Ak… Püüan olla ratsionaalne… Kuidas suhelda emaga?

Jah, püüan olla ratsionaalne ja objektiivne, kuid olgem ausad, olen inimene ega suuda seda. Kuid siiski püüan, ehk sedaviisi olen natukene parem (kui oleksin teisiti).

Räägime asjast siis… Minu ema. Ma teadsin ju väga hästi, et kui ma midagi püüan ise organiseerida, siis ta tõmbab sellele vee peale ja probleemi lahendamine läheb topelt kalliks ja suur hulk raha läheb lihtsalt tuulde… Aga ta kurdab palju, olen juba 1-2 kuud pidanud igal hommikul ja õhtul kuulama, kui raske on autoga sõita, sest sidur ei tööta korralikult ja auto lärmab jne… Noh, tahtsin aidata.

Üks päev helistas isa. Panin valjuhääldipeale, sest parasjagu oli vaja. Tegelesin vist samal ajal söömkisega ja vajasin oma käsi, ei saanud hoida telefoni kõrva juures… Igathes… Ema oli ka seal ja ütles, et ma peaksin (mis tähendab varjatult “pean”) küsima tema auto kohta. Nii see teema läks. Isa tahtis väga aidata (ta on autoremondilukksepp)… Ja nii see läks.

Aga… ühel hetkel kõik kolm organiseerisid ja lõpuks oli nii, et… Oli nagu kõik ja polnud midagi… Üks suur segadus on ja ma ei saa aru, kus ma vea tegin. Või-noh, see oli viga, et teda aidata tahtsin, aga seal peaks olema ju võimalus aidata igasugust inimest, kuid tuleb leida see õige meetod.

Kommunikatsiooni probleem on. Just-just… Me ei suhelnud piisavalt ja ei kuulanud üks-ühte piisavalt. Mul on raske emast aru saada, sest ta ei püsi teemas ja ta viskab ideid õhku, siis muudab neid ja pärast seda veel muudab ja siis lõpuks muudab…

Igatahes… Mina suhtlesin isaga (sest mu vanemad ei suhtle üks-ühega). Eelmine nädal kirjutasin emale ülesse, mille peale ta peaks mõtlema. Oli vaja ka uurida, hindu uurida, kuid sellega ta hakkama ei saanud. Noh, polnud aega. Eks oleksin pidanud enda kanda võtma. (Ikka see, kui tahad, et asi saaks tehtud, siis tee ise.)

Alguspunkt. Ema autol tuleb vahetada hooratas ja siduriketas, -korv ja -survelaager. Finantsiline vaade:

Vaatasin, et jupid Taanist ostes oleksid olnud 5000 DKK (667 EUR) ja sellele lisaks tööraha. Tavaliselt on tööraha 1/2 või 2/3 juppide hinnast. Kuna töö on keeruline ja aeganõudev, minimaalselt üks päev (8 tundi x 400 DKK = 3 200 DKK või 8 tundi x 500 DKK = 4 000 DKK, s.o 427-533 EUR).

Alternatiiv 1: Töö ja jupid Taanist. (1) Positiivne prognoos 677+427= 1104 EUR; (2) Keskmine prognoos 677+533= 1210 EUR; (3) pessimistlik prognoos 2×677= 1354 EUR või 3×677= 2031 EUR (1104 kuni 2031 EUR)

Alternatiiv 2: Ostsin jupid internetist 300 EUR, isa lennupilet oli 211 EUR (edasi ja tagasi), üks paak kütust (isa lennujaamast koju ja pärast isa lennujaama) 30 L (30×10,50DKK= 315 DKK s, o 42 EUR), naabrilt laenata garaaži ja tööriistu (ta ütleb, et tasuta, aga midagi tuleks anda). Seega miinimum kulu 553 EUR.

Lisaks, kui isa tuleb, siis saab ta sorteerida oma asjad, tööriistad (seal on palju rämpsu), me saame selle prügimäele viia ja saame 1-3 ruutu ruumi oma aiamajja. Lisaks saab ta võib-olla aidata aiatoa katust parandada või leida lahendus ühele probleemile, millest ma aru pole saanud (isa on McGiver, tal pea lõikab). Ta saab kodust eemale, elamusi, vähem stressi…

