????

Ma ei oska oma emotsioonile nime anda. See on midagi negatiivset. Ma pakun, et vihane+lootusetus+passiiv-agressiivsus… Ma ei tea…

Ma püüan näida rahulikuna, aga sees kõik keeb. Tahaks kõigi peale karju.

Tahaks kohe tõsiselt kiruda. Tahaks rääkida end tühjaks ja samal ajal ei taha mitte kedagi näha ega kellagagi rääkida. Kas tundub natuke ebaloogiline? Teretulemast minu maailma. :D

***

Täna käisin ametiühingus nõu küsimas, et kuidas ma saaksin oma haridust Taanis kasutada. Mulle soovitati oma diplomeid lasta hinnata.

Kui ma mingeid kursuseid tahan, siis pean ise maksma. Ma siis mõtlen selle üle sügavalt.

***

Tööl… Täna töötasin toorkalas, masina peal, kus meil on 10 naist korraga. Terve päev nende muttide keskel. Mina olin noorim ja peaaegu pooled oli 60-ringis.

Nad väsivad ära, siis hakkavad otsima teiste vigu ja asju, mille üle vinguda. Kujutate ette. Seitse mutti vaatavad mind pinksalt mitu tundi. Ja nad ei leidnudki ühtegi viga minus. Nad proovisid nii ja naa, aga mitte ükski väide minu vastu ei lednud kinnitust. Ja siis hakkasid nad üks-ühe kallal võtma. Oh-sa-püha-püss. Muttide hääl tõusis ja nad olid väga kurjad. Kes ei osanud masinat kasutada ja kes töötas liiga aeglaselt. Oli huvitav, aga liiga palju emotsioone ja liiga lähedal. Täna polnud see minu maitse järgi.

***

Ma olen nii tüdinenud. Arutlesin oma ette, et pärast lahkuminekut ei ole ma üle 2 aasta paigal püsinud. Olen teinud suuri muutusi elus. Kolinud teise linna, ülikool, töö, teine riik jne…

Sel suvel saab 3 aastat Taanis. Võib-olla seetõttu olen rahutu. Äkki olen ma haige? Äkki tuleks mul üldse ravile minna, sest tavaliselt minu vanuses inimesed ajavad juuri maasse (loe: kodulaen, abielu või kooselu, lapsed jne). Minu mõtted on kinni, et saaks vaid erialasele tööle, olgu või teine linn ja mõtlen ka teise riigi peale.

Üldse olen reaalsusest väga kaugel. Ma ei tea, kus… Läksin suvalisse ettevõttesse sisse (ei olnud neil töökuulutust ega midagi), küsin tööd ja saan eitava vastuse (mis on ju oodatav, sest nad ei otsi töötajaid), aga mina pettun ja panen neile needust peale. :D

Jan ütleb, et taanlased otsivad tööd mitu kuud. Käivad ettevõtetes rääkimas ja saavad eitavaid vastuseid, et see on ok. Aga mina… Mina olen püha viha täis, et miks nad mulle tööd ei anna ega praktika kohta.

Oh… rahu, ainult rahu… ja kuhjaga kannatust.

***

Rääkisin kunagi suure suuga, et ütlen töö ülesse. Nüüd juba küsitakse, kuna ma lähen. Krt… Ma ei oska midagi kosta. Tegelikult ma ju käskisin ülemusel end vallandada, aga ta ei tahtnud. Telefonis ütlesin ka, et soovin töö üles öelda, aga nad tahtsid minuga rääkida ja kohe üldse ei tahtnud mind ära lubada. Ega mul muud alternatiivi ju ka pole, sedasi ma seal tiksungi… Aga näed… Ikka jalus… Olen neil ikka jalus. Sry… Ma ei oska muud öelda.

Tööl närin oma nätsu ja hoian oma uut suhtumist. Käin seal, liigutan ennast, võtan papi ja tulen koju tagasi. Natuke häiriv see vigisemine on, aga senimaani olen ilusti hakkama saanud.

Kuidagi… Mul on kõigest üks-kõik. Tööd teen hoolige, see mulle meeldib, aga need inimesed ja nende emotsioonid ja vigisemised…

Lähen varem tööplatsile. Ei huvita, et virisevad. Kohe üldse ei tee välja. Tõstan veel nina ka püsti. Mutike vigises ikka kõvema häälega ja kõvema häälega, sama asja. Ma ei teinud välja. Tema närvid, mitte minu omad.

***

Ma ei tea, kas mul on hea taju või hea kujutlusvõime. Ma analüüsin nende käitumist. Nad väsivad ära, siis hakkavad silmad ringi käima, kellele saaks midagi halvasti öelda. Ise nad ei ole kunagi süüdi, ise on nad kõige targemad ja osavamad, alati on masin katki või agentuuritöötajad on süüdi või välismaalased…

Huvitav on ka see, et üks ütleb teisele halvasti või norib ta kallal või naeruvääristab teda, siis see teine võtab kolmanda ette jne.. Ja niiviisi asi areneb. Tavaliselt olin mina alati see kolmas, sest ma polnud poolakas ega taanlane (poolakad hoiavad kokku ja taanlased hoiavad kokku).

