Neljapäeval ronisin tööle. Maganud olin 3-4 tundi. Arvasin, et saan hakkama. Aga tööl hakkas nina jooksma, tekkis köha ja palavik.
Seega kaks tundi pingutasin ja tulin tagasi koju. Ma olen väsinud haige olemast. Seega jätsin kõik jooksmised ära. Magan palju. Ei julge end liigutadagi. Unistan terveks saamisest. Annab loota.
Esmaspäeval proovin uuesti töötada. Kole piinlik on. Juba nädal aega olen haige olnud. Tõesti enam ei jõua.
Ostsin kraadiklaasi. Elektroonilise. See küll palavikku ei näita. Aga tunne oli küll nagu oleks palavik.
Täna juba tundsin natuke lõhnu. Lõikasin sibulat ja see mõjus. Ebameeldiv, kuid hea tunne oli. Andis lootust, et saan taas inimeseks.
Ilma jooksmata tulevad negatiivsed mõtted pähe. Ma ei tea, kuidas ma selle nädalavahetuse küll üle elan.
Koristasin natuke oma tuba. Kohe oli higimull otsa eest ja kõrvad lukus ning väsimus. Nii ei saa ju rallit sõita. Süümepiinad on ka. Ei tahaks lihtsalt olemisele aega raisata, aga samas ei ole jaksu midagi teha. Pingutada ega end sundida ei julge, äkki tõuseb jälle palavik ja see neetud köha intensiivistub.
Mis minuga küll juhtus? Miks siis nii läks? Ma ju olen end külmaga karastanud, jooksnud. Maganud ka üsna korrapäraselt. Stressitase on ka olnud mõistlik.
Muud nagu polegi. Ikka vaikselt!
Oeh, kuidas ma tahaksin, et tegeleksid asjadega, mida oskad ,mitte ei ajaks seda nohu teemat Haige olla on OK, aga mitte olla haige, kui peaksid hoopis muud tööd tegema.
Sa oskad liiga palju, et teha seda,mida teed. Tee seda, mida oskad ja mida mina tean, et teed väga hästi.