Ma pean pidevalt oma eelarvamustega tegelema. Tavaliselt sedasi, et mul on millegi/kellegi suhtes tugev eelarvamus ja natuke hiljem olen ise samas olukorras ning taipan, et need eelarvamused on täitsa valed olnud.
Tänane näide on see… Mul oli tugev eelarvamus, et inimesed, kelle telefon on katkine, on lohakad ja hoolimatud oma asjade suhtes. See oli nii tugev eelarvamus.
Minu telefon kukkus maha, asfaltile. Ise olin süüdi, mul pole mette kedagi teist süüdistada.
Kui vend mulle selle telefoni kinkis, siis ei julgenud ma seda kasutuselegi võtta, nii ilus ja uus. Ekraanil on veel originaal kile peal, kuigi otsad on lahti, nagu hiirekõrvakesed. Tagant võtsin kile ära. Olime isa sünnipäeval ja vend võttis ära (see sama, kes mulle selle kinkis).
Õmblesin telefonile kaaned ka.
Ma tõesti hoidsin seda ilusti. Ma ei võta seda isegi mitte jooksmisele kaasa. Tööl hoian söögitoas laual… Aga nüüd selline asi.
Kui ma oma telefoni katkist tagumist külge märkasin, siis kõlas mu peas see sama etteheitev süüdistus, mis ma mõtteis testele teen, kui näen, et nende telefon on katki. “Ei oska oma asju hoida, lohakad ja hoolimatud.” Nüüd olen ma see ise.
Igal inimesel on omad kiiksud. Minu kiiks… Ma ei teagi, kuidas oma kiiksu sõnastada (mul on neid palju), aga see… Mul ei ole probleemi käia vanade riietega, kulunud tossudega, katkised asjad on ka ok (kui nad on minuni kulununa ja katkisena jõudnud). Aga ma ei suuda endale andestada, kui ma lõhun uue asja ära. Ma ei julge uusi asju kasutada, sest kardan, et ma rikun/lõhun need ära.
Ma ei taha olla lohakas ja hooletu. Minu kiiks ongi see, et ma ei taha näida lohakas ja hooletu. Minu ema suurin hirm on, et keegi näeb tema sassis kodu, et tolm on pühkimata või nii… Minu jaoks täitsa ebaoluline asi. Aga näed… Mul ka mingi imelik kiiks. Kelle asi see on, et mu telefon on katki ja ise tegin ja hooletu olin jne… 
***
Püüan nüüd vaikselt üle saada sellest “kohutavast sündmusest” (st telefoni purunemisest). Kõik on ju ok. Ekraan on terve ja funktsioonid töötavad. Edaspidi olen hoolikam.
***
Täna öösel ma ei saanud eriti magada. Ma olen vaikselt palunud, et ma saaksin vanaisaga rääkida (unes). See on olnud selline salajane soov. Ja täna öösel see toimus.
Igatahes… Nägin unes, et me olime vanaema juures (mina, minu isa, väikevend ja vanaema). Vanaisa istus köögis oma koha peal. Kõik nägid teda, kõik rääkisid temaga ja kõik teadsid, et ta on surnud ja ta on vaim. Et me ei saa teda kallistada ega teda tunda, aga me näeme ja kuuleme teda. Unenäos oli see nii reaal-normaalne. (Kui ärkasin, siis tundus natuke creepy).
Igatahes, mu isa arutas midagi vanaisaga. Vanaema oli õnnelik ja vaikselt imetles vanaisa. Ta oli rahul, sest vanaisa oli olemas. Küll osaliselt, aga oli olemas.
Ja siis tulid need küsimused. Minu isa vist küsis neid…
“Kas sa oled nüüd rahul ja õnnelik?” – Vanaisa vastas: “Ma ei tahtnud surra, ma tahtsin veel elada. Mul oli nii palju asju veel teha.” Mina olen end lohutanud sellega, et ta oli väsinud ja ei jaksanud enam. Aga… Minu peas kerkis kohe mõte, et miks sa surid siis. Miks su süda lööma ei hakanud, kui sa ei tahtnud surra? Ma sain nagu natuke vihaseks… Aga vahel jääb vist üksnes soovimisest ja tahtmisest väheks.
“Mis asju sul teha oli?” – Vanaisa vastu: “Noh, aiamaad ma ei jõudnud teha, maha ma ei jõudnud ka midagi veel istutada, aga majaremonti tahtsin teha. – See tuli vist alateadvusest, sest vanaema ütles, et vanaisa tahtis sauna eesruumi lae panna, et plaadid olid juba olemas ja lootis, et minu isa aitab teda.
Kolmas küsimus oli veel, aga ma ei mäleta seda enam.
Igatahes, tema olemisest jäi mulje, et ta ei tahagi ära minna. Et istub seal köögis oma kohal ja ei kavatsegi kuhugi minna.
Vanaema ütles, et ühel kapil kukkus uks eest ära. Et ta pole seda kapiust aastaid avanud, aga järsku kukkus uks ära.
Võib-olla oli mu unenägu mõjutatud vanaemaga vestlemisest.
***
Mina soovisin, et ma saan vanaisaga asjad selgeks rääkida, et ta lohutab mind. Aga ei…
Kui ma oma eksist lahku läksin, siis arutasime mu unenägudes kõike ja lõpuks sain asjad selgeks ja mul hakkas parem.
***
Terve öö vähkresin ja hommikul olin risti voodis ja üleni higine.
***
Varsti ma kardan juba magama jääda. Hakkan magamist kartma.