Mul uudist pole. Kaks nädalat olen tööl käinud. Paranemist see ei soosi. Ma mõtlen kiiret paranemist. Nina natuke nohiseb. Nüüd hakkab kurk juba imelikuks muutuma. Vist tuleb uus külmetus peale.
Nädalavahetustel jooksen. Elan rahulikku ja vaikset elu.
Pole midagi intrigeerivat juhtunud. Kõik vanaviisi.
Vaatasid seda “50 halli varjundit”. Esimest osa. Koos Jan’ga, kuid see pole ju oluline. Olin vaid lugenud kommentaare sellest ja arvadin, et tegu on umbes tunniajase porno-videoga. Seega valmistusin ette, võtsin külma joogi kõrvale ja olin väga haige… et vältida liigset erutust.
Aga tegemist oli ikkagi filmiga. Seal oli oma lugu, mis oli väga vahukoorelik, printsessilik ja elust kauge. Noh, ma mõtlen erahelikopteriga ja lennukiga sõitmist, oma üüratu uhkete autode park ja kõrges klaashoones mitu korrust luksuslikku elamist, koos salajase toaga, mis lihtsalt kaob sellesse üüratu ruutmeetrihinnaga luksusesse.
Aga muidu mulle meeldis see lugu väga. Ma mõtlen, et üks vaene ja vähenõudlik naine kohtub rikka ja ennasttäis egoistliku mehega. Naine on väga tundlik ja hell ning arvab nägevat mehel ka seda tundlikku poolt, mida keegi teine ei näe. Ja lõpuks saab naine valusalt aru, et mees on ikka täielik siga. Kuid kergelt lastakse paista, et mehel ikkagi on väga sügaval see tundlik pool ja see naine ikkagi suutis seda, millest iga naine unistab. Nimelt panna üks rikas mees end jäägitult armastama. Äratada koletises soojad, õrnad ja romantilised tunded. Tegi kadedaks.
***
Kui ma vaatasin seda filmi ja see naine nuttis üksi voodis, siis ma vaataksin justkui ennast. Ma mõtlen, et see Lars on nii kinnisidee mu peas, me töötame samas ettevõttes, ta suudles mind kirglikult (kunagi väga ammu), aga me ei suhtle. Tööl teen ma näo, et ma olen nii ‘cool’, et mul on temast ükskõik. Kui temast räägitakse, ei küsi ma ühtegi täpsustavat küsimust. Kuigi sisemiselt ma põlen uudishimust. See teater on kohutavalt väsitav.
Ma tegelen sellega, et saada ta mu peast välja. Läheb veel aega.
Ma poleks uskunud, et selles filmis end ära tunnen või et see film mind nii palju kõnetab või köidab. Jah. Elu on kord juba selline ettearvamatu. Vahel juhtuvad head asjad ootamatult või elu pöördub ootamatult.
Mina püüan olla avatud oma ootamatule õnnele. Mul on üsna pikalt olnud madalseis. Minu elus puudub see särts, energia. See on alati ise tulnud/ilmunud. Eks tule nüüdki, lihtsalt sel korral võtab natuke rohkem aega. Ma vast ise olen vanemaks, arglikumaks ja ettevaatlikumaks muutunud. 
Ikka vaikselt, vaikselt edasi.