Päike väljas jah?

Päike väljas ja mõtted kisuvad ranna poole, kuid vorm pole päris see, millega enesekindlalt rannaliiva kaunistada…

Alates eilsest on mu “Kaaluprojekt” väga palju tähelepanu saanud ja see on spämmi täis. Ma ei tea mida sealt leitakse. Kas see midagi rahuldab? Motiveerib, demotiveerib?

Ma ise tahaks, et lugeja jõuaks lõpuks välja selleni, et kaalunumber pole oluline ja pigem peaks vaeva nägema, et toidukorrad oleksid regulaarsed (tervislikus koguses) ja otseloomulikult tuleks püüda endale meeldida (iga päev, isegi natuke matsakamana või kondisena).

***

Kuna teema on taas aktiivne… siis ma ka natuke kirjutan.

Kaal on mul püsinud 56-58 kg peal. Nüüd olin Eestis ja olid rasked ajad, siis unustasin mõnel päeval söömise. Nüüd ma kaalun 56,2 kg.

Kunagi ma alustasin enese näljutamist 56 või 58 kg peal. Arvasin, et olen vaal.

Nüüd keskendun ma enese harimisele ja vaimsele arendamisele… Eesmärk on süüa, kui kõht on tühi ja nii palju, et see täis saaks. Kui tahan magusat süüa, siis võtan. Ei ole süümekaid, ei jookse end kohe kaaluma…

Jooksen nädalavahetustel. Ei pea arvestust palju kaloreid kulutan, ei tõsta tempot ega midagi. Seda on mul vaja, et olla iseendaga ja mõtted korda saada. Kuulan muusikat ja kulgen oma läbitallutud rajal. See on midagi, mida ma vaimselt vajan, kuid kogemata mõjutab see ka mu keha.

Tahtsin jõuda selleni, et ma ei tee ekstratrenni, ma ei pea dieete. Keskendun iseenda mõistmisele ja kõik väline on tagaplaanil.

Täna kaalusin 56,2 kg. Selle arvuga olen leppinud, ei pööra sellele enam tähelepanu. Ma tunnen end vormikana (ei paksuna ega peenikesena, täitsa ok). Ma mõtlen, et kuidas ma tajun oma keha. Ma tajun, et see on vormikas, aga ok. (Päris bikiinides tibide vahele ei roniks, aga teksades tunneksin end enesekindlalt).

Nii… Kaaluhoolikutele… Kaal: 56,2 kg; Pikkus: 162 cm, vanus: 30 ja pool, sugu: naine.

Tajun end vormikana (mitte paks ja mitte peenike).

Ema tegi minust pilti, see oli mõned kuud tagasi. Kaal oli umbes sama. Tundsin end umbes sama moodi. (Paljud ütlesid, et ma olen liiga peenike. Ma ei mõistnud neid. Naljatasin, et sooviksin nende silmi, sooviksin end näha samamoodi, sama nurga alt nagu nemad.)…

Jah… need pildid.

See pilt, mis on tagant tehtud. Minu tagumine pool. Ma ehmatasin ise ka ära. Tõesti on liiga peenike. Selline ma ei taha ka olla. Seal pole ju mitte mingit jõuraasugi, lihast. Ju siis teised näevad mind nii.

See on uskumatu, et 56 kg juures ma nii kondine välja näen. Ja see on veel uskumatum, et ma näen end +10 kg vormikamana.

Seega visake see kaal minema ja keskenduge enesetundele, tervisele. (Tegelikult oli see võimendatult kirjutatud. Ma keeran ikka ülevindi, see olen ju mina.)

Tahtsin meelde tuletada, et kaalunumber ei ütle midagi. Vahel võib ju ka sellele pilgu peale visata, huvipärast… Aga kindlasti mitte eesmärgiks seada.

Ma end mõõtnud pole, seega ma ei oska öelda, mis on mu rinnaümbermõõt või muud…

Selline kevadine kaaluteema.

Ma mõtlen oma musti mõtteid edasi nüüd. Leina aeg on…