Ma peaksin juba väikest märkmikku kaasas kandma, et oma mõtted ja juhtumised paberile panna (märkmed), et hiljem saaksin kirjutada ja võib-olla ka analüüsida.
Aga jah… Aega ka napid nagu ikka. Täpselt ei tea miks napib, aga umbes tean. 
Kolmapäeval nutsin tööl. Jah, ma murdusin. Kole piinlik on, aga… Pärast hakkas parem. Kolmapäeval oli ok päev, aga eelmiste kuude pinge ja väsimus (magasin vaid 3-4 tindi)… Kõik see kokku ja… Pinge sellest, et ma olin veendunud, et kõik vihkavad mind ja keegi ei taha minuga koos töötada. Ja siis see Marion, kes teeb neid nägusid (iga mu vea korral või väikse eksimuse korral). Ta tekitas minus tunde, et ma olen puudega, pudu-loll (aga ma ei saa seda ju tõestada ja kuidas ma lähen kontorisse rääkima, et mulle ei meeldi ühe koleegi nägu, tegelikud grimmassid, aga siiski… Kuidagi lapsik tundus.) Ja siis ma kannatasin ja püüdsin teha ikka kiiremini ja paremini ja olla tähelepanelikum ja lõppes see sellega, et igal öösel, kui silmad sulgesin nägin ma kala… Just ja sedasi nädal järjest. Kui kuulsin kedagi rääkimas ja mulle vaid tundus, et räägitakse minust, siis kujutasin ette, et ju nad räägivad kui loll ma olen ja kui aeglaselt töötan jne…
Ja siis nutsin. Ma nutsin, sets koleegid olid minuga nii hoolivad ja abivalmid ja toetavad… Ma ei tea… Ma ei nuta, kui mind halvasti koheldakse, siis olen nagu võitlusrežiimil või kapseldun, aga kui inimesed on sõbralikud, siis mina nutan… Ja nii oligi… 
Igatahes… Pärast hakkas kergem. Olin nagu uuesti sündinud ja nüüd on stress läinud ja kalad ka minu unenägudest. Ma saan jälle magada. See on lihtsalt suurepärane.
***
Minu taani sõber, kes aitab mul autot parandada. Alguses tundus ta pealetükkiv. Aga näed… andsin talle rohkem aega ja nüüd ma täiega naudin temaga koos olemist. Ei ole kirge, aga koos on tore olla. Eriti meeldib mulle temaga koos autot parandada. Muidugi on meeldiv, et minu auto saab korda (tasuta), aga ma võiksin ka tema autosid parandada.
Kui me töötame, siis ma ei mõtle keelele ei grammatikale ega hääldusele. Aga me täitsa mõistame üks-ühte ja ma õpin nii palju uusi sõnu (mitte roppusi, vaid tööriistu)… Kuigi paljud ununevad samal hetkel. Aga noh…
Ta oli vaimustuses, kui palju ma autodest tean. Ta küsis, kas ma saan aidata teda tema auto parandsamisel. Ma ütlesin jah, küsisin, kas piduritega midagi. Ta ütles jah, ja küsis kuidas ma oskasin seda pakkuda. Siis ma kirjeldasin, kuidas pidureid õhutatakse ja seal on vaja kahte inimest… Selle peale vastas ta, et ma olen lihtsalt suurepärane. Et ta ei peagi mulle seletama hakkama, mida on vaja teha. Ma olin silmadest tõstetud (noh, me kirjutasime tegelikult, ei rääkinud)…
Minu auto kesklukk toimib, aknad ka. Aga see ratta-asi pole ikka veel korras. Laager tundub ok ja poolteljeots ka. Pidurikaliibrid olid natu kinni, aga need saime liikuma ja uued on nüüd ka olemas… Aga uued rehvid tulevad ja siis vahetame need koos. Kui rehvide-vahetamine ei aita, siis lihtsalt vahetame selle rattalaagri ja poolteljeotsa ära.
Küsisin temalt, kas tal see press on, ta vaatas mind suurte silmadega. Ja ütles, et kuidas ma küll kõike neid asju tean… Tal on press olemas ja ta oskab seda vahetada ka.
Me teeme nalja, meil klapivad need naljad ka. Ta mõistab mind poolelt sõnalt.
Reedel parendasime minu autot ja leppisime kokku, et laupäeval läheme teeme väikse väljasõidu ja üksiti toome jupi ka ära. Ma siis küsin, et kas tema autoga või minu omaga. Ta ütles, et tema omaga. Ma siis küsin muiates, et kas ta ei julge minu autoga sõita, et ei usalda oma tööd. Selle peale naersime. Ta muidugi lisas, et julgeb ikka. Aga mulle sobis paremini, et tema autoga, siis oli tema roolis (ma seda linna ei tunne hästi, kus varuosapood on) ja tema kütus ka.