Täna püüdsid ka, aga kui üks poolakas ütleb minu kohta midagi halvasti, siis on mul (nüüd) üks taanlane, kes kaitseb mind ja vastupidi. Noh, taanlased ja poolakad on alati vastamisi ründejoonel. Kui üks pool on minu vastu, siis teine kontrastiks on minu poolt.

Aga kui asi on kahe poolaka vahel. Üks poolakas ütleb teisele minu kohta midagi, siis võib juhtuda, et satun kirumise-tule alla.

Aga kui kaks taanlast on mind hambusse võtnud ja on üks-ühe vastu, siis mul on mõni soliidne taanlane, kes mind kaitseb teise taanlase eest. Ütleb minu toetuseks paar head sõna.

Sellised vaimsed võitmusmängud meil seal tööl on.

Nende salvamised ja viha-pursked tulevad nii ootamatult ning otseselt pole nagu põhjust.

Nt nad ütlevad välismaalasele, et “räägi taani keelt, õpi taani keel ära”. Kui välismaalane ütleb inglise keeles ja nad saavad aru, siis neil on vaja ikka ilkuda välismaalase kallal ja karjuda neile näkku, see sama info või sõna taani keeles. (Kusjuures mitte alati taanlased, vahel karjuvad ja õpetavad taani keelt teised välismaalased, kusjuures mõnikord ka valesti, nad pole just ise ka suurem-asi taani keeles rääkijad). No milleks? Saaks ju ka sõbralikult ja ilma alandusteta. Aga ju on keegi neid varem alandanud ja nüüd elatakse oma emotsioone välja õnnetu välismaalase peal.

Ma ei suuda seda kannatada. Aga ma ei torgi vahele, sest ma lihtsalt tiksun seal ja eksisteerin. Ma tean, et isegi kui ma läheksin vahele ja astuksin selle välismaalase kaitseks välja, siis ühel hetkel on see sama välismaalane minu vastu, sest sedasi võidaks ta taanlaste või teiste kolleegide poolehoiu. (Juba nähtud ja kogetud.)

Hoian oma närve ja olen tasa. Teen oma tööd ja eksisteerin vaid.

***

Pidin kalafileetükki õigesse mõõtu lõikama (130-160g või 40-60g). Mutike väsis ära ja hakkas siis minu lõigatud tükke kontrollima. (Me ei või igat tükki kaaluda. Kiiresti tuleb töötada.) Igatahes… Ta ei leidnud mitte ühtegi vales mõõdus tükki. Pidi ise ka tõdema… Pomises vaid: “Poleks arvanud, et see tükk õiges kaalus on.” Jah.. Vot siis…

Tavaliselt ma hakkasin neid kartma ja läksin pabinasse ja tegin vigu. Aga täna olin ma üksküikne ja kõik laabus. Ma jäin päevaga rahule. Ok päev oli. Selline üle elatav päev, aga mitte midagi nauditavat.

***

Mis minus elus üldse nauditav on? Njah… Jooksmine on nauditav, aga täna ei läinud jooksma. Tööpäevadel nagu ei jaksa. Vihma ka sadas. Kodus olemise aeg on üldse lühike tööpäevadel, ei taha neid mõnda tunnikest jooksmisele kulutada.

***

Täna on mingi motivatsiooni langus. Ei taha midagi teha. Lihtsalt istuks ja vaataks seina.

Terve see kuu olen nagu tulist rauda tagunud, noh see, et erialane töö saada. See on ju suur samm ja muudaks mu tulevikku. Aga… minu ponnistustest pole mingit kasu. Nüüd tunnen, et tallan tühja tuult. Tuleb lasta natukeseks lahti. Lasta asjal natuke laagerduda. Äkki ujub lahendus ise minuni. Vahel nii juhtub.

Tegelikult on mul programm üsna tihe kuni aprillini. Puhkus ja siis kursused (tasuta kursused).

Püüan võtta vabalt. St vabamalt. Kui tahan lebotada, siis teengi seda. Ma olen puhkuse ära teeninud. Aju tahab ka vahel puhata ja lihtsalt nautida.

***

Kaks päeva veel tööl, siis tuleb nädalavahetus. Tasub/on, mille nimel pingutada. ;)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 kommentaari postitusele ????

  1. Roland kirjutab:

    Kodumaale ei taha tagasi tulla? Ma tahan Eestist ära minna ja vajan omale asendajat. Usaldusväärset inimest on nii raske leida, aga ma olen Sinusse alati uskunud. Töö poleks raske ja võib-olla ma ootaks Sinult tuge otsustamisel, aga nagu tead, ma olen sama põikpäine nagu Sina, seega pead leppima,et ma Sinu arvamusega alati ei arvesta.

  2. roland kirjutab:

    Ma ei kulge vaikselt. See, mis sa loed, ei vasta enamasti tõele minu kohta. Aga see selleks. Kui Sa mind üldse ei usalda, siis minu pakkumine on juba sitt arvestes aafrikast tulevaid pakkumisi.

Leave a Reply to roland Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>