Ma olin viimati tööl kolmapäeval. Rohkem pole tööle läinud. Esmaspäeval ka ei lähe.
Kolmapäeval nutsin ma tööl kolmas kord ja sellel korral ikka korralikult. Põhjust nagu polegi. Stress, stress, stress…
Igatahes… Üks olukord vihastas mind ikka korralikult. Hakkasin nutma, tormasin kontorisse ja ütlesin, et mina tahan, et nad mu vallandaks. Ülemusel olid silmad suured. Küsis, miks ta peaksin mind vallandama. Ma ütlesin, et ma teen kõike valesti. Ma ei saa hakkama, ei oska taani keelt jne… Nad kohe kuidagi ei tahtnud minuga nõustuda.
Töötasin edasi, sellel kohal, kus ma tegelikult töötama pidin. Olin kuulsus, kõik käisid mu nutetud punaseid silmi vaatamas. Mõni lohutas ja ütles, et kõik on hästi. Jne…
Päeva lõpus astusin kogamata valel ajal uksest sisse ja kuulsin viimaseid mõnitusi enda kohta. “Vapustavad” kolleegid, ma ütlen.
Ma ei hakka täpsustama.
Neljapäeval (järgmisel hommikul) helistasin ja ütlesin, et olen haige. Mõne tunni pärast helistas ülemus. Ta teadis väga hästi, et ma pole haige, aga see polnud probleem. Ta soovis teada, mis minuga juhtus kolmapäeval.
Mina hakkasin muidugi kurtma, kõik oma 1,5 aasta jooksul kogetud kannatused ja katsumused lugesin ette… Ei, mitte kõik, aga need, mis tollel hetkel eredalt meeles olid. Siis lisasin, et mulle see töökeskkond ei sobi, et olen liiga tundlik seal töötamiseks… Ja mina soovin töö üles öelda, et olen sellele juba pool aastat mõelnud.
Ülemus ei taha, et ma läheksin. Ta ei ole üldsegi mitte nõus väitega, et ma taani keelt ei oska… Ta ütleb, et olen tööl tubli ja tulen alati kohale õigel ajal… Noh, tõeline kiidulaul… Igatahes… Teisipäeval me vestleme sellel teemal.
See 1,5 aastane ajude-gümnastika on mu pööningu ikka korralikult sassi keeranud. (Hakkan vaikselt mõistma, mida tunnevad need lapsed, keda koolis kiusatakse. See haige tegevus võib terve inimese 1-2 aastaga täiesti ära rikkuda. Pööningut enam korda ei saa. Need hirmud ja tunded jäävad ju väga kauaks meelde ja elukvaliteeti mõjutama.) Ainus, millele ma suudan mõelda on see, et ma tahan sealt ära. Aga raske on leida argumente, põhjusi, miks…
Eile mõtlesin sellele terve päev ja õhtuks sain peavalu, mis jätkus ka täna. Täna ma enam ei mõelnud sellele. Mul on terve paber täis kirjutatud igasuguseid mõtteid ja märksõnu seoses selle tööga. Nüüd tuleks neist teha üks lühike ja selge ettekanne, mille ma kannaksin teisipäeval ladusalt ülemusele ette. Aga õnneks on aega. Las laagerdub.
Kusjuures, nüüd olen ma maha rahunenud ja see “kino” tundub tobe ja mõttetu. Samas ma tean, et pool päeva ja ma olen umbes samas seisus nagu ma olin eelmisel kolmapäeval.
***
Kui ma nüüd üles ütlen, siis mul vist ei ole õigust rahale. Pean oma säästudest elama. Aga kui ma venitaksin veel paar kuud, siis saaksin raha ka. Kui siis üles ütleksin, hakkaksin raha saama alles kolme nädala pärast, aga see on täitsa ok. Ega mul teab-mis-palju kulusi olegi.
***
Ma ei suuda oma asjadega tegeleda, sest see neetud töö ripub mul pea kohal. Just-just. Aasta tagasi ulgusin, et tööd pole ja nüüd ulun, et töölt ei saa ära. 
Naised, ma ütlen. 
***
Igatahes jah… Ma olin nii lähedal, et töö üles öelda ja ma praktiliselt tegingi seda, aga mingit konkreetset kuupäeva ei lisanud ega avaldanud selgelt oma soovi.
Mulle lubati Larsi osakonda. Sellest ma keeldusin kohe. Ütlesin, et seal on veel rohkem stressi ja seal karjutakse mu peale veel rohkem.
***
Ma suutsin endale ikka paraja supi kokku keerata. Noh, aga aasta ju alles algas, mingi tegevus peaks ju olema ja ma usun, et seda suppi saan ma lürpida ikka omajagu.
***
See ei ole kerge mina olla. Ma olen ikka nii keeruline masinavärk, et ise ei saa ka aru, mis toimub. Mis minuga toimub? Jube äkitselt plahvatan ja siis ikka täiega.
Noo… Kes see siis läheb otse kontorisse ja nõuab enda vallandamist… See ei ole ju normaalne ega terve inimene. Ma pole kordagi kurtnud. Kui öeldakse, siis teen. Ülemuse juures käin siis, kui vaba päeva on vaja või puhkuse võtan. Viimasel ajal olen talle kirjutanud. Jätnud paberi lauale oma soovidega. Pärast küsin üle, kas ta on leidnud paberi… Ta vastab: “Ja”. Kogu meie suhtlus.
