Mina olin täna täiesti ogar. Ma ütlen, et nii loll on ka loll olla.
Jah, mingi hull ahastus on peal. Tahaks nutta, aga vägisi hoian pisaraid kinni. Põhjust nagu polegi, lihtsalt.
Tunnen end nii-nii rumalana. Õpin keelt, aga ikka aru ei saa ja minust ei saada aru ning seega ei tahagi kellegagi rääkida. Mis mõttega raisata aega?!
Üks nõme kinnis-idee on ka, kuidagi ei saa sellest lahti. Aina süveneb ja seega pettun (endas, peamiselt). Tunnen end nii tühisena. 
Jah.. Pööö… Tundke mulle nüüd kõik kaasa.
Tööl on palju kirjutamata reegleid. Kõik teavad, aga mina ei tea… Tegelikult ei saa see ju nii olla… Ma arvan, et seal on veel inimesi, kes ei tea, aga mina üksi teen sellest suure asja, tegelikult on tühine.
Igatahes… Täna olin tööl, kuigi oli vaba päev. Noh, ainult valitutele, oli töö-VIP. 
Ja viimasel tööpäeval polnud töö-plaani väljas. Tegin pilti ja saatsin kolleegidele, kes polnud täna tööl ja keda ma tunne. Selgus, et üks on puhkusel üldse järgmine nädal, teisele oli ülemus juba helistanud ja kolmas sügas kukalt ja küsis, et miks ma selle saatsin, kas arvan, et on hea plaan… Küll olen mina ikka loll. Muidugi vabandasin, hammustasin huulde, karjusin enda peale ja lubasin, et enam kunagi nii ei tee. Olen passiivne edasi, siis on rumalaid olukordi vähem.
Tahaks ropendada praegu. Googeldage “ropud sõnad” ja täitke see lõik nendega. Tänan!
Kas mul on stress? Jah, ma arvan küll.
Aga, et keegi muretsema ei hakkaks, siis sikutand end kodust välja. Kirjutasin Nicanorile ja leppisime kokku, et pühapäeval kohtume. (Kuigi ma lubasin, et mais läheme teatrisse, aga mai on läbi ja ei läinud me kuhugi. Need üritused ei sobi mulle. See pole esimene kord, kui ma midagi sellist luban ja siis jääb tegemata.)
Ütlen ausalt, et raske on end välja saada. Tahaks end liiva alla matta ja üldsegi mitte inimestega suhelda. Ausalt. Ma tunne, et kõik on vale. ma ei sobitu kuhugi, olen rumal ja keegi ei saa minust aru ega mõista mind. Ega ma isegi end ju mõista.
Lähen nüüd aeda töötama. Äkki saan natuke abiks olla, muud kasu minust ju eriti pole.
Täna sõitsin töölt koju ja siis nii soovisin poksikotti ja spordisaali. Vaevalt ma oleksin nõus nende eest midagi maksma ja vaevalt ma neid kasutaksingi. Lihtsalt korraks oli suur soov.
Aga… Homme saan jälle jooksma minna. Eile käisin jooksmas. Vast aitab pea tühjaks teha.
***
Muide… moodultest 3.4 ühe osa tegin ära (need on sooritatud, ei kukkunud läbi), kuulamise ja lugemise osa. Nüüd on vaja veel teha suulise ja kirjutamise osa. Kõige rohkem põen suulise osa pärast. Aga…
Püüan eleida oma sisemise rahu. (Kõlab natuke roosa-mannaliselt… Aga… Kunagi vaatasin Kung-fu pandat ja seal pidi Bo/Po leidama oma sisemise rahu. Sealt mulle see ütelus meelde jäigi.) Aga asi on ju jumala/täiega õige.
Teinekord on nii, et kõigest on üks-kõik, selles mõttes, at kellegi virisemine või kaagutamine ei häri mind üldse. Suudan isegi stressirohkes olukorras rahulikuks jääda. Nt kui kolleeg mu peale täiega karjub või kolleegi on minu ümber vihast plahvatamas. Need on head päevad, aga ma ise ei oska seda “sisemist rahus” endas äratada.
Kuid… hea uudis on see, et mul on ju terve elu veel ees, et seda õppida. Mis ei tapa, teeb tugevaks. Mina saan alati hakkama. Pole hullu. Üks sammuke korraga ja murran läbi muda edasi, sellise mega imelikuna nagu ma olen.
Ma ei leidnud paremat pilti. Aga midagi sellist.
Mina olen see suur kohmakas mutrivõti, mis ei mahu kuidagi nende väikste mutrikeste vahele ja otseloomulikult ei klapi meie koostöö ka.
Jah… Ei leia seda õiget pilti, aga midagi sellist.
Olen selline, kes ei sobitu kuhugi. Ei mahu raamidesse. Aga ok… Küll ma omale ka koha leian. Lihtsalt tuleb veel otsida seda head kohta.