Jah, millest ma siis kirjutaks… 
Täna tunnen end väsinuna ja… Miskit on nagu puudu. Või keegi on puudu. Terve päev on maha mölutatud. Jooksmas käisin, koeraga käisin väljas, varsti tuleb uuesti koeraga välja minna ja siis magama. Raamatut olen ka lugenud.
***
Töönädal on seljataga. Ok nädal oli, aga see oli ju kõigest 4 päeva. Ikka on hirm, kui kaua ma seda suudan.
Ma närin nüüd tööl nätsu ja olen märganud, et suudan kõike võtta kuidagi külmalt. Võib-olla inimesed on minu suhtes tähelepanelikumad ja sõbralikumad… Noh, saab näha.
Reedel olin jälle Larsi liinil. Elasin üle. Natuke naljakas oli ka… Liin oli (jälle) katki. Lars sai selle tööle ja vilistas ning tema kana-kari pistis tema juurde jooksu. 
Mina selles karjas polnud. Kõik noored naised olid Larsi liinile pandud. Üks kogenum ka… See oli naljakas, aga ma hoidsin end tagasi ja naersin vaikselt enda sees. Huultel oli vaid kerge naeratus või muie. Hoian madalat joont.
Kui tööpäev oli läbi, siis üks neiu läks kohe Larsi juurde, et uurida, mida me esmaspäeval peame tegema ja niisama kerget juttu ajama temaga. See neiu otsib Larsi tihti, et midagi (eba-)olulist temalt küsida või talle öelda, aga Lars kipub oma telefoniga ära kaduma… Aga see sellesk. (See neiu ei ole mina ja võib-olla olen ma lihtsalt kade.)
Igatahes… Neiuke püüdis Larsiga vestlusele saada. Ma lipsasin ringiga minema. Siis järsku meenus, et mul on külmikus kala. Läksin oma kala järgi. (Päris suur ring tuli, aga püüdsin Larsist nii kaugele hoida kui võimalik.) Sain kalakasti kätte, hakkan minema ja siis Lars tuleb otsemat teedpidi ja hüüab mind. Olen segaduses. Seisatan, meie vahele jääb liin. Tema näitab, et ma teise liini otsa kõnniksin, sinna, kust liin on lahti võetud… Ma olen põnevil, et mis siis nüüd….
Tema hakkab rääkima, et ma end töölt välja ei tembeldaks enne õiget aega. Lars lõpetab alati liiga vara, oma 15-20 minutit varem. Natuke solvun. Püüan talle seletada, et ma tean seda ja ma olen alati oodanud. Ma rääkisin “me”-vormis, sest olin ju üks töötajatest… Solvusin, sest ta peab mind nii rumalaks. Ma olen ju varem ka seal töötanud…
Siis tuli suurem ülemus ja rääkis Larsiga. Ma jätkasin oma kalakastiga liikumist.
Mõtlesin kõik-võimalikke asju. Ja jõudsin järelduseni, et… Mehed ei mõtle, nad räägivad nii nagu on. Pole midagi muud. On vaid see, mida nad ütlevad ja ei midagi muud.
Seega tema eesmärk oli mulle öelda, et ma end liiga vara töölt välja ei tembeldaks. Ta peab mind ikka päris idioodiks. Jah… seal on neid palju, kes nii mõtlevad.
Vahel tahaks end kaitsta ja näidata neile, et kui keskkond on sobiv, siis ma saan rääkida taani keeles. Saan aru ja suudan rääkida nii, et teised ka minust aru saaksid. Lisaks tahaks näidata neile oma diplomeid (ülikooli värki) ja hindeid ning rääkida oma magistritööst.
Ja elust, et kuidas ma olen kõik selle saavutanud, mis ma olen saavutanud. Lisaks oma unistustest ja tuleviku plaanist ning mida ma praegu teen, et jõuda elus edasi jne… Kuidas ma kasutan pausi-aega, et lugeda raamatut, kuidas investeerida raha jne… Iga vabam minut läheb enda harmiseks….
Aga siis… mõtlen, et see kana-kari ju ei mõistaks mind. Kui ma hakkaksin põlevate silmadega rääkima kohalike omavalitsuste jätkusuutlikkusest ja erinevusest USA ja Euroopa vahel ning kui erinev suhtumine inimestesse ja ärisse ja eksimustesse/vigadesse on USA-s ja Euroopas jne… Ma satuksin üleliia vaimustusse ja pärast kolme esimest lauset oleksime me juba väga erineval lainel.
Need diplomid ka ei aita… Jan-le ütlesin, et mul on kaks (kallist) wc-paberit (vihjasin oma diplomitele). Tegin nalja… Aga see piirkond on arengust väga maas, siin lihtsalt paberi lehvitamine ei aita. Siin tuleb inimest natuke harida. Samas, ma olen ju ei tea-kes-ei-tea-kust… Seega jah… Raske on… St see on raskem kui ma arvasin, aga ma ei jäta. Võtlen edasi ja ma saan, mida ma tahan, lihtsalt rohkem aega läheb.
