidurdada.
    Mu vanemad ja vanavanemad on olnud 60. eluaastaks tugevas ülekaalus, haiged ja piiratud tegutsemisvabadusega (puu otsa näiteks ei roni jne). Söövad peoga tablette. Ise ma tahaks tõestada, et see ei pruugi üldse nii olla.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Ma usun, et ülekaalulisel inimesel on raske ennast oma kehas hästi tunda, sest teised arvavad, et tema kritiseerimine ja talle viltu vaatamine on nende asi. Aga mulle tohutult meeldivad need enesekindlad ülekaalulised. Võib-olla nad teevad head nägu ja on positiivsed vaid avalikult, aga ikkagi on neil, midagi sellist, mida minul pole ja mida ma väga tahaksin. See on enesekindlus ja julgus erineda.

      Ma ei propageeri ülekaalulisust, aga ma väidan, et kui inimene pole oma kehaga rahul, siis pigem keskenduda tervisele, väikestele muutustele ja rohkele tööle iseendaga (vaimsel tasandil).

      Ootused inimese kehale on ebarealistlikud. Ajakirjades on töödeldud pildid, tänavatel on nälginud luukere (silikonrindadega). Tavalised koduperenaised võtavad eeskujuks, iluideaaliks Egle Eller-Nabid… (Tuletan meelde, et Egle (elu)töö on see välimus, aga tavalistel koduperenaistel on lapsed, mees ja oma töö). Liiga kõrged ootused, eesmärgid toovad endaga kaasa pettumuse ja sealt edasi tuleb masendus, depressioon, allavandumine.)

      Ma arvan, et inimeste arusaam normaalsest/ilusast kehast on väga kreenis.

      Tavaliselt tuuakse välja, et noored tüdrukud vaatavad ajakirjast töödeldud pilte ja sedasi saavad vale ettekujutuse ilusast kehast. Nad ei mõista, et seal on töödeldud pildid… Mina arvan, et palju suurem probleem on noormehed/mehed, kes vaatavad naid töödeldud pilte (pornot, kus on ka töödeldud kehad) ja ootavad samasugust vaatepilti oma kõrvale. Nad ei saa aru, et pärisinimene on nahast ja see on normaalne, et teatud poosides on nahk kortsus ja jalg tundub kole paks jne…

      Mina arvan, et vale on öelda inimesele: “Sa pead kaalus alla võtma, sest sa oled paks.” Pigem öelda: “Ma olen mures su tervise pärast. Sooviksin, et sa toituksid tervislikumalt ja annaks lihastele natuke koormust, et need ei närbuks. Sooviksin, et sa elaksid kaua ja ilma haigusteta… Saaksid mängida lastelastega jne…”

      See pole probleem, et inimene on paks. “Paks” on omadussõna ja see on visuaalne ja hinnanguline (ühe noore poisi arvates olin mina ka paks, kui ma olin normaalkaalus).
      Probleem on liigne rasv kehas, ebatervislikkus, jõuetus midagi teha, lihaste kärbumine jne… See ei ole paks, need on meditsiinilised probleemid…

      Mina arvan, et mitte kedagi ei aita see, kui talle “paks” öelda. Kui inimesele tõesti meeldib olla kurvikam, las ta siis olla. Kõik ei peagi meenutama ilusat pilti ajakirjas.

  3. Avatar Isildur Isildur kirjutab:

    Mina ei lähe kedagi kritiseerima, ega “paks” ütlema. Ammugi ei lähe ma maailma parandama, on muudki teha. Demagoogia mulle ei meeldi (mis su kommentaar minu arust enamuses on).
    Ära vii kõike kohe ekstreemi, nagu peaks kõik kõigi arvates Eller-Nabid olema.

Leave a Reply to minny Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>