Kehva periood on. Emotsionaalselt on kehva. Tunnen end nii mõttetuna ja tühisena. Püüan olla keegi, aga välja kukub, et olen mitte-keegi. 
Vaatasin, mida ma olin aasta tagasi samal ajal kirjutanud. Mõtlesin, et kas see on mingi periood, mis kordub. Aga ei tuvastanud seda.
Aasta tagasi kirjutasin Larsist palju. Seega jätkan. Nüüd ma täiega eiran teda tööl. Kui teda näen, siis keeran pildu ära ja süvenen töösse. Vahel ma teda nähes “juhuslikult” avastan, et töökaaslasel on kala vähe ja siis ruttan talle kala ette panema (ikka Larsist kaugemale).
Mingiaeg ütlesin mina talle “hej”, kui kohtusime tööl. Mõnikord 3-4 korda päevas. See tundus tobe ja nüüd ma seda ei tee. Pärast hakkas tema ütlema “hej”, vastasin. Ja nüüd püüan liikuda siis, kui tema ei liigu. Viivitan pausile minekuga ja pausilt lähen ka sellisel kellaajal, et ta on juba läinud ja kohe-kohe tulevad teised. Noh, et see kohtumise ja suhtlemise moment oleks minimaalne.
Üldiselt pole raske teda eirata, sest me töötame erinevates osakondades. Täna oli tööl jama ja ma liikusin erakordselt palju ringi ja otsisin, mida ma tegema pean. Ühel hetkel läksid minu tänase töö kaaslased ära. Minu ülesandeks oli noad tuua. Korraks seisatasin, sest mõtlesin, et kuidas ma kõige kiiremini teise hoonesse saan.
Lars tuli minu poole ja seisatas ka ja vaatas mind. AnnMargret nägi seda ja ta haaras vaguni ning pidas vajalikuks see ära viia. Ta hakkas rääkima. Ma ei saanud aru, kas minuga või Larsiga. Mõne aja pärast Lars vastas talle ja ma oletasin, et minuga ei räägita, seega jätkasin oma teed ja jooksin minema, sest kaaslased ootasid nuge ju.
Eiramine ongi vist kõige parem rohi. Eks ta raske ole, aga toimib kõige paremini. Raske on õhtuti ja siis, kui väsinud olen. Nt nagu praegu. Öösel ei saanud magada, süda tagus. Mingi ärevus, aga ei teagi miks. Loodan, et täna saan magada. Püüan varakult magama minna, aga kell jookseb. Tahtsin natuke lugeda ka ja siis koeraga välja. Ema tahab, et ma ploome korjaksin.
***
Jah… Täna tunnen end tühisena. Selline langusperiood. Tavaliselt läheb üle. Vast nüüdki. Tuleb olla tugen ja edasi rügada/trügida. 
***
Laupäeval vaatasin koos Jan’ga super head filmi “let’s be cops”. Ma ei mäleta kuna ma viimati midagi nii tõsiselt head nägin. See oli täpselt see, mis sinna päeva sobis. See on komöödia ja samas ka üsna päriseluline. Muidugi oli ka märulit (USA film ju), ag mõistlikult, talutavalt. Senimaani tunnen filmist saadud naudingut.
***
Nüüd raamatut lugema ja tuttu. Homme peab parem olema. Nii kauaks kui elu on antud, püüan ma ikka edasi liikuda, kasvõi roomates, aga ikka edasi.