Noh… kalasse tagasi. Kui olen enda sees maha surunud selle võitlusjanu ja näitamisvajaduse, siis hakkan end maha tegema. Tunnistan, et diplomid on mul ju teisest valdkonnast. Kalas olen ma ju loll. Täitsa loll… Tunnistan, et neil on ju õigus, olen loll, sest seal ma ju olen loll ja kui ma näeksin end kõrvalt, siis ma arvaksin ju ka, et ma olen loll… Seepärast ma enne nii läbi endaga olin. Vaimselt täiesti murtud. Nad pidasid mind lolliks, rääkisid nagu lolliga ja ma olin nendega nõus. Ja siis kadus ära isu. Tekkis suur küsimus: “Miks ma üldse eksisteerin? Miks mind hoitakse seal? Klouni vaja nendele muttidele?”
Aga.. Sellel nädalal olen nätsu närinud ja ripsmed on värvitud. See kokku annab mulle enesekindluse. Tunnen, et mul on ÕIGUS eksisteerida. Huvitav jah, näts suus ja mul on kohe ülbem pilk ja sirgem selg…
Lisaks… Ma ei võta kommentaare isiklikult. Jah, Lars peab mind pudu-lolliks. Ja mis siis, ta ei tunne mind ja ta pole ka ära teeninud, et mind tunda. Tema on loll, et mind lolliks peab. Tema teeb vea, pidades mind lolliks. Kui keegi arvab, et ma olen loll või käitub minuga nagu lolliga, siis see ei tee mind veel lolliks. See on kõigest nende peas, nende hinnang, aga see ei pruugi olla õige ja ei olegi….
Järgmine nädal saab näha, kui kaua ma suudan oma uut hoiakut hoida. Kolmapäeval pole ma tervet päeva tööl. Seega saan natuke pukust neist… Võtan ühe päeva korraga.
***
Pärast tööd ma polnud mega väsinud. Jõudsin omale võikud teha. Päris rõõmus ja energiapomm ka polnud, aga ok. See nädal oli parem kui eelmised. Töö polnud ka nii vastumeelne. Kuidagi… Kõigest on üks-kõik. Tööd teen ära, kui väga üle viskab, siis venitan pausi natuke pikemaks. Lubatu piires muidugi…
***
Esmaspäeval olin nagu lõvi ja teisipäeval olin nagu väike tiigri-kiisu, aga nüüd olen vana-kodukass… Kogun ennast jälle.
Võitlusvaim on puhkusele läinud. Aga küll see tagasi tuleb. Loen oma raamtukest edasi ja tuleb…
***
Mõned märkmed raamatust:
“It´s Rising Time!” Kim Kiyosaki.
“The lower your financial intelligence, the higher the risk.” “The higher your financial intelligence, the lower the risk.” (lk 155)
Warren Buffett:”Risk is not knowing what you are doing.” (lk 156)
“Financial education” kasvab, siis “risk” väheneb ja samal ajal “returns” suureneb. Kes on majandust õppinud, see on kuulnud mantrat, et risk ja tulu käivad käsikäes, aga see lause on vastupidine… Seetõttu on see huvitav raamat, et näitab ka teist vaatenurka. See on kirjutatud ju praktikute poolt. Igaljuhul avardab see mu silmaringi.
1. “If you don’t understand how the company makes money, then don’t invest in it.” (lk 156)
2. “If it looks too good to be true, then it probably is.” (lk 156)
Investeerimise reeglid (lk 162-163)
- Investeering peab panema raha sinu taskusse. (cash flow, hinna/väärtuse suurenemine).
- Investeering peab olema sõltumatu teistest investeeringutest.
- Kontroll investeeringu üle.
- Igal investeeringul peab olema väljumise strateegia või valik. Reegel: “Mõtle välja kuidas sa investeeringu müüd, juba enne selle soetamist.”
See viimane on huvitav. Nt aktsia puhul. Strateegia 1: kui madalale sa lased aktsia hinna, mis on sinu suurim talutav kaotus. Strateegia 2: kui suur on sinu soovitud tulu, mis hinna juures sa soovid aktsia müüa. (lk 164)
Mõlemad strateegiad pevad olemas olema ja kui üks neist piiridest on käes, siis tuleb tegutseda. No matter what!!! Ja seda oskan ma hästi.
“The stop-loss order and the take-profit order are, in many cases, insurance policies against you and your emotions.” (lk 164) See on üks väärt teadmine. Mul on emotsioonide kontrollimisega teinekord raskusi ja ma tean, et investeerimise puhul on emotsioonid kohutavad edu pärssijad, seega sain ma valemi selle probleemi vastu. (See on kerge kirjapildis, aga raske päris elus, kuid tasub harjutada.)