(Lisan veel, et ruumipuudus aiamajas on olnud juba 2 aastat suureks probleemiks ja see aiatoa katus ka. Seega on tegemist pikaajaliste ja suurte probleemidega ning kui need saaksid lahendatud, siis oleks 2-7 päeva vaiksem, st. S-l oleks vähem, mille üle kurta. Kui ema juurde kolisin, siis istutasin ühe taime maha, mis oli ämbris oodanud istutamist 2 aastat. Kaevasin ühe puu ülesse, sest taimele oli kohta vaja ja viisin ühe betoon-rõnga teise aia otsa, see oli ka 1-2 aastat pinnuks silmas olnud. (Seega tean, et 2-7 päeva on rahulikum, st selliste suurte probleemide lahenemise meeldiv-mõju kestab nii kaua. (Minu meelest lühike aeg, aga see on sedasi temaga. Minul püsib see meeldiv mõju ikka pikemalt, me saame rääkida kuudest.)… Muidugi oleks vaja üks väike küngas või mäeke teise kohta viia ja mõned puud ümber istutada ja maja suuremaks ehitada ning uksi, aknaid, treppe ja ruume ümber tõsta, kuid need “väiksed ajsad” peavad veel ootama. See oli väike repertuaar minu hommikustest ja õhtustest “unejuttudest”. Ma ei kurda. Olen õppinud selles uues keskonnas elama. Enamasti saan hakkama, olen harjunud.) :D

Seega olen mina ajanud seda alternatiiv 2-te.

Kui võtta alternatiiv 1, siis tuleks ka vaadata alternatiiv 3, mis oleks uue kasutatud auto ostmine, ca 15000 DKK (2 000 EUR).

Aga (1) minu ema ei taha Fordist loobuda, sest hammasrihm on äsja vahetatud ja sellega saab sõita 10 aastat või 100 000 km. Muidugi, kui kere vastu ei pea, meie soolases kliimas (meri on lähedal ja tuul on tugev), siis tuleb tal see mootor vist kaissu võtta, sest peale mootori ja hammasrihma seal muud pole… Aga noh… Tema on kümne küünega autos kinni (nagu ta oli Mitsubishis: varasem auto), noh vihjan, et see tal ka muutub. Asjad/autod omandavad väga suure lisaväärtuse, kui need ta käes on. Tekivad ühised mälestused jne… :D (Aga inimestega on vastupidi, nende, kellega ta koos on, väärtus langeb kolinal)…

Tahtsin jõuda selleni, et auto vahetamine oleks mõeldav, kuid see oleks suur võtlus jälle, mida ma ei jaksa praegu küll läbi teha. Seega keskendusin Fordi hoidmisele ja selle parandamisele võimalikult säästlikult.

***

Vahepeal sai probleem lahendatud. Hommikul natuke tõstsin häält S-i peale ja nüüd käis ta naabriga rääkimas (mis talle oli vastumeelt), kuid tegi ära… Ta on tubli ja ma hindan seda kõrgelt. Ma tean, kui raske pingutus see talle oli.

(Tema ütleb, et see oli nagu küla-kerjus, kes käib kerjamas. Mina mõtlen, et mina olengi vaene, ma ei häbene seda ja otsin odavamaid võimalusi. Muidugi, ei saa seda üks-ühele võtta, sest kui ma pean kelleltki abi küsima, siis… Ma vist ei tee seda. Ma pregu küll ei suuda meenutada… Heikilt küsisin, kuid nii muu-seas ja ta pakkus abi ja ma võtan vastu… Kas see on sarnane olukord? Ma ei tea.)

***

Kuna see konkreetne probleem lahenes ära siis kirjutan ma üldisemalt.

Vahemärkus: Nii palju olen ma juba õppinud, et S-i mõtteid/ideid ja arvamusi ei tasu kohe edasi anda, sest ta muudab neid. Kunagi isa küsis, kas ta võib oma sõbrannaga emale külla tulla. Ema ütles: “Ei”. Ma ütlesin isale edasi. Nüüd tunneb isa sõbranna end ebamugavalt S-ga. Selles mõttes, et ei taha siia tulla, kuid kutsub S-i endale külla. S tahab nüüd, et isa tuleks koos oma sõbrannaga, sest S ei taha isaga suhelda ega tegeleda. Aga noh…

Igatahes… sellel korral ütles, S, et naabri juures ikkagi ei saa autot teha. Tema otsib teisi võimalusi. Viib töökotta üldse. Ja isa ei peaks üldse siia tulema (mul on juba pilet ostetud ja varuosad on ka laual valmis, isa vaatas läbi kaamera üle, et õige värk on)… Ma hoidsin suu kinni, lasin tal seedida ja isale ei kirjutanud midagi. Mõtlesin, et kui kolmapäeval on S sama-meelt, siis vaatan, mida teha või kuidas seda infot isale serveerida. Või otsin ise lahenduse, lähen ja räägin ise naabriga, nt…

