Kurvad uudised. See kuu on kohutav. Ma väga loodan, et järgmine kuu on parem.
Jutt käib siis minu autost (Mitsubishi Carisma). Kunagi panen vist pildid ka. Minu arust nii šikk ja elegantne auto, muidugi näeb kobe välja ka. 
Igatahes… Minu auto ei läinud ülevaatuselt läbi, liiga palju roostet on. Seega võib selle autoga liigelda veel 1 kuu ja siis tuleb lammutusse viia (remontida pole enam mõtet).
Mina olen seisukohal, et liisingut ei tohiks enne võtta, kui ei ole regulaarset kindlat sissetulekut, mis seda regulaarset kindlat väljaminekut (rahakäibe mõttes) kataks. Minul ei ole püsivat tööd ja ma hetkel ei näe seda tulevat ka.
Mul on natuke raha ja auto eest peaks ka saama natuke raha, kui lammutusse viia. S on vaadanud kasutatud autosid ja ta on ikka rääkinud, et neid on. Ta on edastanud mulle mõned pakkumised.
Mina arvan, et rahaliselt peaks saama vana auto ja neid liigub ka. (Kuigi pangakonto kuivab väga kokku).
Ma tean, et see on kordades kulukam projekt. Sest vana auto tuleb ümber registreerida, ülevaatus on vähem kui aastaks (tavaliselt) ja suure tõenäosusega uut ülevaatust ei saa. Ja automaks on 1000-2000 DKK’d kõrgem (ikka kordades, kui mitte 10 korda).
Aga ma siiski olen seda meelt, et võtan selle kulukama, aga enda olukorda arvestades sobivama projekti… Noh, lihtsalt… Kui vaene inimene võtab laenu, siis ta on panga jaoks uurema riskiga ja ta PEAB maksma rohkem (intressi), kuigi see tundub ebaloogiline. Noh, vaesel inimesel pole ju raha ja miks ta siis rohkem maksma peab, kuid see on elu, see on äri, see on kapitalism.
Mina olen puruvaene ja seega ma pean maksma auto omamise eest rohkem. Kuid ma ei plaani sellesse seisundisse jääda. Vaese seisundisse. Ma tegutsen selles suunas, et püsivtöökoht saada ja liisingu sissemakse koguda…
Ma prognoosin, et ma pean võtma 1-2 kulukat vanaauto projekti enne, kui saan endale lubada seda odavamat liisingauto-projekti (odavam, tähendab seda, et kulu kuu kohta on väiksem, aga mul on pikaajaline kohustus, ma ei saa seda lõpetada, kui midagi ootamatut juhtub (force majeure)).
Kuid ma ei räägu S-iga sama keelt. Tema keskendub “kulu-kuu-kohta” näitajale ja hoiab kinni “alternatiiv-kulust” (see, mis jääb saamata).
Mina seevastu, keskendun sellele, mis võimalused mul on. Mida ma saan garanteerida ja minimeerin riski, ebamäärasust (minimeerin tulekahju tekkimise tõenäosust, makseraskuse tekkimise tõenäosust). (Praegu olen ma positsioonis, kus minu sissetulek ei ole kindel. Saan arvestada vaid selle rahaga, mis mul juba teenitud on. Kui raha ei teeni, siis peab olema mul võimalus, kulud koheselt kokku tõmmata.) Ma ei hoia kinni sellest, mille ma kaotan, kui valin kulukama tee. Ma võtan seda kui paratamatust. See on auto omamise hind mulle (minu seisukohal).
Tulevikus, saaksin ma odavamalt autot omada, kuid selleks tuleb mul saada püsivtöökoht ja sissetulek jne… Ma tegelen sellega ja keskendun tulevikule. Keskendun sellele, et oma võimalusi laiendada.
***
Aga… Mis ma ikka. Olen rumal laps. Las emme otsustab. Ma ütlesin talle, et ma ei saa garanteerida liisingumakseid. Kui võtta liisingauto, siis peab ta arvestama, et võib juhtuda, et see jääb tema kanda (vähemalt mõnel kuul). Isegi, kui ta hakkab mulle töökuulutusi padjale panema ja küsib iga päev, kas CV-d olen saatnud, ei aita see mind töö-saamisel.
Mina olen rääkinu. Tema ka…
Vaatab, mis saab..
***
Aga minu Mitsu on läbi. Ma veel ei ole kurb. Ta veel sõidab. Ja ega mul selle autoga mingit sügavat suhet ei tekkinud, sest enamasti sõitis sellega S.
Järgmisel kuul on Mitsu ärasaatmine. Varuge siis palju taskurätte ja viina ja muud sellist… Keegi meist pole kaitsud vananemise ja roostetamise eest. 
Kõik me jääme vanaks ja see “Vana Romula” laul ka…