Huvitav lähenemine finantsaruannetele:
- Tulu – sina töötad kellegi heaks (sinu äri omanik)
- Kulu (expense) – sina töötad valitsuse heaks (eeldusel, et suurim arv selles veerus on maksud)
- Kohustised (liability) – sina töötad panga heaks
- Vara (asset) – sina töötad enda heaks. (lk 166)
See on väga lihtsustatud, aga ma usun, et see on üks väga mõjus valem, kui ma selle enda peakolusse saan. Kohe nii, et ma valdaksin seda unepealt. Mõtisklen selle üle ja püüan oma elus rakendada, nii palju kui võimalik.
Olen raamatuga umbes poole peal. Seega kirjutan ma sellest raamatust veel. 
***
Emotsionaalselt on jälle see väsimus peal. Ei taha inimestega suhelda. Kui oleks minu teha, siis võtaksin oma raamatu ja eralduksin ühiskonnast ning naudiksin vaid raamatut. Aga koeraga tuleb väljas käia ja see kass… Oh vaeseke. Ma pean tema jaoks aega leidma. Ma tahan tema jaoks aega leida.
Ma arvan, et sinu suurim probleem tööl on selles, et sa oled (asju südamessevõttev) naine. Meestel pole iialgi tööl selliseid muresid, mis tulenevad inimestevahelistest suhetest.
Minu probleem on jah selles, et ma olen naine.
Ma olen mõelnud, et vist peaksin olema Elvis ja vahetama sugu ja värki. 
(Tegin nalja.)
Ai, sa ajad mind kadedaks, kui räägid, kuidas mehed selliseid asju võtavad. Loen ja see on muusika mu kõrvadele. Minu ideaal, kuhu ma kuidagi ei küündi.
Ma võin mängida rolli, et ma ei hooli ja mul pole tundeid, aga tegelikkus on midagi muud ja lõpptulemus on see, et ma plahvatan ja olen emotsionaalne pomm.
***
Kui kontoris rääkisin, siis öeldi, et vanasti oli hullem (kutsuti üks-ühte hooradeks jne) ja püütakse sellist käitumist välja juurida. Siis teine argument oli see, et taanlased on emotsionaalsed inimesed, nad väljendavad oma emotsioone (midagi hispaanlaste moodi). See on lihtsalt see, millega tuleb arvestada. See ei ole minu vastu (kuigi mulle võib see nii näida.)
Tulemus on see, et ma närin nätsu tööl. See annab enesekindluse, rahustab mingil määral. Nüüd ma ei hooli inimeste kommentaaridest. Lisaks sellele on mul uus hoiak:
1. inimesed ei ole minu vastu, nad on iseenda poolt;
2. kui keegi peab mind lolliks, siis see ei tähenda, et ma seda olen, see tähendab, et nad ei tunne mind;
3. mul on õigus teha vigu, keegi ei sure sellest, kõik teevad vigu ja vigade tegemine on ok; (see tohutu hirm vigu teha tulenes koolist/õppimisperioodist, seal karistati vigade tegemist kehva hindega ja kehv hinne võrdus vanemate pahameel (toona karmim karistus üldse) ja ülikoolis tuli maksta uue eksami eest jne…)
4. lisaks on mul õigus eirata kogenumate inimeste õpetusi, oluline on see, mis ülemus ütleb;
5. mul on õigus ülemusele öelda, et seda tööd ma teha ei taha, siis antakse mulle teine töö (ja see on ka ok) (selline tagavaraplaan);
6. kõige lõpuks, mul pole midagi enam kaotada. See on parim asi üldse. Ma mõtlen, kuna mul pole migai kaotada, siis pole mul ka hirmu. Kui keegi väga mõliseb, siis mõtlen, et mina ise käisin kontoris ja käskisin ülemusel end vallandada. Seega olen ma teinud kõik omalt poolt, et mitte teisi oma eksistentsiga häirida. Nüüd, kui neile ei meeldi, siis mingu ise kontorisse ja aidaku mind, et ma saaksin vallandatud.
Seega jah. Ma käin tööl, pingutan lihaseid, korjan oma papi/palga ja tulen koju tagasi. Sedasi on ok töötada. Pole erilist vastumeelt töö ees. Rõõmu see küll ei paku, aga käib kah (sellel kehval ajal).
Meestel on jälle see mure, et tuleb karjääri teha. Tuleb edukas olla ja hästi teenida. On konkurents ja oht läbi põleda. Muidugi võib ka võtta mõne lihtsama töö, kusagile lattu või tehasesse jne. Seal on ainult mõnevõrra käelist osavust vaja. Sellega on küll see häda, et (normaalsed) naised ei kipu selliseid madalapalgalisi lihtmehi vaatama.
Naistel on sama mure. Üsna tihti kuulen, et minu huviobjektidel on kõrgharidusega, iseseisvad, rikkad, edukad kaaslased. Oletan, et ilusad ka, kuid pole ise näinud. Seega sama konkurents. Raske on selles ilusate ja edukate maailmas.