Olen mänginud selle mõttega terve päev. Alguses tundus see väga lihtne, sest ma ju tean, mida ma lugeda tahaksin. Aga kui ma püüdsin leida ilusaid sõnu mulle või minu kohta, siis muutus see mäng ületamatult keeruliseks.
Vahel tahaks oma kehast välja astuda. Võtta enda isikusest puhkust. Vaadata end kõrvalt ja olla raskel hetkel alati enda jaoks olemas ning toetada ennast. Teisi ei julge 100% usaldada, aga endale usaldaksin ka kõige intrigeerivamad saladused. 
Mõni narkootikum saaks vist mind siinkohal aidata, kuid ma ei taha seda riski küll võtta. Seega püüan vanaviisi edasi.
Jah, see armastuskiri endale… Ma pean magama minema, et homne päev üle elada. Tobe, aga ma ei leia mitte üht ainustki head sõna enda kohta. Ma ei julge endast hästi arvata. Kas on võimalik endast hästi arvata ilma, et teistele sellega liiga teeksin? Nt kõik saavad olla ilusad ja targad…
Miks sa ei toeta iseennast? Oled ilus, sul pole mitte ühtegi viga, et olla edukas. Samas mõtlemine ja üle mõtlemine on nii kerge amet ja sellega seoses üle astuda on ime lihtne.
Ma ei meeldi endale.
Miks sa ei näe vaeva siis et endale meeldida? Nägu ja keha on olemas, võimed ka. Vähem elu24 portaale ja mõttetute tibide blogisid ning võiksid olla näiteks Larsi boss.