Nostalgitsen jälle. Rasked ajad on. Emotsioon on nulli lähedane ja natuke miinuses. Ise olen süüdi. Ei osanud arvata, et asi nii käest võib minna. Aga küll paremaks läheb.
Igatahes..
https://www.youtube.com/watch?v=zaL9VrQOP0E
Ma arvan, et see oli see lugu… Noh.. istusin arvuti taga ja mõtlesin, et tahaks kuulata lugusi, mida ma teismelisena kuulasin, noh, et meenutada, et ka mina olin kunagi noor. 
Siis meenus Aaron Carter ja et tal oli üks väga pop lugu. Mäletan randa (see oli vist videos), mäletan, et refrään oli tobedalt lihtne, aga ei meenunud sõnad, laul ega isegi mitte rütm, muusika. Täitsa huvitav oli. Hakkasin kuulama ja vaikselt hakkas meenuma… Aga noorusaeg ei meenunud veel.
Lugesin paar lehekülge sellest mäletamise raamatust. Algus ei tõota küll midagi head, aga loodan, et läheb paremaks. Mul on mäluga probleeme, aga tobe on see, et asjad, mida ei taha mäletada ja mille parema meelega unustaks, need seisavad mälus kivi-kindlalt.
Loodan, et raamat aitab mind, igas mõttes.
Aga muud nagu polnudki. Magama tuleks minna ja homme uus päev ja pärast seda on tööpäev. Ei taha minna. Ärge saage valesti aru. Töö meeldib mulle väga, aga see säägisaalis istumine ei meeldi. Samas pole ka nagu kuhugi mujale minna.
Ma ei mahutu sinna. Nii väga tahaks omale väikest kappi, et pauside ajal end sinna peita. Istuks seal pimedas üksi… Ei häiriks kedagi.
***
Saan hakkama.
Homme jooksmise päev ja Nicanoriga välja… Lootust on et läheb paremaks. Peab minema, kaua see tuju langeb, ühel hetkel peaks ju põhi vastu tulema. Eks ole…