Jälle üks päevake õhtusse veeretatud

Mul ei ole veel järgmiseks aastaks eesmärke. Ma olen väga hõivatud puhkamisega.

S on ära ja kogu majapidamine ning loomad on minu kanda, plus minu enda asjad… Aga ma ikka mõtlen oma eesmärkidele. Suures osas jäävad need samaks. Seega rahulikult ja vaikselt. Suuri muutusi ei tule, ikka sama jama edasi.

***

Oh, ma ei teagi, mida kirjutada.

Kirjutan natuke olmevärki. Vaatasin kursuseid, mille vastu mul huvi oleks. Teen plaani, kuidas töö üles öelda ja mis edasi. Nagu ikka enne suuri muutusi, on mul hirm. Aga ma olen otsustanud ja liigun masinlikult edasi, nagu tank. Üsna koomiline vaatepilt.

Eks ma olengi natuke koomiline.

***

Olen väga üksi. Tahan olla. Igatahes… Ma mõtlen palju ja analüüsin ennast. Tegelen vaimsete asjadega. Ei ole joogat ega muud sellist. Pigem keerleb mu peas mõte, et miks ma nii närviline on ja miks ma nii ebakindel olen. Miks mu enesehinnang nii madal on…

Ega mul vastust polegi. Püüan rohkem rõhku panna sellele, et leida moodus, kuidas enesekindlust tõsta. Ka sellele pole vastust.

Mul on taas raskusi inimestele otsa vaadata. See nõuab minult tohutult jõupingutust. Olemuselt ju lihtne asi, aga näed… Üks päev mõtlesin, et vaatan Larsile otsa ja kui ta ka vaatab, siis tervitan (tavaliselt me ei suhtle, aga istume ühe laua taga), kuid sellel päeval ta ei tulnudki söögiruumi. Ja järgmisel päeval olin täielik jänes. Kuigi ma ütlesin endale, et ma otsin ju vaid vabandusi, et seda mitte teha. Vahet pole, mis päev on. Plaan on plaan ja väljakutse on väljakutse… St see tuleb teostada esimesel võimalusel… Esimene kord on raske, teine kord on juba kergem ja lõpuks peaks see muutuma juba rutiiniks…

Jah… Teooria jääb väga kaugele prakitkast. Noh, päris elus ei suudea ma seda… Aga eks ma kogun end ja püüan ikka uuesti. Ma ju ei anna alla.

***

Töölt tahaks ära jah… Kõik vist juba teavad, et ma plaanin lahkuda. Ma arvan, et inimesed ka kontoris teavad, aga… Teinekord info ei liigu. Eks näis…

Ma tunnen end natuke totakalt, sest ma räägin, aga kindlat kuupäeva mul pole. Nüüd vaatasin kursuseid ja tundub, et tuleb ka veebruar seal üle elada.

Väikevend kutsub Inglismaale külla. Ma arvan, et ütlen ära. Ei taha. Keep it simple!!!!

***

Kardan, et ma ei saa hakkama. Et pean sinna ussipessa tagasi minema. See on üks mu suurimaid hirme. Samas… Ma olen ju tubli ja mul on miljon muud võimalust.

Ma ikka imetlen neid inimesi, kes tegelikult ka usuvad endisse, kes on enesekindlad. Ma mõtlen just enesekindlad, mitte eneseimetlejad. Vahe on vist selles, et esimestel on teadmised ja nad teavad oma võimeid ning võimete piiri täpselt, need teised ei taju enda võimeid, nad lihtsalt räägivad end ilusaks, aga tegelikkus on midagi muud… See selleks.

Ma arvan, et ma otsin oma ellu ühte autoriteeti. Sellist inimest, kellele ma vaataksin alt ülesse. Kes oleks targem kui mina… Vahel ma arvan, et olen väga tark.

1. Ma ei suuda oma emotsioone ega tundeid kontrollida ega neid tõlgendada. Nägin taas unes oma vanaisa. Ta oli elus ja just haiglast tulnud ning ma nii väga lootsin, et see oleks päriselt nii, et see poleks uni. Aga kajuks ma ärkasin ja pidin taas kurbusega endale tunnistama, et ta on surnud ja tuhastatud ning maha maetud. Seal pole mingitki võimalust, et ta tagasi tuleks. Ohhh… Unega on üldse pahasti. Näen ka tööd unes ja õudusi sealt… Midagi on väga korrast ära seal tunnete sektoris. Pole leidnud ühtegi valemit, kuidas need enda kontrolli alla saada. Miski nagu ei mõju…

2. Mulle meeldiks arutada majanduslikke asju inimesega, kes seda valdkonda suurepäraselt tunneb. Ühe tõeliselt targa inimesega. Riikide majandust, pangandust, ettevõtete majandust, bilanssi ja muid aruandeid jne… Mõtlen ühele õppejõule. Ma sooviksin temaga vestelda. Püüda mõista, kuidas tema mõtleb. Ta suutis keerulised asjad lihtsaks mõelda ja ta suutis väga hästi tabada konksud. Ta oli… Ma arvan, et Kriitiline-kahtlustav… Parem sõna on vist umbusklik või ettevaatlik… Tal oli kriitiline meel, aga ta ei halvustanud, ei jaganud hinnanguid. Tal olid alati faktid oma väite toetuseks ja see tegi ta targaks. Ta põhjendas ja tal oli alati põhjendus olemas.

Minul ei ole põhjendust. Ma ei oska kiiresti põhjendust leida. Mul pole ju teab, mis suurt kogemuste pagasit ka… Aga… Mina pean kaua aega mõtlema, et leida põhjendus.

Ja need emotsioonid. Ohhh. Täitsa hulluks minemise tunne on. Seega tahangi end eemaldada ühiskonnast, emigreeruda.

Nt isa karjus mu peale (tõstis häält)… Sellel korral vastasin ma samaga, ei hakanud kohe nutma… Pärast nutsin ja nüüd otsustasin, et temaga enam ei suhtle.

Mulle oleks meeldinud, kui ma oleksin raulikuks jäänud ja talle öelnud, kuidas tema hääletoon mulle mõjub… aga näed… Noh, järgmine kord ehk äkki.

Tööl kajutakse ja käitutakse nagu lolliga. Sedasi ma tunnengi. Teistel pole mingit respekti minu vastu ja pärast seda 1,5 aastast kannatamist pole mul endalgi respekti enda vastu. Ja seetõttu ei julge ma teistele otsa vaadata. Ma häbenen ennast.

Jah… Ma tegelen mõtlemisega edasi. Kohustust on vaja täita. Vaikselt ikka edasi.