Ma ei mäleta, kas ma olen kirjutanud kohtumisest Nicanoriga. Me oleme kohati täiesti erinevad. Mina olin vaimustuses raamatust, kus kirjeldati Søren Kierkegaard’i elust. Tema ütles, et see oli üks nõme ja igav raamat. Tema ei mõista, miks ta ei abiellunud naisega, keda ta armastas ja kes teda armastas… Lisaks ei mõista Nicanor, kuidas saab inimene nautida üksindust. Peale selle ei suuda ta kirjutada päevaraamatut. Ta ütles, et kunagi proovis, aga siis lõi käega, sest ta ei osanud sinna midagi kirjutada ja see järjepidevus kadus. Ühel hetkel vedeles see vihik lihtsalt nurgas.
Nicanor on selline tegutseja. Tema motoks võiks olla “Enne teen ja siis mõtlen, kui üldse”. Ta rabeleb koguaeg ringi ja on kõigest vaimustuses (kuid tüdineb ruttu ja siis tahab midagi uut). Nt ta ei taha minna samasse restorani, kus ta on varem olnud, ikka tahab uusi kohti ja uusi maitseid jne…
Seetõttu on mul temaga natuke keeruline suhelda ja aega koos veeta, sest ma naudin rutiini, vaikust, üksi olemist jne… 
Kuid eks ta mulle head tee, kui ma suhtlen erinevate inimestega.
Temaga suhtlemine röövib minult palju energiat. Mul on temaga meeldiv koos olla ja vestelda, aga ma väsn paari tunniga ikka väga ära.
Nt RT on selline rahulik ja aeglasem inimene. Temaga võiskin ma isegi kauem vestelda.
Kuid nüüd tagasi Kierkegaard’i juurde. Ma kirjutasin tema elu käsitlenud raamatust mõned mõtted endale paberile. Need olid minu jaoks olulised. Kui ma vahel kahtlen, kas kirjutada või mitte, siis tema raamatu puhul ma ei kahelnud. Ma vajasin neid.
Nüüd ma ikka aeg-ajalt loen neid lõike ja mõtteid.
Alustan tagant poolt.
1. “Küll on inimesed ikka rumalad! Nad huvituvad rohkem minu pükstest kui mu mõtetest.” Inimesed naersid Kierkegaard’i pükste üle, sest üks säär oli lühem või midagi sellest. Aga miks see mu peas kummitab? Minu meelest on see väga tabavalt öeldud. Mõte siis selles, et inimesed huvituvad välisest ja materiaalsest väärtusest rohkem kui sügavatest sisemistest väärtustest (filosoofiast)… Midagi sellist. Siia kõrvale võiks veel tuua Väikse Printsi mõtte, et vanemad armastavad arve ja numbreid. Nad küsivad, kui vana on su uus sõber, palju õdesid-vendi tal on, mitmendas klassis ta käib jne… Kuid nad ei küsis seda olulist, nt millest huvitub su sõber, millistel teemadel te vestlete, kas temaga on tore koos mängida…
Mu isa elukaaslane armastab asju ja just kalleid asju. Ta võib kallitele firma-brändidele oodi laulda. Ta räägib pidevalt rahast. Tundis vajadust mulle näidata, kui palju ta teenib. Ma olin kummalises olukorras. Ta teenib 5000 EUR ja mina 1400 EUR, aga ma ei tnudnud end halvasti. Mul oli sellest üks-kõik. Oluline ei ole tulu, vaid see, kuidas sa raha kasutad ja kui midagi vaadata, siis seda kasumit. Kas pärast kulusid midagi ka alles jääb.
Vahel olen ma märganud, et inimesed hoiavad oma kätt kuidagi naljakalt. Nt keeravad varrukat ülesse või lehvitavad oma käsi. Pärast mitmendat tundi seda naljakat esitlust vaadates, näen midagi helkivat. Tavaliselt kuld ja siis käevõru, kell või mõni ehe. Ma mõtlen, et ju see midagi kallist on. Ma ju näen, et ta on terve päeva üritanud sellele mu tähelepanu saada. Oletan, et ta on juba väsinud sellest vingerdamisest ja lehvitamisest ja siis moepärast küsin kella või ehte kohta. Nad armastavad rääkida kui palju miski maksab. Mina mõtlen, et tema palga juures, ta kas võttis laenu või on terve ühe-kahe kuu palga kõrvale pannud (ehk siis aasta töö tema kulude juures), et see asi osta.
Mis kõige hale-naljakam on? Mina ei tunne neid kalleid brände. Ma ei oska neist midagi rääkida. Ok Rolex, seda ma veel tean, aga neid on ju must-miljon ja kui nad ütlevad mõne teise brändi, mis ei ole Rolex, siis ma ei oska kuidagi reageerida. Kui suured silmad ma peaks tegema ja kui valjut hüüdma “Ooo, woww, oh sa poiss/pühamüristus…”
2. “Kierkegaard on surnud, aga tema mõtted elavad.” Sellepärast ma kirjutan ka oma blogi, sest ma arvan, et äkki kedagi huvitab. Vahel on nii, et inimesed ei mõsta, aga nad ei mõsita, sest ma olen neist natuke ees. Ma lihtslt olen mõtlemisega väga kaua aega tegelenud. (Ma ei ütle, et alati, aga mõni üksik mõte juhtub olema ajast ees.)
Ma loodan, et ühel päeval kirjutatakse, et Minny n surnud, aga tema mõtted elavad. Või tema tekstid elavad.
3. “Ma istun siin Gilleleje künkal/mäel. Ma mõtlen, kuidas ma saan end leida. Kuidas saaksin ma teada, mida ma pean tegema.” Ma tahaksin ka sinna künka otsa minna ja mõtiskleda. Võib-olla on see minust väga kaugel, võib-olla on see turiste täis ja seal pole seda rahu ja vaikus, mis toli tollel ajal, kuid… Korraks olla Kierkegaardi jälgedes, saabastes… Küll oleks see vahva.
Kuid see on see teema, millele mina praegu väga palju aega pühendan. Sellepärast pidasin oluliseks siia kirjutada.
Muidugi on mul paberi peal veel tema mõtteid, mis on minu jaoks olulised, aga ma pean nüüd sööma minema ja tegutsema, seega tuleb praeguseks postitus kokku tõmmata.
Järgmise korrani!