Ja nüüd ootamatult torman kontori uksest sisse ja nõuan enda vallandamist. Crazy!!
Ja siis jään haigeks ja kui ülemus küsib, siis ütlen, et soovin töö üles öelda ja kui ülemus küsib miks, siis ütlen, et mul on kõrini, et inimesed kommenteerivad mu pükse, räägivad mind taga minu juuresolekult, ütlevad, et ma ei oska taani keelt, ütlevad, et olen loll, kritiseerivad mind jne… Et mina kardan juba tööle minna ja midagi teha…
****
Ja minu tagasihoidlik plaan oli vaikselt aprilline seal lohiseda ja siis öelda, et soovin lahkuda, et töötada oma erialasel tööl. Selline vaikne ja tagasihoidlik plaan siis. Not!!!
***
Reaalsuses: torman (nuttes ja olles endast täiesti väljas) kontorisse ja nõuan, et nad mu vallandaks.
Ma ei soovinud ju töökohta ega koleege kiruda. Nüüd pole pääsu. Nüüd tuleb oma piinad kõik ette laduda. Sorry, kolleegid… Ja siis lõpuks tõmban minema. Noh, vast järgmistel välismaalastel on selle võrra kergem seal.
Kas ma pean lisama, kui piinlik mul on? Ei, ma arvan, et mitte, see on ju selgelt näha. Ma ei suuda ise ka uskuda, millega ma hakkama olen saanud. Vaju või maa alla, ma ütlen.
***
Aga noh. See on üks hea näide, kuidas asju mitte teha… Noh, et kui keegi samas olukorras on või nii…Et siis proovi midagi muud. Minu lahendus pole just eriti hea ega täiskasvanulik…
Ka mina ei saa aru, miks sa nende luuseritega koos töötad. Sa oskad ju nii palju rohkem. Võta end kokku, vii end vaimselt Tallinna aegade tasemele, võta julgus kokku ning püüa lõpuks oma unistust. Kui sa töötad Taani kõige madalamal tasemel, Taani kõige madalamate inimestega, püüdes nendega suhelda oma õpitu tasemel, siis see ei toimi ega hakkagi toimima. Sa võid 100 korda proovida,aga tulemus on ikka sama.
Tsiteeriks Les Browni:
“The graveyard is the richest place on earth, because it is here that you will find all the hopes and dreams that were never fulfilled, the books that were never written, the songs that were never sung, the inventions that were never shared, the cures that were never discovered, all because someone was too afraid to take that first step, keep with the problem, or determined to carry our their dream.”
Töökiusamine on Taanis kindlasti väga tõsine teema. Miks sa pole kusagile kaevanud?
Ohh… see on üks pikem jutt.
Panustan sellele, et riik ja kohalikomavalitsus peavad minu eest hoolt kandma. (Püüan tagasi maapeale tulla ja ise vastutuse võtta.) 
Siin on huvitav asi jah, selle töökiusamisega. See pole põhjus töö üles öelda. Ka stress mitte. Kui end füüsiliselt vigaseks töötan, siis on põhjus töö üles öelda. Aga see selleks. Mul on ju alati võimalus ise minema minna ja ise endale teine töö leida. Keegi mind sunniviisiliselt seal ei hoia.
Olen juba natuke abituks muutunud, siin heaoluühiskonnas.
Ma oleksin pidanud varem kontorisse minema ja asjast rääkima. Kuid ma pole harjunud kaebama. Terve elu olen ikka ise probleeme lahendanud ja seegi kord püüdsin ise. Kannatasin, otsisin lahendust ja lõpuks jõudsin selleni, et kui keskkond on halb, siis tuleb seda muuta. Ehk siis ainuvõimalik on töö üles öelda.
Lisaks sellel, tundus mulle see tobe. Kuidas ma lähen kontorisse ja ütlen, et mulle ei meeldi kellegi nägu, grimmassid… Päris raske on toetavaid fakte leida, aga mu mõistusele hakkasid need kõvasti mõjuma.
Ametlikult näeb asi välja nii, et esmalt räägid oma ülemusega asjast ja kui see ei aita, siis kaebad edasi ja siis läheb asi juba väga suure kella külge. Majasse tulevad kontrollid ja haktakse ettekirjutusi tegema… Mina väikse välismaalasena ei julgeks nii suurt vastutust võtta. Ise olen süüdi, ise olen liiga tundlik ja see koht lihtsalt pole mulle…
No anna andeks aga Oled ise süüdi, enda eest peab seisma mitte vinguma ja silmad maha lööma, enda väärtust tuleb hinnata. Kui keegi arvab, et saab sulle oma kommentaaride või käitumisega haiget teha siis nad teevadki aga samas ise kah ei tasu käituda nagu hull, liigne emotsionaalsus ei tee kunagi olukorda paremaks vaid pigem halvemaks. Enda soovitus on kui on stress siis ära käi tööl, võta puhkus naudi elu tee mis tahad. Mine järve äärde ja naudi külma talve tuult
“Ära käi tööl, võta puhkus”
Selle kohta lugesin head võrdlust, see soovitus on sama, kui Taylor Swift ütleks “Follow your dream”. Või kui lotovõitja ütleks, et osta lotopilet ja kõik sinu mured kaovad. Tavaline inimene ei saa suvalisel hetkel uttu tõmmata ja puhkusele minna, peab tööd tegema, et süüa oleks. Nii võib öelda ainult keegi, keda ülal peetakse või kellel on kõvasti vedanud.
Jah. Täiesti nõus sinuga.