Just. See puhkamine on ikka nii väsitav. 
Mul on nüüd tõsine plaan Inglismaale vennale külla minna. Lubasin täna pileti ära osta. Kiire on. Aga ma vast jõuan. Käed värisevad. Alati enne raha välja jäimist käed värisevad. Pärast on juba savi, siis on “mis läinud, see läinud”.
Tööga on nii, et polegi nii lihtne üles öelda. Noh, üles öelda on lihtne, aga alternatiivi nagu pole. Esiteks tuleb mul natuke veel pingutada 1-3 kuud, siis saan õiguse töötuabirahale.
Kui ise üles ütlen, siis kolm nädalat raha ei saa, aga pole hullu, elan üle. Pärast kolme nädalat hakkaksin raha saama. See oleks väiksem kui palk, aga ma saaksin vabaaega. Et täitsa tasakaalus.
Kuid… Enne kursuste saamist, peaksin ma olema 5-6 nädalat töötu ja otsima tööd. Ma pean võtma töö, mida ma saan teha ja ma saan töötada tootmises. (Ma pole veel vigane. Kui invaliidiks end töötaksin, siis oleksin prii tootmise tööst. Minu haridus pole oluline.)
Kusjuures kursuseid ma ei saaks JobCenter’st, sest mul on kõrgharidus. Ma just mõtlesin, et erialast taanikeelt saaksin seal õppida. Teadmised on olemas, seega ma tean, millest nad räägivad ja keskenduksin sõnavarale. Aga noh… Läks vett vedama. Ok.
Siis mõtlesin, et saaksin ma praktika sealt. Jah… see oleks võimalik, aga peaksin olema töötu 5-6 nädalat. Ma olen nii kole andekas inimene, et ma saaksin raudselt ruttu uue töö. Ma suudaksin olla töötu nii kaua, üksnes siis, kui ma otsiksin tööd n-ö valest kohast. Ühesõnaga oleks see väga riski-business. Ma ei tea, kas nad näevad mu tahtlikuse läbi või mitte. Arvestades taanlaste bürokraatlikkust, siis ma arvan, et oleks teostatav, aga… Las minna esialgu.
Muuseas. See info pärineb minu ametiühingust, kus ma jutul käisin. Neiu imestas, et 2,5 aasta kohta räägin ma väga head taani keelt. (Tööl peavad nad mind lolliks ja mina nende rasket dialekti ka ei mõista, aga see selleks.)
Vahekokkuvõte: (1) Töötuks ma end võtta veel ei saa (majanduslikud põhjused ja tobe rahaline kriteerium), (2) kui töötuks võtaksin, siis kursuseid ei saaks (vahelüli minu eesti-/ingliskeelse hariduse ja taani keele vahel), (3) praktika on ka keheldav, sest ei suudaks täita töötuna olemise perioodi pikkuse nõuet. Tulemus: tuleb seal kalavabrikus edasi nühkida.
Aga… Järgmisest kuust võin juba vabalt võtta. Kui nad mu vallandaksid, siis oleks see supper hea. Sest siis ma ei sobiks ju sellesse vadkonda ja tuleks otsida tööd teisest valdkonnast ning ma saaksin tööturaha juba esimesest päevast. Järgmine kuu kui üle viskab, siis lähen kontorisse ja küsin otse ülemuselt ega ta mind vallandada ei taha. “Ma küll tahaksin, et ta mu vallandaks.” Ma olen imelik, aga nad on harjunud sellega või hakkavad juba harjuma.
***
Veebruari lõpus plaanin Inglismaale minna, seega küsin puhkust. Ja märtsis käin ma tööl ainult neli päeva nädalas, sest mul on õhtused kursused iga nädal ja järgmisel päeval ma lihtsalt ei jõuaks tööle. Väsinud olen. Seega küsin vabaks pärast kursust järgmise päeva, seega iga nädal üks päev vaba.
Jah… Mis kursused? Õigustatud küsimus. Nimelt ametiühing pakub tasuta kursuseid. MA leidsin kaks sobivat. Üks on algteadmised privaatsest majandusest ja teine on mingi projektijuhtimise värk.
Sellised plaanid siis.
***
Tööl on olnud väga ok. Minu osakonna ülemus (Peter) on puhkusel, seega on meil Erik ja tema eelistab mind poolakatele. Kusjuures osad poolakad on veel jõulupuhkusel, nad tulevad järgmisel nädalal.
Seega olen ma töötanud toorkalas koos meeldivate kolleegidega. Inge on minust kaugel, tema eksistentsi olen juba unustanud, aga väike hirm on, et pean varsti tema läheduses töötama hakkama. Eks näis… Mul tee kontorisse selge, kui üle viskab, siis lähen ja lammutan seal natuke.
***
Ma ikka ei suuda inimestele otsa vaadata, kuid eelmine nädal suurenes otsavaatamise protsent suuresti. Kuid Larsi puhul on see jätkuvalt null, kusjuures reedel oli ta söögitoas kõigil kolmel pausil. Olin ise ka üllatunud ja kohmetunud, aga ju see muutub. Kui ilmad ilusaks lähevad, siis ta istub väljas, siis olen mina laua kuningas… Mina, mina, mina…
Eelmine nädal tundsin ma ennast üsna vabalt ja kuidagi külmaks jättis kõik see, mis minu ümber toimus. Jah, need karjuvad ja selgelt ärritunud inimesed natuke kriipisid mu närve, aga suutsin end neist eemale lülitada. Loodan, et see tendents jätkub. See oleks vahva.
Nüüd juba mõtlen oma Inglismaa reisile. Kuidas see võiks olla? Tahan raamatupoodi minna Inglismaal ja mõne hea majandusalase raamatu kaasa haarata (st osta) ja muud nipet näpet. Mõne kadestamisväärse pildi võiks ka teha ja oma FB sõpradega jagada.
***
Mul on tekkinud väike lootus ja natuke unistusi ning… Tunneli lõpus paistab valgus.
Kõik on ok. Aga kahjuks siia tihti ei juhtu. Andke mulle andeks see “laiskus”.
Tegelikult käin ma koeraga väljas, jooksen, koristan, joonistan. Plaanin uut ramaatut lugema hakata ja see eelmise aasta arvepidamine. Pean hakkama oma ema kasvatama… Ja need eesmärgid tuleks kirja panna…
Kõik tuleb, kõike saab. Kuid aega läheb. Tuleks varuda kannatust.