Ma aimasin juba ette, et asi nii läheb. Ema ütleb kõigele “ei” ja minu raha prügikasti kasti läheb… Ma arvasin, et S on vastumeelne pikemalt. Aga noh… Igatahes, ma tean, et kui isa seda juppi ära ei vaheta, siis see seisma jääb. S sõidab edasi ja muud kui kurdab. Ma pean kuulama enne hommiku- ja õhtusööki sama juttu, et siduripedaal vajub alla ja üles enam ei tule ja see on ohtlik ja ärritav… Ning kõige lõpuks (kui enam kohe üldse sõita ei saa, jääks tööle minemata või oleks reaalne õnnetus või midagi) läheks ta remonditöökotta ja laseks kõik jupid seal osta, meil oleks neid juppe kaks. Noh, töökoda räägiks, et kui kasutavad meie juppe, siis garnatiid ei annaks. (Võib-olla ei vahetaks ja väidaks, et jupid olid vigased…)… Ma ei taha mõelda, kui palju see jama kõik maksma läheks, pluss need kulutused, mis ma olen juba praegu teinud, selle konkreetse vea parandamiseks.

Nüüd jõudsime peaaegu probleemini kommunikatsioonil minu emaga. Mulle tundub, et ta ei kannata, kui tal pole kontrolli, kui tema eest otsustatakse. Ta tahab olla alati see Füürer, kes otsustab, kes ütleb viimase sõna. Seega on teda raske aidata, sest minu lahendused ei sobi, sest need pole tema lahendused. Seega ma mõtlen ja pakun ideid, aga tema laseb need ikka ja jälle sõelapõhjaks, sest need pole tema ideed ja minule tundub, et ma jooksen peaga vastu seina, raiskan oma aega, mõtlemist ja energiat vaid. Seega viimasel ajal viskan ma õhku esimese idee, midagi tobedat ja fantaasiaküllast, noh nii naljaks, sest nagunii ta ei kuula mind.

Tal oli pidavelt tüli oma taani sõbraga. Ta väidab, et taani sõber ei kuula teda, usub ainult seda, millest kirjutatakse ajalehtedes ja mida ütleb tema õde. Minu meelest on S samasugune. Ta ei kuula mind, aga kui ta loeb sellest ideest raamatust, ajalehest, TV-saatest näeb või tema keskmine õde ütleb, siis on see idee talle kui seaduseks. (Siit järeldus, järgmine kord, kui mul mõni idee on või lahendus tema probleemile, siis tuleb mul teha palju eeltööd, otsida artikleid ja/või rääkida tema õega, keda ma tegelikult ei salli (ta on mulle olnud eeskujuks ja võib-olla oleme sarnased ning inimene ei salli ju ennast, endasugust, kuid ise ei näe. Ja seetõttu ei meeldi ta mulle… Nagu mu ema ja tema taani sõber)).

Teine asi, mis minu ema ärritas oli see, et tema taani sõbra tütar korraldas koosviibimisi ja organiseeris kõike, pani ka kuupäeva paika ning kellaaja. Tihti sobis see aeg mu emale hästi või mu ema päevaplaan oli väga segane, seega oleks ta ideaalselt sinna saanud minna, kuid… See oli kellegi teise otsus ja tema seda muuta ei saanud. Ema taani sõbral on kolm tütart ja siis tuleb leida aeg, mis kõigile passiks. (See tütar organiseeris, ta uuris tausta ja läbi oma isa kaudselt uuris ka S-i plaanide kohta. Muidugi polnud see selline otsene küsimus: “Teie Kõrgeausus Jüütimaa Kuninganna, kas Teile sobiks see kuupäev? Millist kuupäeva tee sooviksite?”). Ja kujutate ette, kui nüüd tuleb mu ema ja soovib uut aega… Ja põhjendust nagu polegi, lihtsalt tema tahab olla see, kes otsustab. Muidugi ta leiab mingi pseudo-põhjenduse, aga see on midagi sellist, et mul on vaja muru niita või sellel päeval paistab päike ja ma saaksin õues olla (et nagu, päike ei paista ainult ühel päeval, on ju ka teisi päevi ja ega ta nüüd ikka alati õues ei ole, kui päike pasitab, on ju vaja vaadata TV-d, et saada häid ideid, sest ega ju rumal tütar midagi asjadest ei tea…)

Probleem on see, et mu ema ei kuula mind ja ta tahab ise otsustada.