Õhtul vaatasime koos filmi. Ma valisin “Bad moms”… Seal tehti väga põhjalik seksi-koolitus. Ta mainis ära, et “mina valisin selle filmi; Mis filmi sa küll valisid”… Ups.. väga kaua kuival olnud.
Tal on ilus kodu ja seal on nii rahulik ja seal on ruumi… Jah… Sealt on raske ära tulla. Ma ei hakka sellest üli organiseeritud graažist rääkimagi. Ta on ise ehitanud võtmete stendi. Ma lihtsalt imetlesin seda oma 15 minutit. Kõik suuruse järgi reas. Igal asjal oma koht. Ei olnud sellist nurka, kuhu kõik asjad kogunevad (nagu tavaliselt garaažides ja muidugi minu toas ka).
Tal on ka üks äge auto. Nissan GT… Miskit. Jaapanist, Inglismaa kaudu toodud. Parempoolse-rooliga. “Fast and Furious” filmis olevat samasugune olnud. Ma olen kahte osa näinud. Aga ju ma vaatasin mootoreid ja tibisid rohkem, seega auto nii väga silma ei jäänud.
Ma võiksin vist siia ülistama jäädagi. Lihtsalt… Ma olen garaažis üles kasvanud ja kui taas seda lapsepõlvekodu lõhna tunnen, siis … Ma olen müüdud… Muidugi ta küsis ka, kas ma šokolaadi tahan. Otseloomulikult…
***
See taani tutvumisportaal, mis küsib higehinda, et seda kasutada… Noh, olin seal 2-3 kuud vaikne liige. Nägin, et mul on 9 kirja, 12 kirja, näen, kes on kirjutanud, aga ei näe, mida on kirjutatud ja vastata ei saa. Noh… Ja ise veel kirun, et näed raha oskavad küsida, aga äri ajada ei oska. Ma olen ju nii populaarne seal, kui nad annaksid tasuta võimaluse, siis oleksin ma seal nagu see magnet. (Ostukeskustes on ka need magnetid, tavaliselt suured toidupoed, need tõmbavad inimesed sisse ja siis ikka vaadatakse mujale ka, astutakse teistesse poodidesse ka sisse jne…).
Nii… Eelmine nädal sain postkasti kirja. Sinu tasuta kood on see. Kasuta. Ma ei tea, kui kaua ma saan tasuta kasutada, aga… Näed… Ikka mõistavad äri teha. Ja ma olen ka natuke kaval, ei läinud kohe oma dollaripakiga lööma. Muidugi, ega mul seda väga polegi. Eks ma juba mõtlesin neile natuke maksta, aga ootasin hetke, kuna mul on rohkem aega, et sealt ikka maksimum võtta. Noh, sorteerin välja kõige maitsvamad, nägusamad noormehed ja kirjutan neile ja hoian kava vaba, et nendega kohtuda, et siis parimad välja valida, et järgmisse vooru minna… Bikiini-vooru pole ja suudlusest/seksist hoiduksin ka. Aga noh…
***
Mis veel? Ma peaksin juba tegutsema…
Olen mõelnud, et mõned inimesed elavad üürikorteris/-majas. Minu isa ka. Ma mõtlesin, et kas on peresid, kes on terve elu üürikas elanud (kindlasti palju kolinud). Mitu põlvkonda sedasi, et maksavad vaid üüri… Mina tean vaid peresid, kes on sellel vaesuse piiril… Siin on palju mõtteid…
See on ju olukord, kus kulud on, isegi kui tulusid pole. Oma kodus, saad kulusid kokku hoida tarbimise vähendamisega, aga üürikas on suur püsivkulud koguaeg.
Lisaks veel pidev hirm, et varsti peab jälle kolima hakkama. Ei saa asju koguda, hoida. Mälestusesemeid vaatad ka selle pilguga, mis on kõige tähsam, mis on minu meelest väga kurb, sest laste joonistused on ju kõik tähtsad ja sa ei tea kunagi, kuna sinus beebist Picasso kasvab…
Oh… siin on palju mõtteid. Nt kui inimene vanaks saab. Mis siis? Kas on pensionäre, kes elavad üürikas? Kas omast tulust elab ära või pidid nad enne edukad lapsed kasvatama selles vaesuse tingimuses? Kui palju on neid, kes on suunitud üürikast edasi liikuma vaesemasse klassi… Kodutuks jääma?
***
Taani penionärid käivad välismaal reisimas. Neil on tasuta kodukoristus ja muud teenused.
Eesti penionär saab heal juhul tasuta abi, et toit koju toodaks ja kõik. Rohkem pole vaja.
See on öö ja päev, kui vaadata vanainimese elu Taanis ja Eestis.
Need on ka need vaesuse mõtted, mis eelnevad (üürikorteri) teemaga olid…
Jah… mõelda on palju, aga teha ka. Koer vaja pissitada. Ja raamatut on ja kirjutada, minust saab ju maailma-kuulus-kirjanik. Ja nipet-näpet veel.
***
Olge siis edasi mõnusad ja kirjutame teine kord jälle.