Uulitsaplika ((Üks) Rääkimata lugu)

S tõi mu aardekirstu ära. Teiste jaoks on see täis vanapaberit, aga minu jaoks on seal mu aju varukoopia. :D Koolide materjalid ja natuke muid asju ka.

Mu isa on näpanud mu keelte õpperaamatutest kõik CD-d ära. Ai, kuidas ma ei salli, kui asjad ei ole komplektsed, aga ma olen oma vanemate laps ja pean sellega harjuma. Nende jaoks pole terviklikkus oluline. Aga see selleks…

Igatahes… Kunagi alustasin ma raamatu kirjutamist ja sain hakkama vaid kahe leheküljega. Nüüd jäi see mulle näppu ja tahtsin seda jagada, sest seda oli väga huvitav lugeda. Tahaks teada, kuidas edasi läheb, aga ma ei tea. Sest ma ei mäleta, millest ma kirjutada tahtsin. :D Mingi tuhkatriinu lugu oli, aga…

***

Pealkiri on ka postituse pealkiri. Ma polnud veel päris kindel, millist valida, seega see selline naljakas ja kahtlev ja poolik on…

Täna on 29. aprill ja täiesti tavaline päev. Võib-olla päike paistab veidike eredamalt. Alati pärast pikka ja külma talve tundub kevadine päike kuidagi erilisena.

Kindasti mõtlete, miks minusugune vaene, linnalähedasest tänavast pärit tüdruk, kirjutab oma päevaraamatut. Aga minusuguste inimestega kord juba on nii, et kui me endast märki maha ei jäta, siis kaome ajalukku ning keegi ei saaks kunagi teada meie eksistentsist. Seega ma kirjutangi oma elu vihikusse, et kui keegi selle leiab, siis olen suutnud endast märgi maha jätta ning seega teaksid ka teised inimesed minusuguste inimeste olemasolust.

Oma tänavas kutsutakse mind Lilliks, aga tegelik nimi on mul Ursula. Meie tänava tunneb kaugelt ära. Meie tänavas on kõik majad puust ning need kõik lagunevad.

See maja, kus mina elan, oli kunagi sinakas halli värvi. Nüüd on see juba vihmaga läbi vettinud ja kunagisest värvist ei ole midagi enam järel. Mina elan teisel korrusel, katuse aluses toas. Katus laseb vett läbi ja ma pean ämbrit tihti tühjendama, eriti selliste kevadiste vihmade ja sula korral. Võib-olla sellepärast armastangi kevadet ja päikese paistet, sest see annab teada, et suvi ei ole enam kaugel. Külm hakkab taanduma.

Vett saan ma alumistelt küsida. Seal elab üks suur pere, aga kuna pereisa ei saanud oma kohustustega hakkams, milleks oli perekonna toetamine, siis kasvatab pereema üksinda viit last.

Minu vastastoas elas tädi Maali. Väga armas ja lahke vanaproua. Ta aitas ja toetas mind alati. Tema leidis mu tänavalt ja kutsus siia elama. Kuid seda talve ta enam üle ei elanud. Väljas oli väga külm ja ta oli haige ning ei saanud liikuda. Seetõttu ta külmus surnuks. Me küll otsisime talle tekke peale ja püüdsime seda vana ahju kütta, kuid tulutult.

Kuidas ma sellesse olukorda või vaesusesse sattusin? Seda ma ei taha mäletada. Mu vanemad said autoõnnetuses surma, kui ma olin väga väike. Võib-olla kolme-aastane. Ma ei mäleta neid.

Ma elasin oma onu (isa venna) Karli juures. Onu armastas viina juua. Ja kui ta purju jäi, siis peksis ta oma naist ja lapsi. Eks minagi sain mõned jalahoobid ja rihmahoobid. Onul oli kolm lastm kaks poissi ja tüdruk.

Me elasime vaeselt, kuid siis oli vähemalt soe söök ja turvaline, puhas ja soe koht, kus magada. Süüa sain ma seda, mis teistel üle jäi. Liha sain väga harva. Peamiselt kartulit ja makarone.

Sain ka koolis käia. Mulle väga meeldis koolis. Õppida meeldis ja lugeda. Aitasin ka oma onu lapsi. Teinekord tegin kommide eest nende koduseid töid.

Kuid 15-aastaselt viskas onu mu välja. Õigemini toodi mind autoga võõrasse linna ja jäeti maha nagu koer. Ma ei tahtnud tagasi minna. Lootsin, et saan ka ise hakkama. Mõtlesin, et nii palju eneseväärikust mul on, et ma neid jõhkardeid küll paluma ei lähe.

Esimene öö ma ei maganud. Vaatasin ringi. Olin nagu turist, ei, pigem nagu rändur. Kõht oli tühi, aga kannatasin selle ära.

Minu jaoks oli see nagu reis, nagu välismaa. Ma polnud ju rohkem näinud kui vaid oma onu kodu, kooli ja seda teed, mis nende vahele jäi….

***

Lubage ma nüüd kiidan ennast. Kas ei ole mitte hästi kirjutatud. Loen ja imestan, et kas tõesti mina kirjutasin. Kuidagi nagu tõetruu ja ülidramaatiline, aga samas usutav.

Minu sulest hakkab best-selereid tulema. ;)

Ruttu koeraga välja ja magama ning homme tööle ning kooli… Mul on lahe elu ja mitte ühtegi sõpra. :D Kõik on hästi. Muretseda pole vaja…

Rubriigid: Minny kirjutised. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>