Ma teadsin seda, kuid vaatasin, et ainult üks pilet oli järele jäänud isale kojusõiduks ja sellega olin müüdud ja langetasin otsuse, sest see oli hea lend. Otselend, aeg passis nibin-nabin ja odav oli. Isa oli vaadanud miljonit asja ja ikkagi oli minu leitud pilet see odavaim ja ajaliselt sobivaim. (Jah,  nagu minu ema sündroom, mina tahan olla kangelane, et minu lahendus peale jääks. Võib-olla (ma ise ei tahaks uskuda seda)… Need variandid, millest mu ema rääkis, olid palju kallimad. Ma olin kindel, et rahalist võitu tema lahendused ei sisalda, sest ta vaatab miljonit asja ja siis susserdab ja siis muudab ja lõpuks on üks suur pudru ja kapsad ja tuleb maksta topelt… Lisaks veel närvikulu mulle, talle ja isale, sest ema muudab asju… Ning kõige lõpuks, kui kõik on makstud, siis ta leiab, et oleks saanud odavamalt ja ma pean 1-2 kuud kuulama, kuidas ikka läks valesti ja mis selle kulutatud rahaga kõike oleks saanud teha… Mina ütles, las minna, kõik, mis läinud, see läinud, tagasi enam ei tule, seega keskendun sellele, mis mul on, mis pole veel läinud ja vaatan, kuidas edasi…).

Seega, selle kommunikatsiooni-probleemi lahenduseks peaksin leidama viisi, kuidas mõjutada ema kaudselt. Rääkida, siinata mõtteid sedasi, et ta arvaks, et ta ise tuli selle peale. Olen selle kohta lugenud, aga pool nalja asju. Noh, kuidas öelda mehele, et pese nõud ära. “Kallis, mäletad seda, kuidas sa viimati nõusid pesid. See oli nii seksikas ja sa tegid nii head tööd. Töö oli kiire ja korralik. Mina pesen, siis alati jäävad rasvatriibud peale, aga sinu tugevad käed suudavad teha nii, et triipe pole. Lisaks ma säästaksin energiat õhtuks, et siis teha midagi muud…” Kuidagi nii…

Muidugi emaga rääkides sellist stiili ei sobi kasutada… Ühesõnaga mõtlemisainet on ja arenguruumi ka.

Oma tavaliste tegemiste ja kohustuste vahele püüan natuke ja mõtiskleda sellel teema, et kuidas suhelda, kommunikeeruda oma emaga.

Pikk tekst. Ei teagi, kas keegi teine siit midagi saab, aga mind aitas küll. Istusin maha, lülitasin end natuke välja. Elasin oma emotsioonid välja, lasin asjadel settida ja emal natuke sipelda ning probleem lahendatud. (Kusjuures see oli suur probleem minu jaoks, ma mõtlen see, et ma olin isale piletid ostnud ja autole varuosad ning nüüd tõmmati kõigele vesi peale.)

Ilusat päeva Sulle, kes sa siiani jõudsid lugemisega. Või siis peaks juba “ilusat õhtut” soovima või siis “head und” (vihjan teksti pikkusele). :)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 kommentaari postitusele Ak… Püüan olla ratsionaalne… Kuidas suhelda emaga?

  1. Roland kirjutab:

    Mitte, et ma suutsin Sinu postituse mõttega lõpuni lugeda, siis võid saata mulle autoandmed ja varuosad, mida vajad. Ma ise tegelen küll väga kitsa toodete grupiga, aga müüme põhimõtteliselt kõigile levinud automarkidele kõike. Ma ei tea palju Taani transport maksab, kuna minu kaup liigub alustega teistest riikidest, aga ilmselt postikulud pole suured, saates eraisikule.

    Muide, Sa oled selles vanuses, kus Sind ei pea kuulama, vaid vanemad peavad Sinu järgi tegema. Aga jah, kui oled pehme, siis litsub sind tarakan ka laiaks.

  2. Roland kirjutab:

    no auto remontimine järjepidev ja lõppematu tegevus. Küll läheb varsti jälle vaja (isegi kolm korda üle õla ülitamine ei aita). Ja tänapäevaste autode jupid on ikka hirmkallid. Soome on lihtne saata kergemaid asju. Taani kohapealt ma ei tea.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>